Sõjaväelastest

Olen siin juba kolm osa "Eriväelase jutud" podcasti kuulanud, mu arust väga hästi läbiviidud endise eriväelase poolt. Vaatamata alamleitnandi pagunitele pole ise aktiivses sõjaväeteenistuses olnud, aga nende vaadetes elule tuleb nii palju kohti ette, kus noogutan kaasa. Olnuks olud minu noorusajal teised polnuks ime kui oleksin ise sõjaväelase karjääri valinud - monstrum "oleks" lause tuli😁 Üritati ju isegi vene kroonu poolt mind VDV'sse (õhudessanti) värvata, suutsin ülikooli abil kõrvale hoida. Vene värki vihkasin ja Afgaani avantüür tundus idiootsusena, aplodeerisin hoopiski kaasa mudzahhediinide igale õnnestumisele, mida Soome TV, BBC või Ameerika Hääl kajastasid. Olnuks ülimalt irooniline teispoole rindejoont sattuda. Nüüd muidugi teine asi, vene endiselt vaenlane aga ka ususõdalased, kes venega liitu loomas.

Kõigi kolme seni kuuldud podcasti üheks läbivaks teemaks on inimese enda roll elukäigu kujundamisel. Igaüks saab sündides kätte peotäie juhuslikult jagatud kaarte, inimese enda teha kuidas ta nendega elumängus läbi lööb, millal tihid võtab ja millal väiksemaid kaarte ohverdab. Tore kui õnne on, kui ei ole tuleb sellejagu rohkem vaeva näha mitte alla anda. Õnne kohta rääkis viimases loos olnud külaline õpetliku anektoodi: Sekretär annab direktorile pataka firmas vabanenud kohale kandideerivate CV'sid. Direktor võtab ja viskab pooled CV'd prügikasti. Sekretär imestab: Oi miks te pilku peale viskamata nii teete, nende hulgas võib olla ülihäid kandidaate. Direktor vastab: Ma ei saa ju võtta tööle kedagi kellel üldse õnne pole, ükskõik kui hea kvalifikatsioon ka oleks😜

Tippfirmade juures on töötajate värbamise juures tihtipeale olulisemad isikuomadused kui loetelu edukalt läbitud kursustest ja isegi kvalifikatsioon. Tütrele tööl hiljem mainiti, et teda aitasid suure hulga palju kvalifitseeritumate kandidaatide hulgast välja valimisel praktilisi kogemusi (suvepraktika Euroopa eri firmade juures) kinnitavad ja isiksuseomadusi rõhutavad (ülikooli aerospace klubis osalemine, karate must vöö, mäesuusatamine, laskmine, langevarjuhüpped, ...) faktid. Ülikooli edukas lõpetamine firma tegevusega otseselt mitte seotud erialal vaid kinnitas õppimisvõimet. Erialaseid oskusi on alati võimalik õpetada, isiksuseomadusi äärmiselt raske muuta.

Põnev oli kuulda ka eriväelase katsetest, mida valikuks nimetatakse. Füüsiline vorm on oluline ja niisama lödipüksid läbi ei saa aga tähtsaimaks vaimne vastupidavus. Ehkki kahtlemata palju raskem kui karate musta vöö katsed olid põhimõtted väga sarnased. Ei tohi alla anda, ei tohi närvi minna, ei tohi instruktoritele vastu rääkida (ka siis kui nende otsused ebaõiglased tunduvad). Eksamineerijate, instruktorite eesmärk on sind vaatamata füüsilisele vormile ikka ja jälle porri suruda veendumaks et ajad end jäärapäiselt uuesti jalule ka siis kui enam ei suuda. Samas on juhuseid kus läbid kõik katsed, kuid ei osutu valituks mingite ebasobivate isiksuseomaduste tõttu.

Samas saades lõpuks eriväelaseks või ihaldatud musta vöö omanikuks mõistad peagi, et see on vaid algus, nüüd alles algab tõeline pingutamine. Kõik teised juba läbinud, kes ees ootavad, on sinust palju rohkem vaeva näinud ja seega kogenumad. Võtab mõned aastad, et jõuaks pärale teadmine: tegelikult oled samasugune tavaline tüüp nagu enne, lihtsalt veidi treenitum, veidi tähelepanelikum, veidi olukorrateadlikum, ... aga mitte mingi superman. Kuul, tera, ootamatu löök või õnnetu juhus võtab su maha nagu iga teise - eeliseks võime ohuolukordades külma närvi säilitada ja nii terve nahaga läbitulemisvõimalusi tõsta. 

Juttu oli ka lahinguolukorrast: väidetavalt töötavab kõige kindlamini lihtne ja õppustel sadu ning tuhandeid kordi läbi treenitud käitumine, mis lihasmällu talletatud. Unusta ära märulifilmides nähtud trikid. Karates sama, vabavõitluses toovad enamuse punkte lihtsad jala ja käelöögid ning heited. Oskaja vastu ära mine miskit superägedat üritama, leiad end põrandalt. Ohuolukordades muutub aja kulg superaeglaseks, jõuad igasugu käike läbi mõelda, ei teagi kas tuleb isiksuseomadustest, treeningutest või adrenaliinilaksust.

Eesmärgid tuleb seada nii lahingus kui elus realistlikud ja neile tuleb läheneda ja neid täita samm-sammu haaval. Esimesel pilgul võimatuna näiv eesmärk paistab jupikaupa palju kergemini saavutatav. Olen seda ise kogenud pikkadel matkadel ja kas või jooksutreeninguga alustades. Paraku nõuab higi, tööd, vaeva ja pikka pühendumist. Tänapäeval kipub olema nii tähelepanu kui viitsimise defitsiit. Kõike tahetakse saada kohe ja kiiresti, kõvasti töö tegemine ja vaeva nägemine pole popp.

Üheks raskeimaks momendiks on tsiviili naasmine. Tsiviilelu probleemikesed tunduvad nii tühised ja mõttetud (nagu reklaamis mainitud kontori-inin) et ajavad probleemide kohese ja efektiivse lahendamisega harjunud veterani närvi. Lisa sinna juurde igasugu totrad reeglistikud ning vohav bürokraatia ja mees pöördub tagasi "päris elu" juurde ning annab sisse avalduse järgmisele missioonile minekuks. Need kes jäävad tsiviili, peavad kas harjuma, suruma peale enda tahtmise ja meetodid või löövad käega - alko, narkotside, vägivalla probleemid. Väidetavalt on Eesti kaitsevägi kaotanud rohkem mehi suitsiidide läbi kui lahinguväljal - pastaka ja klaviatuuriga varustatud bürokraat on ohtlikum vaenlane kui kuulipildujaga Talib.

Mis ma siin ikka pikalt jauran, kuulake (Delfi Tasku) või vaadake (Forte) ise. Tõsisema huvi korral võite klikkida Erioperatsioonide väejuhatuse veebilehe lingil.

Hommikusöök: Suve viimane hingetõmme

Hommikukrõbinad puuviljadega

Postitasin oma reedese hommikusöögi pildid instasse aga ehkki plaanis siis blogisse ei jõudnudki kirjutada. Milleks üldse hommikusöögist pilte postitada? Eriline selle poolest, et üsna kindlasti tegu selle aasta viimase tõsiselt suvise hommikuga kui võid õues aialaua taga palja kerega päikese käes kohvi rüübata ja krõbinaid puuviljadega peale närida. 

Kutsik lootusrikkalt toolil kiibitsemas

Blogisfääris on ka mainitud kui igav võib olla oma igapäevaelu kirjeldamine, täitsa mõistan, ega isegi viitsiks mingi suvalise tüübi toimetustest lugeda kui just poleks tegu harukordse tegelasega. Õnneks pole blogi nagu kooliaja kohustuslik kirjandus, mille peab järgmisse klassi pääsemiseks kuidagi läbi närima. Blogistamine sai mul alguse laiskusest - selle asemel, et vanematele ja sõpradele kirju kirjutada või helistada, kirjutan blogisse. Igaüks kes tahab teada, millega tegelen või kas veel elus olen võib vaadata kui aega ja viitsimist. Mis ei tähenda, et ma enam üldse ei helistaks (tänagi vestlesin Soome sõbraga) küll aga tähendab, et pole viimased kümmekond aastat kirja kirjutanud ega isegi postkaarte saatnud.

Vaarikate teine tulemine

Taldrikutäie tegi eriliseks asajolu, et krõbinate peal vaarikad ja kiwid paari minuti eest oma aiast korjatud, vaid banaanilõigud Costa-Ricast. Kohv tolle sama eespool mainitud sõbra saadetud Kulta-Katriina, maitseks kardemon ja helendamiseks metspähklimaitseline koor. Kui ilmajaama uskuda oli 23 soojakraadi näol tegu rekordiga, kunagi varem pole Torontos 27 oktoobril nii kõrget temperatuuri mõõdetud. Paraku ähvardab lähiajal külmaks minna, Halloweeniks lubab vaid mõni kraad üle nulli, õnneks ilma vihmata.

