Halloween tulemas!

Meie kass vist tunnetab juba aegsasti, et vaimud hakkavad liikuma. Üks õhtu kuulsime luudest ja lihast läbikäivat oigamist teisest toast. Hüüdsin lapsele, et ei teeks nii koledat häält, kuid plika vastas, et selles asjas peame Puma poole pöörduma.

Esialgu ei uskunud aga lõpuks läksin uurima, kass oli posti otsas turris nagu hari ja tegi hauatagust häält. Selle ajaga kui fotoka sain lõpetas ta muidugi ära aga lapsel õnnestus jalgade trampimisega siiski paar lühemat nooti kassilt välja meelitada. Täna öösel oleks selline hääl ka julgemate närvid proovile pannud, kuulake ja hinnake ise:)

Homme õhtul hakkavad koletised ja zombid mööda tänavaid käima ja inimestelt maiustusi välja pressima. Selleks, et kolle majja sisenemast takistada panevad asisemad kõrvitsatest voolitud uksehoidjad trepile.

Ka meie lapsed lõikusid suure hoolega kahele ilusale kollasele kõrvitsale hirmuäratavad näod ette. Kohe kahju neist, sest enamus rändab järgmisel prügipäeval prügimäele. Meie emme on küll üritanud kollaseid jurakaid ära kasutada ja kõrvitsa kompotti teinud, mis eelmistel aastatel väga hea välja tuli, ehk nüüdki. Hind muideks oli super odav, $2 tükk.

Ja lõpuks väga Halloweeni teemaline juhtum köögist. Kallis kaasa viilutas kartulit ja väiksem laps märkas, et sellel on mingi tume defekt sees. Heitsin pilgu peale ning lausa kangestusin hämmeldusest. Pa pole küll kunsti asjatundja aga lõikelaualt vaatas vastu Edward Munki "Karje":)

Jõudsin selle šedöövri napilt kaasa noa alt päästa. Ei tea kas peaks E-buy's müüki panema:) Seal ju aeg-ajalt müüakse hea hinnaga selliseid asju nagu näiteks neitsi Maarja nägu meenutav kartulikrõps. Ja selliste sündmuste valguses oli isegi päikeseloojak õõvastav, jäi mulje et ta saadab oma kiiri viimast korda:) Uuuuuu.....

Lapsevanemate kirjad kooli

Veidi nalja kah!

Siin on mõned lapsevanemate poolt kooli saadetud kirjad:D
Enamasti ei viitsi ma netinalju vaadata/lugeda aga see oli hea, tänud Kerstile!

These are real notes written by parents in the  Memphis school district.
Spellings have been left intact.

1 My son is under a doctor's care and should not take PE today. Please execute him.

2 Please exkuce lisa for being absent she was sick and i had her shot.

3 Dear school: please ecsc's john being absent on jan. 28, 29, 30, 31, 32 and also 33.

4 Please excuse gloria from jim today. She is administrating.

5 Please excuse roland from p.e. for a few days. Yesterday he fell out of a tree and misplaced his hip.

6 John has been absent because he had two teeth taken out of his face.

7 Carlos was absent yesterday because he was playing football. He was hurt in the growing part.

8 Megan could not come to school today because she has been bothered by very close veins.

9 Chris will not be in school cus he has an acre in his side.

10. Please excuse ray friday from school. He has very loose vowels.

11. Please excuse Lesli from being absent yesterday. She had diahredyrea direathe the sh*ts.

12. Please excuse tommy for being absent yesterday. He had diarrhea, and his boots leak.

13. Irving was absent yesterday because he missed his bust.

14. Please excuse jimmy for being. It was his father's fault.

15. I kept Billie home because she had to go Christmas shopping because i don't know what size she wear.

16. Please excuse jennifer for missing school yesterday. We forgot to get the sunday paper off the porch, and when we found it monday. We thought it was sunday.

17. Sally won't be in school a week from friday. We have to attend her funeral.

18. My daughter was absent yesterday because she was tired. She spent a weekend with the marines.

19. Please excuse Jason for being absent yesterday. He had a cold and could not breed well.

20. Please excuse mary for being absent yesterday. She was in bed with gramps.

21. Gloria was absent yesterday as she was having a gangover.

22. Please excuse brenda. She has been sick and under the doctor.

23. Maryann was absent december 11-16, because she had a fever, sorethroat, headache and upset stomach. Her sister was also sick, fever an sore throat, her brother had a low grade fever and ached all over. I wasn't the best either, sore throat and fever. There must be something going around, her father even got hot last night.

Now we know why parents are screaming for better education for our kids.....

The Estonian exception

Economistis ilmus eile suhteliselt kiitev artikkel Eesti kohta. Meid võrreldakse teiste Balti riikidega, kus olukord hoopis hullem. Väidetakse, et Euro kasutusele võtmine on täiesti reaalne kui mingeid ootamatusi ei juhtu. Palju on kaasa aidanud see, et valitsus võttis kiirelt vastu ja viis ka läbi hulga ebapopulaarseid otsuseid kärpides eelarvet. Mäletan selgesti millist hädakisa see opositsiooni juures esile tõi. Oleks kesk siis võimul olnud oleks laristamine Tallinna linna eeskujul jätkunud ja nüüdseks oleksime ilmselt kolmest Balti riigist viletsaimas positsioonis. On selge, et riik ei saa elada teisiti kui tavaline inimene. Kui tulud kahanevad tuleb kulusid kärpida, veidi võib ajutiselt laenuraha abiks võtta aga kui sellega liiale minna on pankrott ukse ees. Refereerima siin ei hakka, Delfi on seda juba teinud ja Economisti originaali leiab siit.

Aga huvitavam oli hoopis kommentaaride osa. Teine kommentaar (out_east) näitas, et venemaa ei maga, keegi nende välisministeeriumis loeb hoolega artikleid Batikumi kohta ja vastab tüüpilise stalinlikult lahmiva stiiliga. Võimalik ka, et saadab teksti mõne keskerakonna pooldaja arvutisse, kust see siis edasi mailitakse. Oleks hea meelega ise vastanud talle aga kolmas kommentaator (generated3421170) oli seda juba väga hästi teinud. Tegelikult pani see mind mõtlema. Oleks vist vaja, et Eesti riik ise ja ka inimesed oleks aktiivsemad (näiteks saates kommentaare). Muidu võibki tänu eestlase tüüpilisele tagasihoidlikkusele jääda Economisti (ja ka üleüldse maailma pressi) lugejatele ebaõige mulje, et paljud (ka Eestis ise) reageerivad negatiivselt Eesti suhtes.

Ebameeldivam on Eurostat'i uudis Eesti tööpuuduse kohta, mis viimastel andmetel 13,8% samas kui Euroopa Liidu keskmine on 9.2%. Canadas vähenes esimest korda tööpuuduse tase septembris 8.4% peale võrreldes augusti 8.7%-ga. Ontarios on seoses tööstuse suure osakaaluga see 9.2%, sama mis Euroopa keskmine. USA's on olukord veidi kesisem, nende tööpuudus saavutas 9.8% jätkates kasvu trendi.

