Siinkohal kerkib sujuvalt üles küsimus kauaks ja mis tähendab mõnusalt. Nagu väidetakse oled 20-30 eluaastaks oma bioloogilise funktsiooni täitnud – evolutsiooni tähenduses on inimese elu mõte elu edasi anda, pärast seda tal enam sellisel kujul tähendust ei ole. Ehk siis kõik mis peale 30 eluaastat puhas boonus, looduse poolest mõttetu raiskamine. Ühiskonna jaoks umbes 60 ehk pensiiga piiriks seatud: seni tee tööd ja ole karjale kasulik, kui kauem välja vead siis viisakuse pärast toetame aga majanduslikus mõttes oleks kena kui sa liiga kaua pensifondi ei koorma.
Inimese keha on evolutsiooni käigus kujunenud nagu ühele korralikule masinale kohane, juppidele antud garantii teatud ajaks (esimene kolmandik ehk 30 aastat), peale seda hakkab rikete tõenäosus järsult kasvama. Nagu ka masinate puhul pole mõtet raisata ressurssi liiga töökindlatele juppidele, või üritada liiga kaua vana süsteemi töös hoida - odavam uus muretseda kui vana remontida. Organismi (masina) tööiga on korraliku hoolduse ja sihtotstarbelise kasutamisega võimalik oluliselt pikendada. Kes poleks näinud mõne vanahärra vabariigiaegset läikimalöödud uunikumi, mis ikka veel tuksub ja tasahilju podisedes liigub. Samas kui õli ei vaheta või vale kütust bensupaaki lased ning jätad hooldused vahele vananevad ja kuluvad nii auto kui inimene kiiresti. Lisaks muidugi osa ka õnnel, mõned eksemplarid lihtsalt pannakse kokku defektsete juppidega või sinisel esmaspäeval.
Kokkuvõttes võiks siis elu jagada kolmeks 30 aastaseks perioodiks: esimene taastootmine, teine ühiskonna toetamine, kolmas iseendale nautimiseks kui bioloogiline ja sotsiaalne roll täidetud. Trikk on selles, et esimese kahe jooksul end mitte ribadeks pingutada, muidu kujuneb kolmandast vaid pikk põdemise ja kannatuste rada või jääb see üldse ära kui kuuekümnendates kõrvad pea alla paned.
Võitjad elumängus pole need, kes kolmekümnendates, neljakümnendates hullu panevad, firmasid loovad ja hunnikutes pappi ning kinnisvara kokku ajavad, et viiekümnendates või kuuekümnendates infarkt või insult saada. Võitjad on need kes võtavad rahulikult, elavad töötavad mõistlikus tempos, tegelevad juba sel ajal hobide ja muude meeldivate asjadega ega lase end ühiskondlikust arvamusest ja trendidest survestada säilitades piisavalt energiat ja vaimset ning füüsilist tervist oma penskarielu nautimiseks. Muidugi leiduvad mõned üksikud, kelle töö ja hobi langevad kokku, aga esiteks on need erandjuhud ja teiseks kipub iga hobi liigse koguse korral tööks muutuma.
Miks ma sellest kirjutan, eks ikka sellepärast, et enda väljateenitud puhkus läheneb meeldivalt peadpööritava kiirusega. Töö juures jõudehetkedel (loe tundidel) mõlgutan mõtteid igasugu hobide, reiside, põnevate projektide üle, mida võiks ette võtta kui töölt lõplikult ära tulen. Absoluutselt ei mõista inimesi, kes räägivad, et töölt lahkudes hakkaks kodus igav??? Mis mõttes, nii tohutult on igasugu põnevaid asju maailmas, mida uurida, vaadata, teha, ...
Nagu muuseas eeldasin, et penskariiga võiks umbes 30 aastat kesta. Pole statistikat uurinud ja ilmselt keskeltläbi on see palju lühem, kuid enda nurga alt vaadates (vanemad, vanavanemad, tervis, ...) tundub see täiesti reaalne. 85'da eluaastani on kõik mu teadaolevad otsesed eellased täis tegusad ja ontlikud olnud, üks sugulane lausa 101, liigub omal jalal ja mõistus täiesti selge.