Tõbise uned

Bodypainted asiaadist astronaut

Sai siin kilgatud, et haigus mind ei võta, karistus kohe käes. Paar ööd on uni öösel suht niru olnud, justkui hapnikku vähe ja pea raske ärgates. Tütrel oli paari nädala eest koduse iganenud testiga määratud koronts, mis paneb mõtisklema. Seni on kehv enesetunne avaldunud hootises väsimustundes ja kerges köhas (laps köhis nagu hobune), nina hästi vähe kinni, kurk ei anna üldse tunda, silmad tunduvad imelikud. Kraadinud pole. Jooksmise asemel jalutanud õues viiekildiseid otsi. Tegelt on vist arrogantne sihukest kergelt kehva olemist haiguseks nimetada, päriselt tõbised kodanikud oleks püsti õnnelikud nii kergete sümptomitega - ma lihtsalt viiest aastast terve olemisest ära hellitatud. Koroona vastu räägib asjaolu, et eile hommikul ärkasin jälgi sitahaisu peale üles - vana koer pasandas esikusse kuna unustasin teda õhtul hilja jalutama viia.

"Marsikivi" tagaaiast😏

Unenäod muidugi vastavad: olin Marsil, kus teatavasti õhku napib. Enne tagasilennuks kosmoselaevale ronimist otsisin mingit suveniiri kaasa võtmiseks, keegi ju muidu ei usu, et Marsil käisin. Millist suveniiri Marsilt võiks leida, otseloomulikult miskit muud seal pole kui kivid ja tolm aga kivid on mulle alati meeldinud. Põhimureks kui suurt võiks võtta, kuhu seda vaikselt peita nii, et kosmoselaeva tasakaal paigast ära ei läheks. Arusaamatu, miks selle pärast muretsesin. Igatahes ärkasin enne üles kui maale tagasi jõudsin ja ei saanudki teada kas õnnelikult või põrutasin mööda ja crashisin vastu Kuud nii, et päästemeeskond pidi mind lusikaga kokku kraapima😜

Teine unenägu: Olime kaasaga Põhja-Korea saatkonnas vastuvõtul??? Tema läks mingit etendust vaatama, mis mulle huvi ei pakkunud, eelistasin nimelt oma tähelepanu keskendada rootsi lauale ja kokteilidele. Seal haakis end külge kena pilusilmast modell, kes vaid bodypaintinguga kaetud. Igavesti erootiline aga no naine siinsamas ja kindlasti spioon, miks muidu ligi ajab. Olukord lahenes nii, et kaks jeepitäit põhjakoreakaid kimas kohale, krabas preili kinni ja hakkas autosse toppima. Sel ajal kui kaalusin, mida teha, saabus "Bond" oma "Aston-Martiniga", lükkas ühe Jeepi teelt välja, sõitis teise vastu seina ja päästis "printsessi". Mis edasi sai ei tea, ärkasin üles. Kokkuvõttes, milleks kinos käia või telekast filme vaadata kui unenäod sellist meelelahutust tasuta pakuvad😁

Täna magasin suht hästi ja sügavalt, kaasa kupatas mu igaks juhuks allakorrusele kunagisse lapsehoidjatuppa, et ma pisikuid liialt ei jagaks. Kuna jooksma veel ei lähe, blogistan siin pühapäeva hommikul vara kohvi luristades sel ajal kui pere ja koerad põõnavad. Und nägin tänagi - olmeõudukaks võiks kategoriseerida. Nimelt unes vaatasin telekast saadet kus mingid tüübid kurtsid: neil linna veevärk liiga suure kasutamise eest teenuse pakkumise lõpetanud. Muidugi leidsin oma postkastist teatise: Seoses rohkem kui nelja kuupmeetri tarbimisega keerame vee ja kanalisatsiooni homsest kinni - mingit apellatsioonivõimalust ei pakutud. Nagu mis mõttes, neli kuupi on ju köömes??? Hakkasin palavikuliselt telefoninumbrit otsima, teatisel oleva peale helistades kostis klassikalist muusikat ja automaatvastaja korrutas: oleme kõnedega koormatud, hindame klienti väga, esimene vabanev teenindaja vastab, ... Ärkasin põieka peale ja võisin hoobilt veenduda, et ei vesi ega kanalisatsioon polnud veel kinni keeratud🚽

Lucidity - Mõtteselgus

Tööl oli väga rahulik päev, küll on hea, et podcastid olemas. Kuulasin järjekordse Lexi oma, kus külaliseks Ida-Saksa päritolu tehisintellekti uurija Joscha Bach. Pika jutu tuumaks tema poolt välja pakutud mõtteselguse (teadvuse, valgustatuse) erinevad tasemed, mida inimesed oma eluajal saavutavad. Igaks juhuks märgin ära, et ega ma seda liiga tõsiselt võta aga oma huvitav iva tundub teoorial igatahes olevat. Teadvuse seisunditest tuleb nii mõndagi tuttavat ette, mille üle omaette lõkke ääres istudes vahel mõtteid mõlgutanud. Alljärgnev on minu vabatõlge ja referaat tüübi mõtteselguse teemalisest teooriast.   

Mõtteselgus areneb mittelineaarselt reaalsuse järjest täpsema teadvustamise läbi. Lihtsustamise mõttes jagas seitsmeks tasemeks. Igal järgneval tasemel on reaalsusetunnetus ja mõtteselgus parem kuid inimene ei pruugi tasemeid läbida järjekorras, võib ka asuda mitmel samal ajal. Tegu kasuliku raamistikuga mõistmaks kuidas inimesed maailma ja kaaskodanikke näevad ning millisel tasemel nende eneseteadvus. Tahtsin juba kirjutada, et ei viitsi üritada tõlkida inglisekeelseid (originaalis tõenäoliselt saksakeelsed) etappide nimesid eesti keelde. Aga meenus, et mul moblal ju "tehisintellekt" installitud. Sekundiga pakkus tõlke, mitte küll kõige elegantsema. Üritasin veidi kohendada - minu versioon kaldkirjas.

• Stage 1: reactive survival - reaktiivne ellujäämine, teadvuseelne

• Stage 2: personal self - isiklik mina, endaavastaja

• Stage 3: social self - sotsiaalne mina, ühiskondlikult kodustatu

• Stage 4: rational agency - ratsionaalne tegutsemine, ratsionalist

• Stage 5: self-authoring - enese-autorlus, enesekeskne MINA

• Stage 6: enlightenment - kirgastumine, valgustatu

• Stage 7: transcendence - ületamine, ülimuslikkus

1: reaktiivne ellujäämine - teadvuseelne mina

Sündides pole meil veel päris mina, eneseteadvust. Selle asemel omame vaid sensoorset teavet jälgivat ja ennustavat aju mehhanismi, reaktiivset mina. Tegu on algelise vaimse mehhanismiga, mida juhivad refleksid, mis õpib preemiate ja karistuste kaudu ja mis on ellujäämiseks hädavajalik. Sarnane loomade ajutegevusega.

2: isiklik mina - enda avastaja

Teise etapi isiklik mina suhtleb välismaailmaga. Tegu subjektiga, kes viitab endale esimeses isikus. Selles etapis on oluline märkida, et "välismaailm" ei ole füüsiline universum, vaid pigem konstruktsioon, mis on loodud ajus sensoorse teabe põhjal. Isiklik mina suhtleb ajus loodud välismaailma kujutlusega.

Lisaks sensoorsele teabele esindavad tunded veel ühte liidest välismaailmaga. Need on aju poolt loodud suhtumised, mis tekitavad meile küsimusi. Tunded ütlevad, mida maailmas vaja on: määravad mis meid kütkestab ja mida kardame. Ülesandeks rahuldada oma vajadusi, vältida ebameeldivusi ja järgida oma sisemisi kohustusi. See viib meid kolmandasse etappi.

3: sotsiaalne mina - ühiskondlikult kodustatu

Kui "isiklik mina" on aktiveerunud liigub enamus meist edasi, et kujundada sotsiaalset mina. Sotsiaalne mina võimaldab osaleda grupi tegevustes, me nagu mängiksime meeskonnas. Enam ei näe ennast pelgalt üksikuna maailmas, vaid õpime vaatama ka grupi perspektiivist. Oskame ette kujutada kuidas inimesed grupis meid näevad (kui individuaalseid rakukesi), ja näeme, kuidas iga üksikisik osaleb grupis.

Selles etapis saavutame sotsiaalse teadlikkuse. Suhtleme inimestega ja ümbritseva maailmaga ning saame aru, kuidas peaks käituma sotsiaalsetes olukordades. Tunnetame end osana grupist, õpime intuitiivset empaatiat ja arendame tajumisoskust, et tunda, mida teised tunnevad.

Nagu eelnevalt mainitud, ei läbi me neid etappe alati järjestikku. Bach märkis, et mõned inimesed jätavad 3'nda etapi vahele ja keskenduvad selle asemel 4'le. Parim viis 3'nda etapi uuesti külastamiseks on armastada teisi inimesi ja olla armastatud teiste poolt. Kellegagi lähedane olemine on parim viis õppida, kuidas sügavamat ühendust luua ja tõeliselt teisi mõista.

Absoluutne enamus inimestest (80-90%) jääb pidama sellele ühiskonnas mugavalt eksisteerimiseks turvalisena tunduvale tasemele, nad kas ei soovi või ei suuda järgmistele tasemetele liikuda.