Veel usust

Eelmise blogi peale sain kommentaari, mis näitas, et ilmselt pole ma end eriti hästi väljendanud. Loetud raamat kattis muidugi palju rohkem teemasid, blogi panin mõned üksikud tsitaadid.

Kõigepealt peaks vist defineerima mida mina usuks pean. Usk on veendumus ideesse, mida pole võimalik faktidega põhjendada ja tõestada. Organiseeritud religioon on usu kõige kuratlikum:) variant, sest sellise usu väited on dogmaatilised, isegi nende üle kahtlemine võib teatud riikides ka tänapäeval surma (paljud muslimimaad) või kogukonnast väljatõrjumise kaasa tuua (näiteks USA).

Ma ei leia miskit halba tavateadmistel põhinevas usus, näiteks et kõrgelt alla kukkudes võib surma saada, vesi voolab alla poole, või et kuum objekt põletab. Aga isegi neid tuleks tegelikult võtta kerge kahtlusega, sest alati ei saa surma isegi lennukilt alla kukkudes, vesi võib hooga ülespoole voolata, köögikinnastes käsi ei põleta pann! Teaduslikud teooriad on suuremal või vähemal määral paika pandud ja alati on võimalus, et uute avastustega kirjutatakse neid ümber.

Leian, et religiooni üle peaks saama vaielda nagu kõigi teiste teooriate üle. Probleemiks on aga see, et kui religioonid allutada samadele karmidele tõestamist vajavatele tingimustele nagu ülejäänud teooriad siis ei pea ükski neist vastu. Teatud aspektid usu juures on nii totrad, et väärt naeruvääristamist (seesama kristuse ihu ja vere mekkimine) lisaks suur hulk piiblilugusid. Tavaelu näiteks poksija, kes peale võidetud matshi risti ette lööb (kas tõesti jumal juhtis tema nokauteerivat rusikat:)

Suur probleem on ka see, et erinevad “jumala” poolt kirjutatud raamatud on täis vastuolusid ja võimaldavad inimestel just seda välja noppida mis nende eesmärkidele momendil sobiv. Hea näide puudutas koraani ütlemisi enesetapu kohta – ühes kohas keelab end hävitada, teises kohas lubab enesetappu sooritavatele usu eest võitlejaile kõige kiiremat teed paradiisi. Piiblis leiduvate sadade vastuolude kohta on lausa plakat olemas:)

Jumal on kõikvõimas ja armuline! Kuidas siis seletada kõiki maailmas toimuvaid koledusi alates sõjakuritegudest ja lõpetades seagripiga:) Jumal kas pole kõikvõimas (miks laseb sellel sündida) või on tegu pigem kuradiga, kes naudib koledusi.

Kõige põletavamaks probleemiks jääb oht kogu inimtsivilisatsioonile, mida endast kujutab traditsiooniline organiseeritud religioon! Ja see on põhjuseks miks religiooni ei tohiks tolereerida, raamatus väga veenvalt põhjendatud.

Aga ma jään avatud mõttelaadiga inimeseks. Kui keegi suudab vastupidist tõestada, võin oma arvamust muuta. Muide võimalikele pöörajatele soovituseks, et kõige lihtsam on mind veenda kui lasete jumalal ette ennustada loto numbrid ja mulle saadate:) Jumalale oleks see super diil - 7 numbrit hinge eest. Aga ta peaks kiirustama, sest juba kuulengi vanakuradit keelt limpsamas:D

Tegelt võiks ju nii lihtsalt raha teenida kui paneks hinge E-buy peale müüki. Ei tea kas keegi on juba proovinud, äkki teab praegust kurssi, mis hinnaga hinged lähevad. Või on masu ka sellel turul hinnad alla löönud:D

Usu lõpp

Nüüd tuleb juttu tundlikul teemal! Aga miks peaks olema inimeste religioossete arusaamiste kriitika mittesobilik, nagu selles raamatus küsitakse. Ameerika on muidu vaba maa, aga selle koha pealt lausa kuratlikult konservatiivne. Isiklikult pole kunagi aru saanud, kuidas on võimalik, et piisavalt haritud (8 klassist peaks jätkuma) ja oma peaga mõtlev inimene usuks jumalasse (või ükskõik millisesse absurdsesse ebaloogilisse ideesse).

Eile lõpetasin ühe asjaliku filosoofilise raamatu. Lugesin lausa kaks nädalat, sest tekst oli tõesti nauditav. Esialgu juhtusin selle peale pooljuhuslikult kui krabasin Killarneysse matkama sõites nelja tunnise autosõidu peale kaasa CD'dele loetud raamatuna. Harilikult võtame siis mõne seiklusjutu, mis aitab ajal kiiremini mööduda aga seekord suskasin pleierisse “The end of faith”. Üsna pea selgus, et tegu on religiooniteemalise filosoofilise raamatuga, mis autos kuulamiseks veidi liiga palju süvenemist eeldav. Aga jutt oli sedavõrd mõjuv, et isegi lapsed jäid kuulama, raamatus oli palju lihtsaid ja loogilisi vastuseid usklike väidete ümberlükkamiseks. Ja selgus,et lapsed, kes pole nii leplikud kui täiskasvanud vaidlevad selliste küsimuste üle koolis üsna tuliselt.

Igatahes koju jõudes otsisin raamatukogust ka paberil väljaande ja panin end järjekorda. Ilmselgelt oli tegu populaarse raamatuga, sest võttis ligi kaks kuud enne kui 2005 aastal välja antud trükise kätte sain. Kapsaks loetud raamatut kätte võttes meenus millegi pärast sama tunne, kui kooli ajal sain sõbralt tol ajal karmilt keelatud “Mannerheimi mälestused”. Autor Sam Harrisel on Stanfordi Ülikooli filosoofia kraad ning UCLA Ph.D. Neuroloogia alalt. Tsiteerides New York Times'i arvustust: “Raamat selgitab organiseeritud religiooni ohtusid ja absurdsust ...”

Paar tsitaati raamatust:
Enamus inimesi usub, et looja on kirjutanud raamatu. Paraku on probleemiks, et selliseid raamatuid on päris palju ja igaüks neist kuulutab ainuõigsust.
Usu oht seisneb selles, et see on ainus ala mille väiteid pole vaja tõestada.
Kurikuulsa piibli 10 käsu vastu eksimise eest näeb seesama piibel ette vaid ühe karistuse – surm.
Paljud on valmis ohverdama õiglust ja õnne selles maailmas ettekujuteldava fantaasiamaailma nimel.
Usust vabanemine on võimalik ainult siis kui lastele haridust andes vastame ausalt nende küsimustele.
Tolerants religiooni vastu on üks põhilistest jõududest, mis viib inimkonna hukule, sest tõsiusklike eesmärgiks on kõiki “õndsaks” teha, lihtsaim viis oleks muidugi maha tappa.

