Aasta möödunud kui isa lahkus. Võin julgelt kinnitada, et pea iga päev olen tema peale kas või põgusalt mõelnud. Momendil istun hiljaõhtul suures toas, küünal põleb mälestuseks ja pits konjakit nina ees, mida isa üle mõtteid mõlgutades mekin. Pikalt polegi miskit heietada, vähesed kel nii äge ja sündmusterohke ning edukas elu olnud. Jääd igaveseks meelde nii emale, mulle kui lapselastele!
Minul on vanemate lahkumisest rohkem aega möödas, aga just novembris-detsembris on nad mul meelel rohkem kui tavaliselt.
ReplyDeleteAga kirjuta temast!
Loeksin väga hea meelega.
Ja ikka hea näeb välja ka, vaieldamatult.
Nojaa, selline hämar "hingede aeg". Kui too pilt võetud siis mind vist veel olemas ei olnud. Eelmise aasta detsembris olen isast kirjutanud paaris postituses.
DeleteTT