4: ratsionaalne tegutsemine - ratsionalist

Neljandal etapil hakkame mõistma, mis on tõene või väär. Õpime iseseisvalt mõtlema ja otsustama, õpime eirama teiste uskumusi ja omandame autonoomia oma maailmavaate üle. Selles etapis avastame tõeset või väära määravad reeglid. Ratsionaalse mina areng on protsess, mis eeldab teadvust. Teadvuseta ei saa mõelda.

5: enese-autorlus, enesekeskne MINA

Viiendal etapil avastame, kuidas identiteet on loodud. See võib viia enese kujundamiseni - mõistmiseni, et meie veendumused ei ole kivisse raiutult paigas. Mida rohkem seda mõistame, seda paremini saame aru kuidas identiteet on loodud. Mõistame, et identiteet ja inimestevaheline suhtlus on kostüüm aga meil on kostüümi üle kontroll.

Mõnikord on kostüümides olemine kasulik: see annab teistele infot ja võimaldab meil rollides suhelda. Siiski on nendesse kinnijäämine suur piirang. Kostüüm ei esita kunagi hästi meie tegelikku olemust. Võime tunda end lõksu langenuna. Ei tohi unustada, et meil pole kontrolli selle üle, kuidas teised meid kostüümidesse vangistatutena näevad, või mida meist ootavad.

Viies etapp avab meile, miks inimestel on erinevad identiteedid. Mõistame konkureerivate parteide poolt hääletavate inimeste erinevust. Nende väga erinevad arvamused ja väärtused on sageli tingitud sünnipärasest päritolust (nii asukoha kui geneetika mõttes) ja edasisest käekäigust ning kogemustest. Selles etapis saame aru, et erinevates ajajoontes ja sündmuste ahelates ning geneetilise päritoluga võiksid kõik olla meie ja meie kõik teised. Kõik meist võiksid olla ema teresad, putinid või hitlerid. 

Inimesed muudavad oma rolli igas olukorras. Kui keegi on vanem, on ta kodus vanema rollis aga tööl esineb professionaalse isiksusena. Sotsiaalne mask on paljude jaoks nagu käpiknukk. Kuid mängides liiga kaua, võivad inimesed unustada, et on olemas midagi sügavamat.

6: kirgastumine, valgustatu

Mõistad, et kõik kogetu on vaid kujutlus. Muigad ja oled võimeline kaose keskel rahulikuks jääma. Võid jõuda arusaamisele, et sa pole mitte üksikisik vaid osa universumist ehkki sinu teadvus ja mõtted on füüsiliselt endiselt ainult sinu ajus. Mõistad, et oled põhimõtteliselt võimeline universumit kontrollima nagu kõikvõimas jumal, sest universum eksisteerib vaid sinu aju kujutlusena.

Selles etapis muutub suhtumine reaalsusesse. Kuna kõik kogetu on vaid aju poolt konstrueeritud kujutlus, pole olemas isiklikke kannatusi, samuti on ka teiste kannatused aju poolt loodud ettekujutus. Ilmselgelt võib sellele tasemele jõudmine kujutada endast ühiskonnale ohtu juhul kui inimese käes on liiga palju võimu. Külmavärinaid tekitavavaid näiteid pole vaja kaugelt otsida, nii mõnigi tuumariigi president või presidendikandidaat tundub sellisena - ülejäänud inimestele paistavad nad sõltuvalt vaatenurgast jumalate või kuraditena.

7: ületamine, ülimuslikkus

Kui suudame mõista oma teadvust kui iseorganiseeruvat bioloogilisel riistvaral funktsioneerivat tarkvara ja õpime seda juhtima võime jõuda tasemeni kus identiteet inimesena jääb seljataha. Jumalaid ja vaimusid näeb teadus kui väljamõeldud üleloomulikke olendeid. Kui oleks võimalik individuaalsed teadvused mingil moel ühendada (nagu Borg Strartrekis) võiksime jõuda hoopis teisele tasemele, kus erinevate inimeste teadvused sulanduvad kokku või isegi erineval füüsilisel riistvaral põhinevad teadvused nagu universaalne tehisintellekt ja inimene(inimesed) ühinevad. Nii võib tekkida täiesti uus teadvusevorm, kus reaalsuse, aja ja ruumitaju meile tuntust hoopis erinevad ja praegusel tasemel hoomamatud. 

Momendil muidugi tundub ulmevaldkond aga kui kauaks kui tehisintellekti areng jätkub samas üha kiirenevas tempos nagu praegu. Tasub vaadata alla lisatud videolõiku Eli Yudkowski podcastist Lexiga, millist nõu annaksid tänapäeva noortele:

"Ära looda et elu saab pikk olema, ära looda õnnele tulevikus, tulevik pole tõenäoliselt eriti pikk, ... " 

Võimalik, et ees seisab sama suur murrang nagu elu tekkimine eluta looduses või esmase teadvuse tekkimine kui areneb välja hoopis teistsugustel alustel uus superteadvus, mis ei põhine klassikalisel arusaamisel bioloogilisest elust. 

Sügis käes, pole talvgi kaugel.

Meil siis lõpuks kah esimene öökülm üle käinud. Tuli teine ootamatult nagu ikka, ähvardavast härmatisest kuulsin alles tööle sõites raadiost. Õhtul koju jõudes läksin korjasin taskulambi valguses tomatid ära, eelnevast kogemusest tean, et ka kerge miinus tapab nii tomati taimed kui otsa jäänud tomatid. Sain kolm kastitäit punaseid, kollaseid, rohelisi ja igat varjundit vahepealseid. 

Suusakepp tomateid toetamas⛷️

Nüüd pole muud kui tuleb täie hooga jätkata senist praktikat - iga päev pool liitrit tomatisalatit musta leivaga hinge alla panna. Teise saagi vaarikaid oli päris mugavalt tulnud, enamus kahjuks enne lume tulekut punaseks ei jõua minna. Valmissaanutest jagub siiski hommikukrõbinaid kaunistama ja maitsestama.

Lehed see aasta eriti värvikirevat vaatepilti ei paku, sest sügis suht kuiv olnud ja värvimuutust esilekutsuvat külma pole seni siinkandis olnud. Enamasti lihtsalt kuivavad ära ja pudenevad vähehaaval maha. Koertega nädalavahetusel pargis jalutades õnnestus siiski mõned ilusad vahtrad pildile jäädvustada. Tööl lõunavaheajal järve ääres hulkudes pildistasin ka, paraku ei viitsi fototöötlusega tegeleda, et värve ägedamaks keerata.

Nagu ikka kontinentaalse kliimaga keeras peale öökülma soojaks, viimased kolm päeva öösel 15 kraadi päeval nõks üle 20 ja niiske. Eile jooksmast tulles lasin end aias voolikuga üle, kardetavasti jääb viimaseks korraks sel aastal. Samas pidavat mitmed inimesed karastamise mõttes aasta läbi külma dushi all käima või lausa välitingimustes ujuma. Koduselt võiks ju proovida aias end aastaringselt voolikuga kasta ... nats liiga ekstreemne🥶 minu jaoks, jätame esialgu plaanist välja.

Talve tulekust andis kõige kindlamini märku postkasti saabunud suusamäe hooajapilet. Kohaliku kuurorti ostis USA suurfirma ära, pilet saadeti ameerikast Colorado osariigist rahvusvahelise postiga. Muidu suva aga monopoli tingimustes võivad saadanad hakata hindu tõstma, et ameerika tasemele viia. Seni veel supersoodne, alla 200 euri eest võid terve hooaja sõita nii palju kui süda lustib või ise viitsid end mäele vedada.

Stiilisoovitusi eksperdilt - ainult 8 (10) eset.

Järgnev jutt on lühikokkuvõte veebiartiklist riietumise teemadel erivägede ellujäämiseksperdi silmade läbi. Hea teada eelkõige neile, kel meeldib aeg-ajalt looduses hulkuda aga kulub marjaks ära ka linnainimestele kui soov niiskete sügiseste ilmadega külmetumist vältida.

Iga hea matkariietuse esmane eesmärk on niiskuse haldamine, tulgu see higistamise ja auramise näol seestpoolt või vihma ja lumena väljastpoolt. Kuivana püsimine on absoluutselt esmane prioriteet, kuivana on palju lihtsam sooja hoida ja seega elus püsida.

Kõige olulisemad on naha vastu puutuvad alusriided: särk #1 ja püksid #2. Peavad olema võimalikult õhukesed ja kerged, nende eesmärk pole mitte sooja hoida vaid kehaniiskust reguleerida, võimaldada niiskuse ja higi auramist. Materjaliks kas sünteetika (polüester, rayon, spandex, ...) või merino vill (kindlasti mitte puuvill). Valik maitse asi, igaühel omad plussid miinused. Sünteetika odavam, vastupidavam, kuivab kiiremini kuid kipub kehalõhnasid võimendama ehk maakeeles kergemini haisema minema.