Lõpetuseks kaks lõiku lühendatud kujul:

“Religioossetes raamatutes leidub ilusat ja hinge minevat teksti kuid seda leiab ka Homerose ja Shakespeare raamatutest ja keegi pole kunagi neist leidnud inspiratsiooni, et tappa tuhandeid. Usk et teatud raamatud on jumala poolt kirjutatud (kes ainult endale teada olevail põhjustel tegi Shakespeare endast palju paremaks kirjanikuks:) jätab meid võimetuks uurimaks inimeste vaheliste konfliktide allikat. On absurdi tipp uskuda, et jumal on kirjutanud raamatu. Kujutage ette maailma, kus usutakse et teatud film on jumala poolt tehtud või teatud tarkvara kood tema poolt kokku pandud. Kujutage kuidas sellisel juhul miljonid tapavad teineteist “Star Wars” või “Windows 97” erinevate interpretatsioonide pärast. Kas pole naeruväärne aga tegelikult see on maailm kus elame.”

Parimal juhul takistab usk muidu heade kavatsustega inimestel ratsionaalselt mõelda, halvimal juhul on see aga jätkuvalt vägivalla allikaks alates juba ürgajal jätkudes läbi Asteekide inimohverduste, ristisõdade, invisitsiooni, 20 sajandi hullude (Stalin, Hitler, Mao, Pol Poth) tänapäeva tapatalguteni Afganistaanist Aafrikani. Usu all ei peeta silmas mitte ainult usku jumalasse vaid ükskõik millisesse irratsionaalsesse ideesse (ühiskonna korra, rassi, ... üleolekust), mille alusel teised (mitteusklikud) tuleb kas pöörata või hävitada.

Jeesus olevat sündinud neitsist, olevat surematu, kõndis vee peal ja tõusis taevasse (lisaks muudele imetegudele). Katoliku usu alusel saab küpsise söömisega harrastada kannibalismi krõmpsutades Jeesuse ihu ning punase veini joomisega tema verd peale rüübata. Terve mõistusega inimene ei saa ju sellist asja uskuda! Paraku suur hulk inimesi usub, samas kui neile väita, et eile nähti koeri lendamas tekitaks see tõsise kahtluse. Viimasele väitele nõutaks ilmselt tõendeid, kuid piibli totruste puhul pole tõendeid vaja MIKS???

OK, Igal juhul soovitan kõigil lugeda, nii uskumatutel kui usklikel ja eriti neil kes kahevahel. Viis punkti viiest!!!

Koer rattasõidul

Pühapäeva lõuna ajal otsustasime koos Kikiga koera õpetada ratta kõrval jooksma. Vajadus tuleneb sellest, et ise enam ei jaksa temaga võidu kihutada, loomal on lihtsalt liiga palju energiat. Mingist populaarteaduslikust telesaatest kuulsime, et koerad on “ultimate running machines” ehk super jooksumasinad. Nad suutvat väga pikki maid maha joosta seejuures suuremat väsimata. Meie kutsa pealt on seda näha, sest ka peale pikemat jooksutamist viskab too vaid momendiks maha, lurpab lõuatäie vett ja hüppab kohe uuesti püsti et meie ümber ringi kihutama hakata.


Olin küll eelmine nädal teda korra ratta kõrval veidi jooksutanud aga tahan seda rohkem harjutada seni kui ilmad lubavad. Suurim mure oli, et ta jääb liiga ligi tulles kodarate vahele. Esimesed katsed polnud julgustavad, sest sain just ratta seljas tasakaalu kätte kui koer märkas oravat ja palju ei puudunud, et oleksin koos rattaga rihma pidi puu otsas rippunud. Päästis vaid fakt, et koera küüned olid lõigatud mis takistas tal oravale vahtra otsa järgi ronimast:)

Esialgu sõitsime mööda enda tänavat edasi-tagasi, õpetades elukat rattaga kaasa keerama. Kui see oli enam-vähem selge otsustasime parki sõita. Algul oli koer liiga energiat täis ja kippus muudkui sikutama. Eriti see ei seganud, sest nii ei pidanud ise suurt sõtkuma. Siis avastas ta, et rihma hammaste vahele püüdmine on põnev tegevus ja tekitas paar korda ohtliku olukorra sikutades järsult lenksust. Pikapeale siiski rahunes ja hakkas kaasa sörkima. Peale paarikilomeetrist sõitu lasin ka lapsel proovida ja Kiki sai päris hästi ise hakkama.

Tänaval eelistan siiski ise koera rihmast hoida, sest loomal tekib aeg-ajalt idee järsult suunda muuta, ning siis on vaja massi ja tugevat kätt. Ta ju peatub ootamatult üritades iga võimalikku sodi suhu ahmata või tekib momentaalselt häda nii, et loom lohiseb kükkasendis ratta taga enne kui pidama saan. Sellisel juhul jääb trajektoori tähistama sõltuvalt olukorrast kas pissusoru või junnirida. No ja muidugi on alati vaja valmis olla selleks, et loom märkab mingit teist eluvormi, keda oleks vaja kinni püüda või vähemalt taga ajada. Siin aitab tõesti vaid ankru mass, milleks mina olen ja mis esimese hoo maha võtab.

Kanada Balti ujumisvõistlused:)

Eile käisimegi ujumas. Tegelikult isegi Balti ehk (Eesti-Läti-Leedu) “ujumisvõistlustel”. Üks mu kohalikest kaugetest sugulastest tegeles organiseerimisega ja osa olime nõus võtma alles siis kui selgitati, et ega asi nii hirmus tõsine pole. Ei mina ega lapsed pole kunagi aja peale ujunud, ujulas olles olen neid pigem vastupidavuse mõttes üritanud treenida.

Võistlejaid eriti palju polnud kuid erinevaid distantse õige mitu. Tulemusi võib vaadata nii positiivse kui negatiivse nurga alt. Meie mõlemad Kikiga saime kas siis “auhinnalise” teise või viimase koha oma vanusegrupis (Mina 100m kroolis ja 100m selili, Kiki 50m kroolis). Aegasid ma parem ei avalda:) Mari, kes meist kõige parem ujuja sattus vanusegruppi, kus rohkem osalejaid ja jäi neljandaks. Laps aga suhtus tulemusse pigem kui sütitavasse impulssi ja teatas, et tahab nüüd tihemini ujumas käima hakata – õige suhtumine.

Mõningatest algaja probleemidest tülikam ehk oli see, et ujumisprillid kippusid vette hüpates ära tulema. Ma juba arvasin, et stardis pean vettehüppamise asemel ennast üle ääre sisse libistama. Aga siis avastasid lapsed, et kui ujumismüts üle prillide ääre tõmmata jäävad need püsima. Tegingi nii kuid ilmselt pingutasin veidi üle, sest vettehüppel libises müts üle prillide ääre põsele nii, et parema silmaga üldse ei näinud. Proovisin mütsi vees ühe käega paika sikutada aga ei õnnestunud ja nii sai need 100 meetrit poolpimedana ära ujutud.

Igatahes said kõik osavõtjad endale kenad eesti lipuga ujumismütsid!

Seagripp - 3

Uudistest kuulsin, et USA president kuulutas välja hädaolukorra ja seal on nüüdseks grippi surnute arv ületanud tuhande. Läksin siis uuesti netti surfama, ja leidsin kõige asjalikuma kokkuvõtliku info Wikipediast, kust oleks pidanud kohe vaatama - takkajärge tarkus. Siin on tabel mis näitab selle sajandi gripiepideemiate nakatanute ja surnute arvu ning protsendi. Seega pole 1000 surma absoluutselt mingi näitaja (üle maailma 5000 ringis). Pange tähele, et tavaline iga-aastane gripp põhjustab 250000-500000 surma!!!