Vastupidavate matkapükste #3 puhul on oluliseks, et nad ei piiraks liikumisvabadust, parim kui sa neid ei tunnekski jalas olevat😁 Valikuid on palju ja erinevaid nii materjali kui stiili poolest. Jällegi peaks olema tuulekindlad kuid laskma veeauru läbi. Teatud oludes piisab vaid lühikestest pükstest. Ise eelistan selliseid kus mitmed kindlalt suletavad taskud.

Tuulepluus #4 nagu nimigi ütleb, pakub tuule eest kaitset kuid peab siiski veeauru läbi laskma, olema kerge ja mitte piirama liigutusvabadust.

Aktiivne soojustav kiht #5 kas paks fleece või villasest materjalist pusa. Peab olema soe kuid samas hästi ventileeruv. Kannad jahedaga aktiivse tegevuse puhul.

Passiivne soojustav kiht #6 "sulejope". Hästi kerge, õhuline aga väga soojuskindel jope või vest. Tänapäeval pole enamasti tegu mitte "sulgede" vaid sünteetikaga, mis üldiselt sulgedest parem nii soojuskindluse, kuivamiskiiruse kui muude oluliste parameetrite poolest. Tegu on elupäästjaga, mis hoiab ära alajahtumise märja ja külmaga.

Vihmakindlad jope ja püksid #7 ja #8. Ainus funktsioon on märja ilmaga keha kuivana hoidmine, igal muul ajal asuvad seljakotis. Ilma vihmakaitseta pole ülejäänud riietus miskit väärt kui ei saa end kuivana hoida.

Omalt poolt lisan jalatsid #9, mis minu arust kõige tähtsamad. Ilma sobivate jalatsiteta ei lähe sa kuigi kaugele ükskõik kui hea muu riietus on. Jalanõude valik nõuaks tervet eraldi postitust kuid ka siin kehtib põhinõudena jalgade võimalikult kuivana hoidmine, lisaks kaitse vigastuste eest. Niiskus muudab jalanaha pehmeks, mis omakorda kiirendab hõõrdevillide tekkimist. Kes villidega kokku puutunud, teab kui kiirelt ja kui ebamugavaks see käimise muudab.

Soojema ilmaga (troopilisest kuumusest kuni +5C) kannan tavaliselt matkasandaale - oluline nende juures korraliku mustriga libisemiskindel tald ja kindlalt jalas püsimine. Sandaalide eeliseks ülihea ventileerimine, puuduseks minimaalne kaitse - selle jagu peab ettevaatlikumalt ja tähelepanelikumalt astuma, mis iseenesest alati hea mõte. Jahedama ilmaga kasutan matkatossusid, jällegi olulisemad momendid ventileeritus ja talla muster ning painduvus. Matkasaapaid praktiliselt ei kanna, vaid äärmuslikes oludes nagu vulkaanil ronides klaasterava tuha puhul või talvel.

Peakate #10 nii väike asi, et oleks pea unustanud. Tegelt suht tähtis kaitstes nii päikese, putukate kui tuule ja külma eest. Laia äärega lõuanööriga kaabu, nokamüts või õhuke fleecemüts sõltuvalt oludest. Päikeseprille kannan nii päikese kui okstekaitse pärast.

Tähtsaim ellujäämise juures pole mitte tule tegemine vaid õige riietuse valimine. Lõke soojuseallikana reaktsiooniks halvale riietuse valikule, pealegi niiskete oludega väga aja ja energiakulukas üles sättida.

Kokkuvõttes on suvalisele mitmepäevasele matkale vaja vaid ülalnimetatud riietusesemeid ja jalatseid. Vahel pole ka kõiki vaja, troopikas sulejope ilmselgelt üleliigne. Ühe-kahe päevase matka puhul võib sõltuvalt ilmateatest midagi maha jätta. Jalatseid tasub üks ekstra paar kergeid vastupidavaid sandaale kaasa võtta. Endal kogemus kui üks jalats lagunes totaalselt päevamatka kaugeimas punktis  - tänasin matkajumalat, et olin poolkogemata lisasandaalid seljakotti susanud - 15 km paljajalu graniitkaljudel ja metsas paljajalu poleks just nauditav. Parem kui asi kaasas ja ei vaja kui et pole aga vajad - mõistlikksue piires muidugi ;)

Ühepäevased matkad teine asi, hea kui juua ja veidi näksi kaasas, riietus rohkem mugavusasi. Seljakotiks mul tavaliselt vaid pisike camelpack. Külmetamise pärast ei pea muretsema, sooja saamiseks lihtsalt liigud kiiremini ja pingutad rohkem.

Piiride tajumisest

Riigikogusse saamine paneb inimese realismitaju tõsiselt proovile. Peale täna loetud reformierakondlasest riigikoguliikmest linnastrateegi artiklit tekkis sügav veendumus, et mida hõredam valitsusaparaat ja ametnike armee, seda parem kõigile. Tüüp kiidab mingit kurat teab kus asuva Euroopa Transpordiohutuse Nõukogu soovitust maanteede kiirus 80 ja linnasisene 30 peale viia - kui keegi peaks sellise seadusemuudatusega välja tulema lähen mina ka Toompeale meelt avaldama. Põhjenduseks toob vajaduse liiklussurmade arv 30'ni viia. Aga miks mitte üldse nullini viia - keelame autod hoopistükkis ära, milleks koera saba jupi kaupa lõikuda. Pealegi on loodus niikuinii piirkiiruse määranud - c ehk 299792.458 km/s😜 Alternatiiviks oleks inimeste liikuvuse vähendamine - transpordiamet väljastaks kuponge, mitu kilomeetrit kodanik kuus tohib läbida - parem vist mitte ideid anda😁 

Saastamise vähenemise väide ei kannata üldse kriitikat - väiksem kiirus tõepoolest vähendaks saastamist ühel tasapisi ühtlaselt kulgeval autol aga suurendab seda oluliselt kui iga natukese aja tagant pidurdad ja kiirendad ning istud metsikutes ummikutes. Väiksema kiirusega väheneb teede läbilaskevõime ja tõuseb liiklustihedus. Ummikute tekkimine ja kestvus tõuseb hüppeliselt teatud kriitilise liiklustiheduse saavutamisel. Demagoogiliselt näidatakse graafikutel CO2 g/s (grammi sekundis) sõltuvust auto kiirusest (minimaalne 30km/h lähedal) - võtmata arvesse, et väiksema kiirusega töötab mootor kauem sama vahemaad läbides. Teistel saaste komponentidel nagu CO, NOx ja HC ühendid hoopis erinevad graafikud, CO ja HC ühendite hulk näiteks läheneb nullile just kõrgematel kiirustel.

Alternatiiviks pakutud investeerimine jalgrattateedesse ja rongiliiklusse pole mingi lahendus. Absoluutne enamus kodanikke ei suudaks Eesti kliimas rattaga tööl või poes käia isegi kui rattateede võrk oleks tihe ja ohutu. Ise olen suht aktiivne rattur aga igapäevaselt küll ei viitsiks paarkümmend kilti sõita, eriti kui mõelda ilma või asjade hulga peale, mida vaja kaasas kanda või poest osta. Lisaks ei maksa unustada ekstra ajakulu. Raudteevõrku suurt tihedamaks ehitada poleks ei majanduslikult ega keskonnasõbralikkuse seisukohalt meie asustustiheduse juures mõistlik. Bussipõhist ühistransporti saaks kindlasti paremaks teha. Ma näen suurimat perspektiivi eelkõige Bolt'i tüüpi teenusel kui saad nii tõukse, kui autosid iga nurga pealt haarata ja mõistliku tasu eest kasutada just siis kui tarvis, samas muretsemata remondi, teeninduse või parkimise pärast.

Kinniste piiride korral oleks igatepidi lihtsaim kuid ebapopulaarne ja poliitilist enesetappu tähendav lahendus maksudega bensuhinna hüppeline kasv - inimesed jaksaks vähem bensu osta ja sõita, ummikuid oleks vähem, saastaksime vähem, riigitulud kasvaks. Olgem ausad, autoomanikud (ka paljud "rohelised") poleks sellega mingil juhul nõus. Mis arvate piirkiiruse ja üldse laiemalt inimeste transpordi teemadel? 

Nörtti

Olen kaks õhtut teleka ees sarja vahtinud - sommide Nörtti - Dragonslayer666. Mu arust just parajalt tasakaalus absurdi ja päriselu piiril noortest inimestest, kelle elu mõte on arvutimäng. Just lõpetasin Jupiterist esimese hooaja (8 osa) vaatamise, kokku 24 teisi ehk siis kaks kolmandikku järgi jäänud. Episoodid mugavalt lühikesed, ainult 15 minutit. Nii palju kui olen ise kokku puutunud harrastajana mängides ja tütrele vahel kõrvalt kaasa elades peegeldab seriaal päris hästi reaalsust. Palju tuttavaid momente: mäng, tüübid, turniiri melu, ... Mõned kohad põnevuse huvides muidugi üle pingutatud, no näiteks nagu päris spordis ei saa paari kuuga meistriks (Megaman, Obama, Pinoccio) nii ei juhtu seda ka arvutimängu mängides, ikka aastaid kulub.

Viimase aja uudistest on kosta, et E-sporti olevat lausa plaanis olümpiamängude kavva võtta (tüliküsimuseks soov FPS laskmismänge (kõige populaarsemad) välja jätta). Ühest küljest kostab kummaline, ei paista suurt miskit ühist spordiga olevat, ainult reaktsiooni ja näpumängu kiirus klaviatuuril. Turniiritasemel tegelt muidugi ka taktikaline ja strateegiline mõtlemine ning eelkõige meeskonna koostöö. Kui nüüd mõtlema hakata siis näiteks laskmises vähemgi sportlikku momenti. Samas sport pole enam ammu ainult musklimäng. Profid tõepoolest treenivad kümme tundi päevas, mõni ime kui paljud närvipingele vastu ei pea ja läbi põlevad. Miljonitest mängijatest jõuavad tippu vaid need üksikud, kellel talenti ja vastupidavust. 

Arvutimängu juures huvitavaks nüansiks asjaolu, et tegu ühe vähese alaga, kus nohikutel ja suhtlusraskustega noortel pigem eelis kuna võtmata osa muudest "normaalsetest" noorte tegevustest pühendavad rohkem aega hobile. Aga mis ma siin ikka pikalt lobisen, vaadake ise, soovitan soojalt neile kel lapsed arvutimängueas. Võite veenduda, et polegi nii hull ja kahjulik tegevus nagu hirmutatakse - nagu mu tütar küsis kunagi: "Kas tahaksid, et mängimise asemel jõlguksin ostukeskuses ja teeks suitsu"😀 Lasime mõlemal plikal mängida palju soovisid tingimusel, et koolis kõik tipp-topp. Tuleb tunnistada, et vahel utsitasin ise tagant, ja mängisime koos meeskonnas. Meie laste puhul ilmselt õige lahendus, üks sai seoses arvutioskusega viisaka töökoha tippfirmas, töö ja lõbu käsikäes. 

Huvitav teada kas ja kui siis kuidas piirate oma laste arvutimängimist ja mis arvate E-spordi olümpiakavasse võtmisest.

Muudest juhtumistest jooksin täna oma selle aasta kiireima ja elu kolmandaks kiireima 10 kilti. Ilm oli hea: +10C ja vahelduv pilvitus, jalas lühikesed püksid aga seljas hästi õhuke pikkade käistega fleece, nokats peas. Pühapäeva pärastlõuna olin sunnitud veetma kaasa tungival soovil poolest kerest köögi valamukapis. Köögikraan meil igati vinge ja moodne, ainult 20 aastat kestnud aga hakkas vaatamata eluaegsele garantiile vananemise tundemärke näitama. Suletud asend polnud täpselt see, mis paberite järgi, paraku ei tilkunud ega miskit. Siin-seal metall küll kobrutas kunstiliselt, mitte ei roostetanud. Ei saanudki aru milles küsimus, ilmselt alumiiniumi elektrokeemiline korrosioon, roostevaba teras ja keraamilised jupid peaks ju igavesed olema. 

Kaasa varmalt valmisostetud uus kraan oli paar kuud kurvalt nurgas oma aega oodanud. Ma suutsin edukalt mööda vaadata, no ei tundunud elutähtis ettevõtmine nagu youtube videote vaatamine, uudiste lugemine, podcastide kuulamine või arvutil mängimine. See nädal hakkas kaasal kannatus lõppema, sain mitu korda meeldetuletust. Parem enne ära teha kui kringli või leivaküpsetamine hakkavad soiku jääma. Tegin karbi lahti: Hiina toodang, vaatasin väga kahtlevalt plastikust vee sissevoolutorusid - võrreldes vana vasksetega ei äratanud just usaldust. Kõigepealt uurisin kiirelt netist hinnanguid - nelipool tärni tegelt täitsa hea, võtsin südame rindu, teen ära. Vana Itaalia päritolu kraani mahavõtmisega oli parajalt jama, eks 20 aastat liigutamata osad kinni kiilunud, nõudis mitte mõistust vaid toorest jõudu. Uue paigaldamine läks suht sujuvalt, praeguse seisuga isegi ei tilgu kusagilt läbi😜 Pean netist uurima või spetsidelt küsima kuivõrd plastikut saab usaldada. Jama kui plasttoru lõhkeb või kinnitusest murdub ja pool maja uputab. Loogiliselt võttes ei tohiks firma purunemisohtlikku materjali kasutada, aga mul vanakooli inimesena rohkem usku metalli kui plastikusse.

Katus on saadanast

Autode alt läbi käinud õnnetuke😟

Jutt on auto katusest. Ma saan täiesti aru, miks katuseta sportautod palju kallimad on ... sest nendega ei tule kaasa katusega seotud jamasid. Kes veel aru pole saanud siis pean silmas võimalust katusele  "korraks käest ära" pandud kõikmõeldavaid asju kaotada. See nädal sain hakkama eriti totra tembuga, kaotasin töösaapad ära🙄

Kõik sai alguse teisipäeval kui õhtul parklast lahkudes eessõitev kolleeg helistas: sul vasak esituli pime. Ennast sihuke pisiasi ei sega, hästivalgustatud tänavatel ei märkagi, aga annab põhjuse pollaril sind kinni pidada kui paistad teiste hulgast välja nagu Silver Ükssilm. Kui juba kinni peetud hakatakse igasugu ebamugavaid küsimusi esitama nagu kas juhiload ja kindlustus on või kelle autoga üldsegi sõidad. Ehkki olen suht seltsiv inimene hoian võimuesindajatest distantsi ja üritan suhtlemist vältida, kunagi ei või teada kas seadust kogemata rikkunud.

Järgmisel päeval autosse istudes meenus läbipõlenud tuli, kutsusin kiirelt kaasa välja, et ta minu auto eest ära sõidaks, võtan tütre oma. Meil nimelt erinevalt mitmetest naabritest selline alamklassi elamu kus vaid ühe auto laiune sissesõidutee. Krabasin enda masinast parklakaardi, toidukoti ja töösaapad ning viisin tütre auto juurde. Siis meenus, et earbuds (kõrvanupsud😁) jäid kööki, tormasin majja, krabasin need ja hüppasin autosse, kaasa oli juba eest ära sõitnud. Aega kippus napiks jääna, mingi õnnetus ja ummik kiirteel nagu GPSkaardilt võisin veenduda. 

Natuke sõidetud kuulsin kummalist tümpsatust. Enda arust ei sõitnud millestki üle, kuna muud heli ei järgnenud, rohkem ei mõelnud selle peale ... Kuni hakkasin tööl parkimisplatsil asju näppu võtma. Kus mu saapad on??? Esiistme juures polnud, tagaistmete juures ka mitte, tooli alla kuidagi ei mahu. Oh sa karvane ja sarviline kurat, panin kodus korraks katusele, et uks lahti teha ja siis jooksin kööki. Kolksatus sõidu ajal ilmselt saapad, mis katuselt alla vastu tagakapotti kukkusid. Kas naerda või vanduda, tegin kindluse mõttes mõlemat😁 Helistasin kaasale, ehk viitsib siva meie läheduses vaadata, äkki jalavarjud vedelevad kusagil tee peal - poole kildi ulatuses polnud.

Kandsin need igaveseks kadunud asjade nimekirja ja kordasin endale jällekord: Ära KUNAGI pane midagi auto katusele - kujuta ette, et tegu musta auguga, kus isegi informatsioon kaotsi läheb (osade teoreetikute arvates küll mitte). Aga eile tööle sõites nägin tee kõrval mururibal tuttavat saabast. Ei saanud kinni pidada kuid jätsin meelde. Täna peale hommikujooksu hüppasin ratta selga ja sõitsin lähemalt uurima. Ühe saapa leidsin, aga teist mitte. Eriti ei viitsinud pingutada ka, sest leitust oli ilmselt hulk autorattaid üle sõitnud, kandmiskõlbulik enam polnud. Kaotus polnud teabmis suur, suht kantud teised, plaanisin mingi soodukakampaania ajal niikuinii uued osta - nüüd siis olen fakti ette seatud.

Sellest ajast peale (hilisteismeline) kui autot juhtinud, olen ka igatsorti asju katusele pannud ja neist ilma jäänud. Meeldejäävamateks mu esimene Seiko elektrooniline kell. Võtsin randme pealt, et ratta vahetusel rihma mitte rikkuda, panin katusele. Hiljem leidsin mõnisada meetrit eemal mõnevõrra õhemas konditsioonis kui võrrelda tehasest tulnud parameetritega. Patarei õnnestus küll päästa😁 Alles hiljuti süstamatkalt tulles vilksatas miskit musta tahavaatepeeglis, nojah katusele "korraks" asetatud koerasitakott, seda ei riskinud kiirteel otsima minna😁 Termostops kohviga on õnnelikult pakiraami vastu toetudes kiirsöögikohast bensujaamani katusel püsinud. Tankima asudes avastasin meeldiva üllatusega veidi jahedamaks läinud joogi.

Noorest peast pidasin seda tähelepanematuse märgiks nüüd hakka või dementsust kahtlustama😜 Kas ainult minu kiiks või teil kah selline "händikäpp", et kipute auto katusele asju panema ja neist ilma jääma?