20th century flu pandemics
Pandemic	Year	Influenza virus type	People infected (approx)	Deaths worldwide (est.)	Case fatality rate
Spanish flu	1918–19	A/H1N1[14][15]	33% (500 million)[16]	20 to 100 million[17][18][19]	>2.5%[20]
Asian flu	1956–58	A/H2N2[14]		2 million[19]	<0.1%[20]
Hong Kong flu	1968–69	A/H3N2[14]		1 million[19]	<0.1%[20]
Seasonal flu	Every year	mainly A/H3N2, A/H1N1, and B	5–15% (340 million – 1 billion)[21]	250,000–500,000 per year[9]	<0.1%[22]

Nüüd tuleb aga huvitavam osa (paljudele ilmselt ammuteada fakt). Nagu ka ülevalpool asuvast tabelist näha oli sajandi alguse hispaania gripi puhul tegu sama viiruse tüvega, mis käesoleval seagripil - H1N1. Ma ei tea kas olen ise olnud tähelepanematu, või on ametlikud teated hoidunud seda infot rõhutamast aga piinlik küll igatahes mulle oli see uudiseks. Samas muidugi on paar eelnevat gripiepideemiat olnud samuti põhjustatud H1N1 tüve poolt.

Käesolev viirus sisaldab 5 erineva viiruse geene (3 sea, 1 inimese ja 1 linnugripi). Samas tuuakse välja info, et 1918 aasta gripi algus oli sarnane praegusele, esimene kevadine laine suhteliselt kergete haigusjuhtudega, alles sügisel hakkas tapma. Praegune gripp pole seda igatahes veel teinud.

Meie oleme kõik jälle terved ja läheme täna ujuma näidates gripiviirusele rusikat:)

Ideid Jõulukingitusteks

Võib paista veidi liiga vara praegu hakata jõulukingitustele mõtlema aga tänase seisuga ju vaid täpselt 2 kuud jäänud jõuluõhtuni. Ja kas pole tore kui kingitused olemas ning ei pea ennast viimasel minutil lolliks mõtlema ja jooksma, lõpuks veel krabama midagi totaalselt mõttetut, mis päevaga ununeb. Sellega seoses leidsin üht-teist temaatilist:)

Tõsiselt tore kogupere kingitus (hinna poolest ka) oleks näiteks lauamäng “Mees kes teadis ussisõnu”, eriti sobiv muidugi oma kergelt kontroversiaalse temaatikaga – Jõulude ajal seda mängides saad näiteks punkte kirikute põletamise ja munkade nottimise eest:) Osta saab siit.

Autorite sõnul: “Seda on nüüdseks testitud loomade, laste ja vanainimeste peal – see on kõigile meeldinud. Isegi sellistele, kes muidu mängudesse umbusklikult suhtuvad. Nüüd ongi igavene häda. Andsin mängu kirjastajale ka ja ta siis helistab mulle õhtul ja küsib, kuidas need reeglid ikka on ja mitu kaarti tuleb alguses lauale panna... Päris hästi hakkab inimestele külge.”


Igas vanuses naisperele (tänapäeval ka paljudele meestele) sobiks järgneval pildil kujutatud kaelaehe, samas oleks see väga ettenägelik, sest tõenäoliselt just elektritoolil lõpetab uuesti maa peale saabunud jumalapoeg:) Osta saab siit.

Autoreilt: ““If Jesus had been killed 20 years ago, Catholic school children would be wearing little electric chairs round their necks instead of crosses.”


No ja tõsiusklikele (sõltumata usu liigist) järgnev kingitus. Ristiusulised võivad soovi korral tasuta kaasa pandud 72 neitsit muhameedlastele jätta, kes kindlasti ära ei ütle. Produkt on alles katsetamise järgus, ja ka hinna üle diskuteeritakse. Ilmselt pakutakse seda soodsamalt väiksema sissetulekuga riikides, et ka vaesemail oleks võimalik õndsaks saada (just nagu kombeks paljude tarkvara programmide puhul – Windows 7).

"Home Premium" versiooni pakendit avada pole mõtet, sest on tühi. “Professional” pakendist võib leida vastavalt usule erineva väljanägemisega kuid sisuliselt sama mitmesaja leheküljelise trükise, mis põhineb paarituhande aasta vanustel sadu kordi ümber jutustatud õudukatel ja kuulujuttudel (sobiks rohkem halloweeni lugemisvaraks). Pakutakse ka “Ultimate Edition” koos kasutusjuhendiga, tootja annab omapoolse kiire õndsaks-saamise garantii. Selle pakendi sisu on salajane, kuid lekkinud andmeil sisaldavat näiteks muhameedlaste versioon 3 kilo trotüüli ja naelu ning siidnöörikesega sütiku aktivaatori:)

Nagu usumehed ise küüniliselt ütlevad:
“The world wants to be deceived, so let it be deceived.” (Maailm tahab olla lollitatud, las siis olla)
Pope Paul VI

“We have a better product than soap or automobiles. We have eternal life.” (Meil on parem müügiartikkel kui seep või autod, meie pakume igavest elu)
Reverend Jim Bakker

Seagripp - 2

Meie perest on nüüd kaks korda ILI üle käinud. Kui keegi ei tea millest jutt, siis see on moodne nimi iga määratlemata Gripi Sarnase Haiguse kohta - (ILI – Influensa Like Illness). Esimene raks mõni nädal tagasi oli väga kerge, nohu aga ei mingeid muid kõrvalnähtusi. Teine kord olid/on mõlemad lapsed enam-vähem korraga (nädalavahetus ja algus) tõbised – täna küll juba koolis. Oli veidi tõsisem aga samas ikka lihtsam kui tavaliselt. Üks oli kaks päeva, teine päeva kodus. Sümtomid – peavalu, kõhuvalu, kurguvalu, tatistamine ja palavik. Kui see oligi seagripp, siis läks kergelt üle ja täiskasvanud polegi veel millegi pärast saanud?

Canadas tuli just vaktsiin välja (varem kui oli oodata), ja alustatakse vaktsineerimisega. WHO teatab, et põhjapoolkera parasvöötmes (eriti Ameerikas) on ILI (gripi sarnaste haiguste) levik oluliselt laialdasem kui tavaliselt ning kasvutrendiga. Gripiks seda ei kutsuta ilmselt seetõttu, et laboratoorselt pole enam võimalik enamust juhtusid kontrollida.

Viimaste uuringute alusel pole paljudel raskelt haigetel avastatud mingeid meditsiinilisi eelsoodustavaid põhjusi, kuid suitsetamine ja kõrge vererõhk on riskifaktorid. Alla aastased lapsed on suuremas ohus kuid raskelt haigete keskmine vanus 40 ringis. Intensiivravi vajavate inimeste arv on oluliselt suurem kui muidu, isegi Canadas oli paiku (ilmselt kevadise laine ajal), kus polnud enam vabu voodikohti.

63% gripijuhtudest on seagripp. Seni pole olulisi viiruse mutatsioone avastatud. Üksikud ravimiresistentsuse juhtumid oseltamiviri kuid mitte zanamiviri puhul. Endiselt suurimaks mureks mutatsioon teise gripi tüvega rekombineerumise kaudu – seni pole veel juhtunud.

Pean veel lisama, et lugesin Delfis gripi ja vaktsineerimise teemalist artiklit ning kommentaare. Ja ei uskunud oma silmi, suur hulk inimesi ei suuda oma peaga mõelda. Vaktsineerimist kardetakse kuna 1. See teebki haigeks!!! 2. Tegu on vabamüürlaste vandenõuga!!! 3. Laibad vedelevad tänavail riitades! 4. WHO'd ei saa uskuda, kuna on ise epideemia taga!!! - no ja samas vaimus edasi. Mõni ime siis, et keskerakonnal nii palju pooldajaid.

On vist jah olnud paar “võimalikku” juhtumit vaktsineerimisest tulenenud tüsistustega. Seni pole siiski otsest kinnitust leidnud (musta nõela kasutamist ei saa ju vaktsiini süüks panna). Ja kui ongi mõni juhus siis pole see võrreldav ligi 5000 gripist põhjustatud raporteeritud surmajuhtumiga (lisaks raskelt haiged). See statistika peaks olema piisav info vaktsiini kasutamise toetuseks.

Siin on ka asjalik kokkuvõtlik artikkel Economistis, mida peale blogi postitamist lugesin.

Jama Loomadega 2.5

Loetleks üles siis viimase paari päeva loomade tembud. Kuna tegu on suhteliselt väikeste probleemidega väärib pealkiri vaid pool punkti edasiminekut, ehk 2.5 peale.

Esiteks avastasime juba mõnda aega tagasi, et telefon töötab kuidagi imelikult. Vahel heliseb, vahel annab ainult törtsu, kui toru üles tõstad pole kedagi liinil. Esialgu arvasime, et küllap on tüdruku häbelikud sõbrad (tuli oma noorus meelde:), kes vanematega rääkida ei taha. Aga kui tuttavad kurtsid, et ei saa meid telefoniga kätte pani see mõtlema. Lasin Enel helistada töölt ja selguski, et ühenduse saan vaid siis kui ahvikiirusel toru haaran, kõne kvaliteet oli kord selge kord ragises. Esialgu arvasime, et üks telefonidest jupsib, lülitasin neid ükshaaval välja ja katsetasime, muutust ei mingit. Aga kui lõin käega ja kõik uuesti ühendasin töötasid nad äkki iseenesest. Järgi jäi vaid kaks võimalust - kas on viga váljaspool maja või on kusagil telefonitraat kergelt lühises. Meenus kevadine juhtum kui Ene ei saanud magamistoast helistada kuna tooni polnud. Peale mõningast telefoniga jukerdamist avastas ta põrandalt juhtmejuppe. Põhikahtlusalune oli kass Puma, kes eelnevalt kõrvaklappide ja Nintendo laadija juhtme oli läbi närinud. Seekord ilmselt käinud telefonijuhtme kallal.

Vea avastamine nüüd on aga jube raske, sest juhe pole kusagilt täiesti läbi hammustatud (muidu poleks ei helinat ega saaks rääkida). Pikema otsimise peale avastasin koha kus keegi loomadest oli juhtme uksepiida juurest seinalt lahti kiskunud ja veidi nätsutanud (kokkusattumusena näha tollelsamal pildil, kus Koko lahtiharutatud vetsupaberirulli vahib). Painutasin näritud kohta ja kinnitasin juhtme seinale tagasi, esialgu paistab telefoniühendus olevat taastatud.

Järgmine moment oli kui pisem laps tuli jooksuga võrdlemisi ebasobival momendil (kui uks kinni siis teatavasti Issi-Emme "cuddly" time:) laupäeva hommikul magamistuppa, issi toss näpus: "Issi Koko näris su tossu". Olin üritanud koera treenida jalatseid mitte puutuma jättes paari vanu trenni tossusid koridori. Iga kord kui ta ligi läks teatasin karmi häälega "EI !!!", loom vaatas otsa ja läks eemale. See oli juba nädal aega ilusti töötanud aga kui peale varahommikust jalutuskäiku keegi ei viitsinud temaga tegeleda (lapsed tudisid alles) otsustas koer ilmselt tossu peale oma frustratsiooni välja elada. Olime jah kuulnud, et mängib millegagi aga pidasime seda koera enda mänguasjaks.

Lõuna ajal läpaka taga istudes askeldas ta mu jalgade juures. Kuulsin urisemist ja alla vaadates nägin kuidas loom oli toitejuhtme näol uue vaenlase avastanud, kes tingimata vaja pooleks hammustada. Röögatasin nii kurjalt, et koer pistis jooksu. See oli mitte ainult majanduslikult kahjulik tegevus, nii võib loom end ära tappa. Peame ilmselt terve maja üle vaatama, et näha kus veel ohtlikke voolualuseid juhtmeid ripakil. Ilma vaatamata tean mitut lambi- ja pikendusjuhet. Ei teagi mis teha, kõiki ei saa ju peita ära.

Kui juba juhtmete peale jutt läks siis samal õhtul andis ta märku, et ongi uue meelistoidu leidnud pannes lapse uue Nintendo laadija juhtme pintslisse (Plika taskurahast $15 kui tahab uut saada). Veidi aja pärast tehti üks-null IKEA mugaval lamamistoolil oleva seljamasseerimismati puldi ja toitejuhtmega nii, et tükid taga. Vaiba pealt tuli tükk aega peenikesi vasktraadi juppe korjata. Koer sai sõimata aga kas ta aru sai mille eest, ei tea, rohkem tegu enda maha laadimisega.

Viimane nali oli Pühapäeval, kui ta oskas mulle näpu peale pasandada sel ajal kui koera pepu alla ajalehe tükki sättisin. Kaasa blogis on temaatiline pilt ka. Loomal kipub üldse see häda lausa valguskiirusel saabuma. Rahuliku jalutamise pealt tunned äkki, et rihm pingul ja tagasi vaadates näed, et koer juba kükkasendis. Hea kui jõuad paberiga jaole, kui mitte siis tuleb oksakesega junnid lehele veeretada. Kõige piinlikum moment sellega seoses tekkis hiljuti kui kiirustasin valest kohast üle tee ja loom otsustas just keset sõiduteed asjale asuda. Kaelarihmast sikutamisest ei aidanud, veidi lohises edasi aga ajas siis silmad punni ja hakkas rögisema andes märku, et pigem laseb end üles puua aga pätsi peab kohe just siia poetama.

Nii ma siis seisin seal ja ootasin kuni ta omadega ühele poole sai. Mõlemas suunas autod ootasid ka, sest kakakoht oli strateegiliselt keset kitsast teed valitud. Juhtidega silmsidet luua ei julgenud peljates kurjasid pilke, vahtisin ringi üritades jätta muljet, et see on kõige normaalsem tegevus. Paberit ma muidugi polnud jõudnud alla panna ja alles siis kui loom end sirgu ajas avastasin, et maha oli tekkinud madal vedel pasteedi kuhil. Voltisin ajalehest midagi kühvli taolist ja üritasin paska sellega üles korjata. Paraku palju ajalehele äärele ei saanud, enamuse lihtsalt määrisin tee peale laiali. Kui mind peaks kohtusse selle eest kutsutama ($500 trahvi koera sita tänavale jätmise eest) saan enda kaisteks öelda, et vähemalt proovisin ja keset teed oli kauem seista eluohtlik. Kanada autojuhtidele peab au andma, sest kogu selle aja jooksul keegi ei tuututanud.