Instinktid ja torud

Inimene paistab ikka olevat loomariigist pärit instinktide ori. Territoriaalsus ja võimuiha löövad välja tsiviliseerituse õhukese kihi alt. Mis muud on soov võimalikult palju maapinda ja kaaskodanikke kontrollida. Loomade puhul kindlustab territooriumi valdamine toidulaua ja liigikaaslaste üle valitsemine suurema järglaste hulga. Kokkuvõttes geenide ürgne sisseprogrammeeritud soov võimalikult laialt jagatud saada. Soovis rohkem asju omada peegeldub lootus selle läbi lihtsamini ära elada. Üldiselt korreleeruvad need näitajad hästi kuna läbi asjade (ja raha mis peegeldab asjade omamise potensiaali), on võimalik pingutamata endale nii toit nina alla saada kui pesitsemiseks mugav koht muretseda. Paraku ei kipu inimene rahul olema paljalt põhivajaduste rahuldamisega vaid tahab järjest rohkem ja uhkemat ehkki sel sisulist mõtet pole. Süüa jaksad ainult niipalju ja füüsiliselt saad viibida vaid ühes kohas. Ülemäärane toit on vaid kahjulik ja sadakond paleed mõttetud.

Eilseks suureks uudiseks meie kandis oli gaasitoru ja sidekaabli lõhkumine eri kohtades aga samal ajal. Nagu kuritegude või üldse igasugu tegevuse puhul tuleb tegija leidmiseks vastata kahele lihtsale küsimusele: kellele kasu võiks tuua ja kellel on võimekust. Kui võimekust oleks mitmel suur-riigil ja isegi mõnel erioskustega organisatsioonil või firmal siis kasu sellest ei oska küll kellelgi teisel näha kui venemaal. Samas on minu arust seekord pigem tegu signaali saatmisega, mis me (vene) võime teha kui teie (ehk siis NATO) teete midagi tõsiselt ebameeldivat. Nordstreamiga Saksamaa hirmutamine ei õnnestunud, pigem oli viga, sest võeti ära mugav mõjutushoob. Just selle pärast pole ma 100% kindel, et Nordstreami taga oli kremli karvane käsi, samas ei käituta sealkandis tihtipeale ratsionaalselt.

Eesti-Soome vaheliste gaasijuhtme ja sidekaabli lõhkumisega saadeti sõnum laiemale maailmale. Esiteks on meil (venel) võimekus seda teha, teiseks ei karda me vahelejäämist, sest sellise asja eest NATO sõda ei alusta. Küsimus miks just nüüd. Ma oskan pakkuda vaid ühe mõtte välja: venel on kavas mingi suurem sigadus juhul kui Ukraina peaks läbimurde sooritama. Tegu on hoiatusega läänele, et nood liiga tugevalt ei reageeriks.

Pall on meie väljakul ja tuleb tunnistada, et reageerimise võimalusi pole just palju. Suurim probleem võimatuses kaitsta kümnete või sadade tuhandete kilomeetride pikkuselt läbi maailmamerede kulgevaid torusid ja kaableid. Kui kaablid rivist väljas jääb alles vaid kosmoseside, mille toimimist oma territooriumi kohal plahvatava tuumapommiga on võimalik kõvasti häirida - plahvatusega kaasnev elektromagnetimpulss lööb satelliidid rivist välja. Lääne probleemiks, et proportsionaalsest vastusest ei piisa, vene torud ja sidekaablid enamasti maismaal ja seega kergelt remonditavad.

Usutavasti oli öösel asjameestel peamurdmist ohtralt, sest täna ja homme (11-12 okt) Brüsselis NATO kaitseministrite kohtumine, mis peab kindlasti vene poolele mingi sõnumi saatma. Ei pruugigi venet nimetada nimepidi, piisab kui USUTAVALT ähvardada lõhkumise taga olevaid riike või organisatsioone väljakannatamatult karmide tagajärgedega. Kahjuks pole usutava ähvarduse koha pealt lääneriigid eriti silma paistnud, vaevalt nüüdki. Ei usu mõnel pool kostnud arvamust, et valmistutakse mingiks sõjaliseks provokatsiooniks mõne NATO väiksema liikme vastu. Rahvusvahelistes vetes teise riigi infrastruktuuri lõhkumisest ei saa niisama mööda vaadata, Huvitav, mis rahvusvaheline õigus selle kohta ütleb?

Ida ja Lõunarindel sisuliselt muutuseta

Sõjakaart seisuga 8 okt 2023.
Sel aastal vabastatud territooriumide pindala tühine võrreldes eelmisega

Pole kaua aega Ukrainas toimuvast sõjast kirjutanud. Põhjus kahjuks suht lihtne, pole suurt millestki kirjutada. Eelmisel sügisel kerisid ukrainlased kõigi ootused õige kõrgeks Harkivi ja Hersoni edukate vasturünnakutega. Võis loota, et kui kohale jõuab lääne suuremahuline abi raskerelvastuse näol ja ukrainlaste läänes väljaõpetatud sõjaväelased suunduvad rindele ning vene pool oma madala moraaliga sõjast väsib, hakkavad asjad palju libedamalt kulgema. Paraku on see aasta vaatamata vene poole talvisele rünnakule ja ukrainlaste suvisele vastupealetungile kujunenud pigem positsioonisõjaks. Ühelt poolt pole olnud ukrainlastele antud abi ei mahu ega soovitud materjali poolest ligilähedaseltki piisav, teiselt poolt on vene kaitseliinid osutunud oodatust palju tugevamaks ja vägede võitlusmoraal vaatamata meeletutele kaotustele pole tänu oskuslikule propagandale lagunenud.

Oma esimese mai postituses "Ootavad ja loodavad" kirjutasin lootusrikkalt: "Sel kevadel, suvel on Ukrainal võimalus muuta maailma geopoliitilist olukorda terveks järgmiseks põlvkonnaks. Samuti USA'l, kelle toetusest või piisava toetuse puudumisest vasturünnaku edu sõltub". EDU defineerisin: suure maa-ala suhteliselt kiire ja väheste ukrainapoolsete ohvritega vabastamine, soovitavalt vene armee mastaapse lüüasaamise ja rindelolevate väeüksuste hävitamise või vangistamisega. Nüüd oktoobri keskpaigas tuleb tunnistada, et ei suvi aga ka sügise algus pole edu toonud ühegi näitaja poolest. Kui aus olla (sõjakäigu analüüsimisel äärmiselt oluline) ei paista ka kuskilt lootust, et selle aastanumbri sees midagi muutuks. Isegi ukrainlased ise on sunnitud tunnistama vastupealetungi oodatust aeglasemat tempot.

Samas postituses lisasin veel: "Lääne abist lähemate kuude jooksul sõltub millises maailmas elame järgmised mõnikümmend aastat. Nii et võtku end kokku ja andku Ukrainale kõik sõjaline ja majanduslik abi mida neil vaja ja rohkem."

Kõige vihastavam ongi läänes jätkuv ja kohati süvenev sõjalise abi tilgutamine ja uute võimekuste andmine enam kui aastase hilinemisega ilma mingite mõistlike põhjendusteta. Pidevalt leitakse "miks ei saa" selle asemel et otsida võimalusi "kuidas saab". Kui minna "oleksite" maailma siis massiivne abi nii tankide, suurtükkide, kaugmaa rakettide kui lennukite näol OLEKS suure tõenäosusega võimaldanud Ukrainal edukalt, kiiresti ja väiksemate kaotustega juba suvel Aasovi mereni läbi murda. Õigel ajal andmata jäänud abi nõuab oluliselt suuremahulisema abi andmist tulevikus, kui ikka soovitakse Ukraina võitu. Kokkuvõttes võidu hind kerkib iga raisku läinud kuuga üha kõrgemaks nii lääneriikidele kui Ukrainale ning paistab, et selle peale on venemaa läinud - ehk mingi moment hind liig kõrge Brüsseli ja Washingtoni jaoks. 

USA ja Euroopa ei taha ikka veel tunnistada endale seda, mis peavad maksma kui sõda viiki jääb, vene võidust rääkimata. Esiteks agressiivne venemaa otse NATO piiri vastas, kes mõne aastaga üritab enda kõvasti rappida saanud sõjalist võimekust taastada. Diktatuuri tingimustes on palju lihtsam atrasid ka näljahäda korral kahuriteks ümber sepistada võrreldes demokraatiates sõjaliste kulutuste katmiseks maksude mõneprotsendilise tõstmisega. Teiseks muidugi Hiina, kes saab julgust Taiwaniga tegelemiseks ja miks ka mitte mõne teise Aasia lähinaabri ülevõtmiseks. Lisaks terve kari riike Aafrikas, Aasias ja Lõuna-Ameerikas, kes seni võitjat oodates "aia peal istunud". Paljude sooviks näha seniste edukuse eeskujude USA ja Euroopa langust, nii kadedusest kui ka soovist põhjendada enda ebaõnnestunud valitsuskorda ja poliitikat.   

Vaatamata kõrgelennulistele avaldustele on nii USA's, NATO's kui Euroopa Liidus hakanud ilmnema sõjaväsimuse tundemärke. Kui osa riike on muutunud ükskõikseks, siis Ungari lausa vaenulikuks. Võttes arvesse Bulgaaria valimiste tulemused, eelseisvad valimised Moldaavias ja praegune Ukraina toetuse langus USA's rääkimata sealmaal eesseisvatest presidendivalimistest pole Ukraina ja laiemalt liberaalse ning demokraatliku maailma seis kiita.