Möödunud Nädalavahetus

Reedel käisin Toronto suusashow'l. Ostsin endale ja pisemale lapsele hooajapiletid Blue Mountainisse - Ontario parimasse mäesuusakeskusse. Nõlvad on seal väga head ainus miinus, et koht asub 140 km ehk 2 tunni sõidu kaugusel meie kodust. Oleme siiski viimastel aastatel piisavalt tihti kohal käinud, et piletit õigustada. Praegu ostes saab selle $170 eest, mis vastab kolme päevapileti hinnale. Noh kümme päeva oleme ikka talve jooksul suusatamas käinud. Vanemale plikale ei ostnud seekord, sest tema koolis on suusavõistkond, mis käib samal mäel treenimas. Liikmepilet maksab $200, kuid mul pole veel täpselt selge, mis sinna alla kuulub.

Oleksin tahtnud talle ka uusi korralikke suuski aga seekord ei leidnud sobiva pikkuse ja soodsa hinnaga. Ainsad, mille juures suud vesistasin olid Völkl'i eelmise aasta SL "RaceTiger" mudel, kuid pikkus 163 cm veits liiga palju ja hind $425 kah üle minu piiri. Tema senised 150cm Atomic Aerospeed GS11 jäävad pisemat plikat ootama. Tollele on sel aastal parajad Mari üleeelmise aasta 140 cm Rossignol World Cup 9X lauad. Seega pean internetist otsima sobivaid suuski, hädaabinõuna saaks ta emme veidi vanamoodsaid 158 cm Elane kasutada. Saabaste proovimine andis hea tulemuse, sel aastal pole kummalegi vaja uusi osta.

Laupäev möödus suurema koristamise tähe all. Pisem laps aitas mind asjalikult, vanem teatas, et on voodihaige ja veetis päeva lugedes ning vaheldumisi kuuma teed ja kakaod lürpides. Ei hakanud teda utsitama, sest üldiselt ilmaasjata plika meil ei kurda. Pealelõunat sõitsime kohalikku poodi, kus oli parasjagu "õunafestival". Noh läksin vist veidi hoogu kui ostsin eriliselt soodsa hinnaga 20 kilo õunu, riputasin need garaazhi kotiga üles. Aga nüüd on põhjust õunakooki oodata.

Peale pikka sissemagamist ja voodis lesides lugemist ning hommikukohvi kallal naudisklemist ajasin end vastumeelselt pühapäeva hommikul alles 12 paiku üles. Kuna vanem laps oli endiselt tõbine, siis ei saanud ujuma minna, mis meil muidu kombeks. Pisem proovis küll sõbrannasid kaasa meelitada aga keegi ei saanud tulla ja nii polnud temalgi isu minna. Võtsime hoopis koera ja tegime pikema sportliku jalutuskäigu kompenseerimaks ujumise ärajäämist. Ilm oli ilus, sain paar head pilti kah.

Õhtul oli meil kultuuriüritus ees - läksime eesti dokumentaalfilmide "avagalale". Tegu polnud muidugi Hollywoodi mastaabis üritusega. Ettevõtmine kujutas endast rootsi lauda enne ja pärast filmide vaatamist mis oli piletihinna sees, veinid- õlled tuli ise osta. Näidati nelja 3 minutilist lühifilmi ja ühte pikemat nimega Must ja Valge aken. Teema oli meile huvitav, tuletades meelde nõuka aegset absurdset Kafkalikku elukorraldust. Siiski suunatud pigem välismaalastele (eriti soomlastele) kelle absoluutsel enamusel tegelikult ju ikkagi pole üldse arusaamist tolle ajajärgu elust NL alla kuulunud venemaa poolt okupeeritud riikides. Nagu autor ütles, teemat esitati naeruga läbi pisarate. Kokkuvõttes meeldis, kuid mõningad lõigud polnud just kõige tõepärasemad, mida ka autor ise tunnistas. Mina liigitaks filmi dokumentaalsete sugemetega pool komöödiaks.

Valimised

Minu kui kõrvaltvaataja mõtted valimistest

Esimesel pilgul on valimistulemused nutused - keski suur võit Tallinnas. Aga lähemal uurimisel pole asi nii hull. Tallinnas kaotas kesk Pirital ja Nõmmel, võitis puhtalt vaid Lasnamäel, Haaberstis ja Mustamäel. Nõuka ajal enamasti immigrantidele rajatud betoonidzhunglites, mis kahjuks täidavad oma ülesannet ka 20 aastat peale NL kokkukukkumist. Maakondade ja suuremate linnade kaupa vaadatuna võitis Kesk vaid ühes Eesti maakonnas - Põlvamaal. Ida-Virus on mitte-eestlased ülekaalus ja Tallinnas neid 45% rahvastikust.Linna 65%-lise valimisaktiivsuse põhjal avaldub mulle arusaamatu fakt, et ka mõned eestlased valivad keskerakonda.

Oleks huvitav teada, mis paneb eestlast Keski eest hääletama. Kas ainult protest, kiuslikkus, omakasu või miskit muud. Kahtlustan, et eestlastest Keski valijate puhul on tegu keskmisest madalama ja mõnede oluliselt kõrgema sissetulekuga inimestega. Vaesem rahvas aga ei mõista, et tegelikult kaotavad nemad kõige rohkem valides magusat juttu ajava korrupteerunud seltskonna linna etteotsa. Maksumaksja (nende endi) rahad rändavad Keski toetavate ärimeeste tasku, lihtrahvale tasuks poetatud kübemed parteiga seotud ärieliidi laualt ei kompenseeri ligilähedaltki.

Aga on öeldud, et iga rahvas on oma valitsejaid väärt, eriti kehtib see vabade valimiste puhul. Kümmekond aastat tagasi arvasin, et keski valijad surevad loomulikul teel välja aga erakond on osavat lobi teinud ja olukord kipub vähehaaval ohtlikuks minema. Pean silmas Eesti muutumist riigiks kus valitseb korrupteerunud võim, keda saab sobiva hinnaga alati ära osta. Tegelikult huvitaks mind väga keski liikmete, valitute ja valijate rahvuslik koosseis - kas on tegu sarnase situatsiooniga nagu nõuka ajal kohaliku partei võimuga. Ametlikud bossid on propaganda mõttes eesti nimedega, tegelikud aga vene päritolu kusjuures nööritõmbajad Moskvas.

Praeguseks on siiski enamus Eesti jaoks eluliselt olulisi otsuseid tehtud, EL ja NATO liikmelisus. Isegi kui tulevastel presidendivalimistel peaks Savisaar võitma on see rohkem piinlik kui ohtlik.