Praegu on otsustavalt ja kiirelt tegutsedes veel võimalik sõda päästa. Paraku on võiduks vajalik abi nii hulga, kvaliteedi kui sortimendi poolest märksa suurem sellest, mis veel sel suvel oleks võidu toonud, mõlemapoolsete ohvrite hulgast rääkimata. Võrreldes eelmise suvega on ilmselt valemist kadunud vene sõjaväe madalal moraalil põhineva lagunemise lootus. Ühest küljest on libainfoga loodud paralleelreaalsuse pilt sügavalt vene ühiskonna harimatusse (enamus) massi söövitatud - "püha natsismivastane sõda" ja kuuldavasti olevat suudetud just sellesama vaese massi eneseuhkust toita ning isegi elatustaset hoida. Sanktsioonide alla käivat lääne kraami pole nad niikuinii kunagi näinud.

Kaugema tuleviku nägemuses olen pessimistlik. Venemaa jääb ka kaotuse korral selliseks "eriliseks" nagu alati olnud, lihtsalt sõjalise võimekuse ja agressiivsuse ülesehitamine võtab kauem aega. Mitu põlvkonda on propagandaga mürgitatud. Tugev sarnasus esimese maailmasõja järgse Saksamaaga, kes sai küll hävitavalt lüüa aga kelle ideoloogia muutus ainult militaristlikumaks viies 20 aastat hiljem koos venemaaga algatatud teise maailmasõjani.

Positiivse tooniga lõpetades on siiski meeliülendav lugeda ja videosid vaadata vene staapide, laevade, lennuväljade, moonaladude ja baaside hävitamisest raketilöökidega rääkimata droonidega soomustehnika ja isikkoosseisu likvideerimisest.

Alloleval videol võib imetleda kahe eeldatavasti briti päritolu tiibraketi tabamust Sevastoopoli kesklinnas asuva Musta Mere laevastiku peakorterile seal toimuva staabi koosoleku ajal. Sisuliselt kogu laevastiku juhtiv ohvitseride kaader löödi rivist välja eesotsas laevastiku ülema admiral Sokoloviga, keda vene pool küll hiljem ebaõnnestunult üritas videole monteerida.

Heietused õnnest ja vedamisest

X's (endine Twitter) jäi silma huvitav artikkel õnne teemal. "Luck" tõlgiks pigem "Vedamine" kui "Õnn".

Neuroloog James Austin jagab vedamise neljaks alamliigiks:

1. Pime õnn

2. Vedamine aktiivsuse tõttu

3. Vedamine tänu teadlikkusele

4. Unikaalsusega seotud vedamine

1. Pime õnn ei sõltu inimesest. Nagu näiteks kus sündinud ja millised vanemad. Igasugu põhimõtteliselt juhuslikud sündmused.

2. Aktiivsusega seotud vedamine. Süsteemi sisestatud energia läbi tekitad liikumist ja kokkupuuteid. Mida rohkem energiat annad seda suurem liikumine ja õnnelike juhtumiste tõenäosus. Selgitus jäi mulle vähe segaseks, lisaks oponeeriks, et ka õnnetute juhtumiste tõenäosus kasvab aktiivsusega.

3. Teadlikkusest sõltuv vedamine. Mida sügavamalt ja täpsemalt mõistad situatsiooni ja ümbrust seda paremini oskad ennast paigutada olukorda või kohta kus vedamise tõenäosus suurim. Ehk siis sul tekib oskus "õnne" või "õnnelikku kohta" ära tabada. Jalgpallurina sätid end just õigel momendil sellisesse kohta, kuhu sulle mugav sööta ja kust endal lihtne väravat lüüa. Koha ja momendi ära tundmine ja kiire tegutsemine on primaarsed! 

4. Unikaalsusest tulenev vedamine on seotud sinu unikaalsete omadustega mis tõmbavad ligi spetsiifilist õnne. Siia kuuluvad su erilised hobid, oskused, füüsilised või vaimsed omadused. Seda sorti vedamine tuleb tihtipeale ise su juurde, kõrvaltvaatajale võib tunduda pime õnn kui rallisõitja keerulisest olukorrast liikluses nagu muuseas ilma ühegi mõlgita välja tuleb või väljaõppinud sõdur lahingus ellu jääb või investeerimisguru rikkaks saab.

1, 2 ja 3 tüüpi vedamistega puutud enamasti kokku erinevatel eluetappidel.

Pime õnn mõjutab eriti tugevalt alguses kuid võib samas elukäiku kardinaalselt muuta või muutmata jätta igal ajal. Lendad või ei lenda lennukiga mis alla kukub.

Aktiivsusega seotud vedamine primaarne kahekümnendates kui alles lood suhteid ja lülitud ühiskonda.

Teadlikkusest põhjustatud vedamiseks on sul vaja nii teadmisi kui kogemusi, mistõttu muutub see määravaks kolmekümnendates ja hiljem.

Unikaalsed oskused ja omadused aitavad sind varastest aastatest kuni surmani.

Valides kahe või mitme võimaluse vahel tasub alati valida see, kus õnnelike juhuste või sündmuste tõenäosus suurim. Inimene saab end käitumise ja otsustega panna olukorda kus vedamine tõenäoseim. Raske on vedamisele loota vaid kodus teleka ees istudes, voodis norutades või muud moodi aega surnuks lüües. Palun mitte lugeda soovitusena lotot mängida või kasiinosse minna, mis on veelgi mõttetum tegevus. Et sul veaks elus tuleb aktiivselt tegutseda, ringi liikuda, õppida uusi asju.

Kinnitus tuntud Eesti vanasõnale: "Igaüks on oma õnne sepp"!

Ei maksa ka unustada, et õnn ja vedamine on tõenäosuslikud, kõike õieti tehes võib ikka sitasti minna või vastupidi. Lohutuseks teadmine, et enamusel teistel, kes õieti käitusid vedas, sul lihtsalt harukordselt halb õnn😜

Omalt poolt lisaks, et õige momendi, situatsiooni, objekti või inimese ära tabamine on äärmiselt tähtis. Ajas ja ruumis kulgedes puutume pidevalt kokku tohutu hulga valikutega, millest võib edasine elukäik väga palju sõltuda. Kui meil küll õnnelikke võimalusi ohtralt käepärast aga ei suuda või ei julge õigel momendil õnnel sabast kinni krabada võib see võimalus olla igaveseks käest lastud.

Lihtsamad näited on paljude tuttavate vastassoo esindajate hulgast just selle õige ära tundmine, aktsiate või krüpto müümine või ostmine "õigel" momendil, pangalaenu või investeerimisotsuse tegemine, töökoha valik või sellelt lahkumine, ... jne ... Kõigi nende puhul tuleb kasuks ratsionaalne mõtlemine, erinevate võimaluste kalkuleerimine ja vahel ka intuitiivne "kõhutunne".

Tagasi mõeldes on minu puhul kõik elus pöördelised õnnestumised seotud enda aktiivse tegutsemisega. Nii mõnigi otsus nõudis kõvasti julgust ja kättevõtmist aga nagu hiljem selgus oli seda tuhandest väärt. On olnud ka lambist vedamisi, nii öelda õigel ajal õigel kohal olemist. 

Märkimist väärt halba õnne pole ette tulnudki, isegi autoavariis pole olnud ehkki mitu napikat õnnelikult vältinud. Puhtjuhuslikke õnnetusi ei tulegi ette, sinikad karates, kukkumised suusamäel, väljaväänatud hüppeliiges - need kõik teadliku riski võtmise tulemused, süüdistada saad vaid iseennast.

Kokkuvõttes usun, et väga suures osas on tõepoolest igaüks oma õnne sepp. Muidugi on hulk õnnetusi, mis üldse meie tegevusest ei sõltu või mida pea võimatu vältida. Samas mida muuta ei saa selle pärast pole ka mõtet põdeda. 

Mis arvate, palju ise oma tegevusega elukäiku suudate mõjutada ja palju määrab ära õnn või õnnetused?

Libatohterdamisest

Valitsuse otsus libatohtrid ja libameditsiini levitamine seadusega vastutusele võtta on igati tervitatav, oleks pidanud juba ammu tegema. Muidu olen küll paduliberaal toetades minimaalset keeldude ja käskude hulka aga kui inimesed ikka lauslollid peab riik vahele astuma. Üheks põhjuseks muidugi see, et needsamad libameditsiini kasutajad jõuavad lõpuks ikkagi tavameditsiini asutustesse kui tervis imerohtude katsetamise tagajärjel nii üles ütleb, et ussiõli enam ei aita. Koormavad mõttetult nii meditsiinisüsteemi  kui ka riigi eelarvet.