Tallinna olukorda vaadates tuleks õigluse mõttes tegelikult kogu linn linnaosade kaupa laiali lüüa ja anda linnaosade valitsustele võimalikult palju iseseisvust. Las siis Lasnakad elavad oma valitud seltskonna all nii nagu soovivad ja maksavad OMA maksudega kõik lubadused ja kulud kinni sama Nõmmekate kohta. Tallinna kui pealinna linnapeaks saaks ikkagi Savisaar aga võimalikult väikeste volitustega. Keski huvides muidugi risti vastupidine olukord, et Suur-Tallinn valitseb kõigi üle kasutades maksutulu omadel eesmärkidel.

Eks tulevad valimised näitavad, kas teised erakonnad võtsid õppust. Usutavasti on siiski venelaste hulgas päris palju neid, kes ei tunnista keski arusaamisi kuid kel pole ka miskit muud valida. Üllatavalt positiivne on ju tegelikult puhtvene parteide alla kaheprotsendine toetus, millest võiks lugeda välja, et otseselt Eesti Vabariigi vastaste hulk pole suur.

Jama loomadega - 2

Hommikul kuulsin koera vannitoas askeldamas ja kui pöördusin vaatama, mis toimub seisis ta uksel vetsupaberi rulli ots suus. Röögatasin Koko!!!! ja hüppasin püsti, mis oli muidugi vale käik. Koer ehmus saades aru, et teeb pahandust ja tormas suurde tuppa pikk valge pabeririba taga lehvimas ning hoogsalt lahti rullimas. Saime ta köögis nurka suruda kus loom urisedes laua all silmi pööritas ja paberit kramplikult hammaste vahel hoidis. Kiki tõmbas korra ja kutsa üllatuseks jäi talle suhu vaid lühike jupp. Mõistes, et on vennaliku jagamise juures noorema ossa jäänud üritas loom uuesti paberi järele ahmata aga sain tal õigel ajal kaelast kinni ja surusin maha. Sel ajal kui meeleheitlikult rabelevat koera kinni hoidsin asus laps omal käel paberit rulli tagasi kerima. Mind ajas see muigama aga lasin plikal tegutseda, rull igatahes sai väga kohev.


Lõuna ajal läpaka taga istudes kuulsin imelikke hääli köögis. Summutatud köhimist ja luksatusi, vahepeal ka veidi kräunumist. Eeldasin, et koer kiusab kassi, mis suht tavaline tegevus. Muretsema selle pärast ei pea, sest kui kass tüdineb siis annab käpaga või laseb lihtsalt jalga. Peagi jäi kõik vaikseks ja unustasin kogu loo. Mõne aja pärast kohvi tegema minnes jäi pilk peatuma koeral kes esikus külili vedeles. Mõtlesin, et küll on tore las põõnab. Kohvimasina poole astudes märkasin keset köögi põrandat asetsevat ebamäärase koostisega pruuni loiku, millesse astumise vältimiseks pidin sammu poole pealt normaalsest oluliselt pikemaks venitama. Siin tulid kasuks karate venitusharjutused tänu millele lõppes akrobaatika harjutus kerge venituse aga mitte rebenenud jalgevahega.

Omaette koera kirudes rebisin majapidamispaberirullist pika jupi, et koristama asuda aga siis nägin järgmist loiku koera juures. Lähemale astudes ajas elukas end istuli kuid oli nii õnnetu ja süüdlasliku olemisega, et ei hakanud tema kallal õiendama. Olen kuulnud, et koeraga pole mõtet pahandada kui teda otse tembu pealt ei taba, ta ei saavat aru mille eest kurjustatakse. Lisaks ilmus vaatevälja neli väiksemat okseloiku, mis Koko oli kõigi kaitse strateegia reeglite kohaselt enda ümber vaibale asetanud, takistamaks pahade kavatsustega lähenejat. Kaitserajatised sisaldasid endas ebamäärase värvusega limast ollust, milles ujusid erinevas seedejärgus pruunikaid graanulid.

Suurest toast avastasin veel kolm loiku, mis täitsid ilmselt sama eesmärki, nagu eelhoiatus radarid ameeriklaste raketitõjesüsteemis. Kaks neist olid megasuured kattes pea kogu vaba põrandapinna nahkdiivani ja teleka vahel. Nüüd oli selge, et koer on mulle sõja kuulutanud, vältimaks edasisi rünnakuid panin ta rihma otsa ja kupatasin õue. Las väetab muru, selle koristavad pesukarud või vihm. Tagasi tuppa saabudes võtsin koristuskampaania ette. Alles siis hakkas koitma, et toidukogus okseloikudes on kahtlaselt suur. Koeratoidu konteinerit uurides ei paistnud siiski keegi olevat selle kallal käinud. Leides aga uued veidi kompaktsemad oksepommid diivani padjalt, toolilt ja kassipostilt hakkas koitma sündmuste käik.

Viiteks, mis reetis tõenäolise stsenaariumi selgitades ühtlasi uskumatu toidukoguse oli ilmsete maitsmistunnustega ligane kuhil kassi posti all. Kõiki eespoolkirjeldatud ja teisi “salastatud” fakte arvesse võttes ning uuemaid CSI meetodeid kasutades üritasin sündmuste käiku rekonstrueerida. Paistab et ühel kassidest läks mingil (seni avastamata) põhjusel süda pahaks peale hommikusööki. Avapauguna postile krooksatatud toitu üritas ta uuesti sisse ajada, mis ilmselt kaua seedekulglas ei püsinud. Järgnenud uus oksehoog tekitas ebaterve huvi meie teises kassis. Kuna ühelt poolt need loomad ei hiilga intelligentsiga ja teiselt poolt ei vasta toitumisharjumused meie vaadetele siis suhteliselt lühikese aja jooksul öökisid mõlemad kassid. Oksepeo haripunktiks kujunes koera saabumine, keda vastupandamatu aroom kohale meelitas.

Eks temagi oli meeldivalt üllatunud sellisest kogusest ootamatust toidust, mis nagu taevamanna kasside seest väikeste vaheaegadega välja purtsatas. Kokol ei olnud ilmselt mingeid reservatsioone poolseeditud kassitoidu osas, pole ka midagi imestada arvestades asjaolu, et talle meeldib nende taguotsasid limpsida. Ja kui lõpuks looma seedesüsteem tõrkuma hakkas tekkisid need suuremad loigud. Koer oli ilmselt omadega üsna läbi, sest suurtest loikudest polnud keegi enam matti võtnud. Viimased pisikesed lurtsakad koridoris oli ta kõigi eelduste kohaselt väljutanud juba küliliasendist.