Teine võimalus oleks muidugi riigil oma käte puhtaks pühkimine, mida ma personaalselt pooldaks, aga poliitikud ei saa sellist käitumist endale lubada. Pean silmas olukorda, kus  meditsiiniteaduse seisukohast mürgiseid kemikaale endale teadlikult sisestavatelt inimestelt võetakse õigus riiklikule tasuta arstiabile. Tehniliselt on see muidugi keeruline, sest ohtlikke aineid on rohkem kui jõuab kokku lugeda, kaasa arvatud (suhkur ja alkohol). Tervishoiuministeerium võiks teha neist ainetest nimekirja, mida perioodiliselt täiendab. Enne ravile võtmist tehakse analüüsid veendumaks, et kodaniku tervesehäda pole põhjustatud nendest kemikaalidest. Kui on saab ravile kui vabu kohti on ja maksab omast taskust kinni.

Mõistan, et ulme aga unistada ju ikka võib😉

Kuse ja kanepi hais.

Nii võiks kokkuvõtvalt kirjeldada Eesti turisti nägemust Ameerika ja Canada suurlinnadest. Eile kuulsin poole kõrvaga kaasa läpakast kostvat Delfi Tasku Tissidendi 138 osa "Kuidas ma müüsin oma sõbrannat Ameerikas". Kuulsin kusagilt keskelt suvalised kümmekond minutit ja esimene mulje oli silmade pööritamine, täielik üle võlli beibede loba. Eriti häirisid pidevalt tugeva eesti aktsendiga kasutatavad inglisekeelsed väljendid, amerikanismideks vist kutsutakse. Tüdrukud kostsid nagu teismelised. Oskate kommenteerida, on selline keelekasutus Eestis tavaline? Need vähesed noored, kellega mina kodumaal suhelnud olen igatahes küll nii ei räägi, täiesti võimalik, et minu valim erineb kõvasti keskmisest.

Et objektiivselt blogistada, otsustasin täna töö juures kogu 2 tunnise jutu ära kuulata. Hästi tegin, sest tuletas meelde nii mõndagi seika enda esimestest muljetest. Tüdrukud (või pigem noored 31 aastased daamid) käisid vaid 3 suurlinnas: Los Angeles, New York ja Toronto. Kahes esimeses ja veel nii mõneski USA suurlinnas olen käinud, Torontos elan, seega võin nende nähtut kommenteerida. Esiteks muidugi on õigus meie blogikogukonna ameerikamaa esindajal: USA on suur ja lai ja väga erinevate piirkondadega, ainult kahe linna põhjal ei saa riigi üle otsustada. Samas näitab nende (ja ka teiste) suurlinnade olukord väga teravalt süsteemi ja ühiskonna valupunkte. Kuna aga turist ei jõua kõikjale, vaid tihtipeale just suurlinnadesse, siis sealt jääb talle ka mulje kogu riigist. Natuke nagu kunagi Tallinna lennujaama maandumisraja vahetus läheduses olnud Dvigateli "suvilarajoon" polnud just parimaks esimeseks muljeks välismaa turistidele ja poliitikutele. 

Torontost kahjuks oli väga vähe juttu kuna selleks ajaks mõlemad reisust väsinud ja tõbised. Mainisid vaid lennujaama elektroonilise sissepääsu süsteemi mugavust (viimaks ometi tasemel) ja lendude kroonilist hilinemist. Olid paaris kohas linna peal käinud, neid olla lesbipaariks peetud ja kanepit standupi tasuks pakutud. Suvine niiskus on vastik nii Torontos kui New Yorgis. Nojah, ei oska kommenteerida ega vastu vaielda. Kuse ja kanepihais - on tõesti siin-seal, paraku nendes piirkondades ma ei liigu ja Toronto metroo suht puhas. Mõistsid, et vaatamata "vaesuspiiri" palgale $40000 aastas ei ela sellega USA (ja Canada) suurlinnas ära. Nõustun kokkuvõttega, et olles näinud võimsat ja uhket Ameerika mandrit on ikkagi hea kodumaal elada. Aga mis siin enam jutustada, kuulake ise kui kahe tunni ajaga pole muud paremat peale hakata.

P.S. Ameerika ja Canada puhul olen viimase 10 aasta jooksul üritanud suurlinnu vältida niipalju kui võimalik, looduslikult kauneid kohti nii palju, et ühest elust ei jätku kümnendikugi külastamiseks.

P.P.S. Müstika, miks peaks normaalse sissetulekuga inimene tahtma elada USA suurlinnas. Võib tunduda silmakirjalik Toronto elaniku suust aga Toronto on siiski üks maailma parima elukvaliteediga linnu mitme erineva arvustaja põhjal. Pealegi sarnaneb meie enda elamine rohkem Pärnu või Nõmme kandi aiaga vaesemale majapidamisele - oravad ainult mustad mitte punased😉

Põnev oleks lugeda teiste ameerikas käinute kommentaare nende muljetest, mis jäi eriti erksalt silma? 

Aktiivne nädalavahetus

Edukate madalad kortermajad jahisadamas

Viimane oktoobrikuu päev anti meile vabaks seoses pärismaalaste tagakiusamisega. Eks kolonistid on alati põlisrahvustesse üleolevalt suhtunud aga seda tunnistatakse vaid vähestes riikides. Tähistasin taevast slle kukkunud vaba päeva sportlikult. 

Peale hommikujooksu istusin ratta selga ja sõitsin järve äärde ning sealt pea kesklinnani välja. Kolmkümmend kilti tuli kokku. Linnas kai peal istudes ja rikkurite elamist kõõritades libistasin ühe Tequila Sunrise, teinekord küll ei taha. Kui esimene lonks oli ok siis ülejäänud liiga magusad. Kraade samas oli joogil piisavalt, et ratturi silmad särama panna.

Pühapäeval jooksin 7K esimest korda uute tossudega, nagu eelmises postituses mainitud - igati mugavad aga ei miskit erilist. Lõuna ajal jalutuskäik järve äärde 5K. Koerte jalutused ja niisama ringi lonkimine andsid kokku 28161 sammu.

Kormorani lend ja istuv part

Tänaseks, ehk siis 2. oktoobriks esmaspäevaks lubas niiskusindeksiga 30 soojakraadi. Esimene mõte oli koerad kaasa haarata ja Awenda randa sõita. Paraku oli nii hea uni, et magasin täiega sisse, ärkasin alles 10 ajal, ilmselgelt liiga hilja kahetunnist sõitu ette võtta. Ilm oligi palav ja niiske, ei hakanud jooksma minema. Uurisin kaasa käest kas too tahaks kanuuga järvele minna, naisuke pidas liig kuumaks olemist. Vee peal peaks veits lahedam olema aga mine sa tea. Otsustasin süsta võtta ja Ontario järve peal veidi sõuda. Tuult lubas 5-10 km/h lõunast mis tähendab lainet aga muus mõttes soodsat tuulesuunda, ajab ranna poole tagasi mitte üle järve USA'sse.

Musta kärbse leotis

Purjekas ja CN Tower

Joogiks haarasin poest 4-packi Musta Kärbse leotist - jõhvikakokteil. Selgus, et senistest parim valik vee peale minekuks. Kergelt mulli sisaldav ja 7 protsendine on just parajalt tugev ajamaks janu ära ja mitte tekitamaks uut. Igaks juhuks oli kaasas termostops vee ja jäätükkidega kui peaks kole kuumaks minema, seda vaja ei läinudki. Jook oli suht suure suuga plastpudelites, mis lahendas ka ladusalt vee peal enda kergendamise probleemi.

Toronto panoraam saare tagant pildistatuna

Jõe suudmest välja saades võtsin suuna otse üle lahe kauguses paistva Toronto saare suunas. Laine ja tuul vastu, aga eriti ei seganud, vähemalt tagasitulles loodetavasti tagant. Veits alla kaheksa kildi saare lõunatipuni. Randa eriti ei kiskunud, tegu nimelt sellise kohaga kus mehed nudismi ja põõsaste varjus ka muid tegevusi harrastavad. Päris seaduslik pole kuid linnavõimud ei julge vahele segada.

Siia oli hulgaliselt mootorpaate ja jahte kokku kogunenud, rand rahvast lausa täis. Eks inimesed võtsid suvelõpult viimast, paari päeva pärast pidi jahedaks keerama ja vaevalt see aasta enam soojaks läheb. Ebamugavust tekitasid mootorpaatidega kihutajad, mõnel võimsamal ikka päris suur laine, kippus lausa murdma. Teised jälle igati sõbralikud, võtsid hoo maha, lehvitasid ja pakkusid jooke. Täitsa karnevali meeleolu.

Distantsitunnetus: Tagasi 7 km vaja sinna jõuda kus pilvelõhkujad süsta nina kohal

Sama koht mobla Zoomiga

Sõudsin kesklinna poole, et teha mõned pildid vee pealt sellest rajoonist kus edukad inimesed elavad. Lukskorterimajad järve ääres otse jahisadama taga. Paar tüüpi jalutaski kaid pidi oma skuutrite juurde ja paarutas järve peale, hea et mind ikka märkasid. Tagasitee jõe suudmesse jälle otse üle lahe, pilvelõhkujad ja sild paistsid õige kaugel olevat. Trajektoori võtsin kaldale lähemalt. Kokku tuli 17 kilomeetrit nelja tunni ja paari minutiga. 4km/h kiirus matkasüstaga on jõukohane ka vastu ja päri lainetuse ja tuule kombinatsiooniga.