Kokkuvõttes ootas koristamist kolme kodulooma erinevates seedimisjärkudes ja mitmekordselt läbikäinud hommiku- ja ilmselt ka osa õhtusöögist. Seda tegevust, mis võiks pretendeerida esitlusele Discovery kanali tuntud saatesarjas “Dirty Jobs” ma pikemalt kirjeldama ei hakka. Prügikast sai ligaseid paberinutsakaid täis ja käsi pesin igaks juhuks kolm korda tööstusliku põrandapesu vahendiga, mille sildil oli hoiatus nahaga kokkupuute korral koheselt rohke veega maha loputada ning halva enesetunde puhul arsti poole pöörduda. Tegelikku situatsiooni kujutavat pilti ei lisa hoolitsedes oma lugejate eest ja kartuses, et webmaster võiks muidu mu blogi maha võtta:)

Lõpetuseks võib lisada, et koer oli õhtuni väga vagusi. Ei teagi kas häbitundest (looda sa) või siis seedehäiretest tuleneva väsimuse tõttu. Üks kass vedeles diivani seljatoel nagu tühjaks rapitud topis ja teine oli hoopis kadunud. Igaks juhuks ei andnud kellelegi süüa kuni naispere koju saabus. Kui nii edasi läheb, siis peaks meie koduloomadest raamatu kirjutama, mille tulud nende poolt esile kutsutud majanduslikku ja moraalset kahju võiks osaliselt hüvitada:)

Laipade Õgijad

"Eaters of the dead" ehk “Laipade Õgijad” (teise nimega “Kolmeteistkümnes Sõdalane”) on Michael Crichtoni üks vähem tuntud raamatuid ilmumisaastaga 1976. Võtsin selle raamatukogust oma plikale lugeda, kelle huviks momendil on ulmekad. Paraku oli tegu tema jaoks liiga aeglaselt areneva tegevustikuga, raamat jäi pooleli enne kui ta huvitavate kohtadeni jõudis. Lõõgastuseks võtsin selle ise kätte ja lugesin uuesti läbi.

Ma liigitaks raamatu ajaloolise ulme valdkonda, sest kogu lugu põhineb ajaloolisel ürikul – Bagdadi Kaliifi saadiku Ibn Fadlani aastatel 921-923 toimunud reisi aruandel, kasutatud on ka anglosaksi eepose “Boewulf'i” motiive. Araabia reisikirjast on tänapäevani säilinud vaid teatud fragmendid andes raamatu autorile võimaluse omalt poolt lugu kohendada. Samas on kasutatud tihtipeale otsetõlget ürikust. Crichton ise rõhutab, et araablase kirjeldus paistab suures osas vastavat sellele, mida too tegelikult nägi ja läbi elas. Saadik kirjeldab juhtumeid ja fakte suht kuivalt lisades alati juurde kas ta nägi midagi oma silmaga või kuulis teistelt.

Mitmetele tolleaegsetele levinud müütidele annab ta omapoolse seletuse, mis siis sugugi tavaline polnud. Näiteks merekoletis osutub vaalakarjaks, tuldpurskav draakon tõrvikutega sõdalasteks kes möirates mägedest alla ratsutavad, ... Nii paistavad paljud reisikirjas mainitud juhtumised ja kirjeldused ka tänapäeva seisukohast vaadatuna tõepärased.

Ja just seetõttu on väga intrigeeriv kirjeldus inimesesarnastest olenditest “wendolitest”, kes on kahtlaselt sarnased praegusaja ettekujutusega Neandertaallastest. Aga klassikalise ajalookäsitluse alusel on nemad juba 25000-30000 tagasi välja surnud. Viimastel andmetel on üpris ebatõenäoline (kuid mitte võimatu), et Neandertaallaste üksikud väikesed kogukonnad oleks säilinud raskesti ligipääsetavates piirkondades esimese aastatuhande lõpuni. Võrdluseks, et alles hiljuti on avastatud dzhunglites kiviaja kultuuri tasemel hõimusid, kellega pole varem mingit kontakti olnud.

Neandertaallasi või õieti nende geene võib olla ka meie hulgas nagu väidavad mõned teadlased toetudes arheoloogilistele, bioloogilistele ja DNA analüüsil põhinevaile uurimustele. Suurlinna metroos sõites mõnda kaasreisijat silmates tuleb tunne, et neil on vist õigus. No ja kui otsustada ühe vene päritolu raskekaalu poksija põhjal (nime ei julge nimetada, äkki tuleb selgitust nõudma) siis tekib mulje, et mõni praegu elav neandertaallane kannab suhteliselt vähe kaasaja inimese geene:)

Raamat pakub ka huvitavat infot sellest kuidas viikingite elu on nähtud araablase silmade läbi, kes tol ajal end tsivilisatsiooni tipus olevaks pidasid. Meeldib, et originaalsetest kirjeldustest pole välja jäetud lõike, mis poleks praegusel ajal poliitiliselt korrektsed ei idas ega läänes. Sümpaatne Ibn Fadlani juures see, et ta kirjeldab kõiki Viikingite elu tahkusid ja kui neid õigeks ei pea siis küll mainib seda kuid ei irise pikemalt. Tema kirjeldused paistavad andvat palju tõepärasema pildi viikingitest kui seda ajalooõpikud teevad. Peale mõnda aega “Põhjalaste” (Northmen) keskel elamist võtab ta nii mõnedki kombed omaks, mis algul muhameedlasena kohutavad tundusid. Tema suhtumine paistab olevat kordi tolerantsem kui tänapäeval.

Neile kellele meeldivad teised Crichtoni kirjutised on ka see huvitav. Tegu on minu arust põhjendamatult vähe tähelepanu pälvinud raamatuga. Mul pole aimugi, kas see eesti keelde tõlgitud aga igal juhul soovitan soojalt! Filmihuvilistele teadmiseks, et raamatu põhjal vändati 1999 film, mis paraku ei olnud edukas. Seda ma näinud pole aga kriitikute arvamuste põhjal ei suudetud filmis raamatut edasi anda (nagu tavaliselt), tegu oli lõikudega siit ja sealt, lugu polnud seotud ühtseks tervikuks.

Dollar

Economistis on huvitav valuutade kaart, mis võimaldab visuaalselt erinevate valuutade väärtuse muutumist teatud ajavahemikul jälgida.

Canada dollar tõusis eile üle 97 USA sendi ja analüütikute arvates pole kaugel aeg (jutt on nädalatest) kui piiririikide dollarid võrdsustuvad. Tavainimesele on tore kui su raha kallim, saad sellega rohkem importkaupu osta ja reisides maksab sinu raha rohkem. Samas tootjatele on uudis halb – Canada kaubad on maailma turul kallimad ja konkurentsivõime seega madalam. Väidetakse, et iga sent tõusu USA $ suhtes läheb Canadale 25000 tootmisala töökohta maksma. Poliitikud on igatahes mures, sest keskpanga protsente pole enam kuhugi alandada, et kohaliku dollari tõusu pidurdada.

Seekordse valuuta väärtuse kasvu põhjus on tegelikult USA $ langus mitte loodusvarade kallinemine, millest muidu CAD tugevalt sõltub. Ja USA $ langus saab kõigi eelduste kohaselt jätkuma veel mõneks ajaks. Piisab kui vaadata meeletut eelarve defitsiiti ja riigivõlga ning uusi suuri kulutusi (tervishoiu reform) mis USA hakkab laenurahasid kasutades ellu viima. USA dollari nõrgenemine peaks sealset majandust elavdama, aga kauaks ja mis hinnaga.

Huvitav kas see eelmine majanduskriis oligi signaaliks USA võimsuse lõpu alguseks. Muidugi ei arva ma, et ameeriklased kaotavad oma mõjuvõimu aastate või isegi aastakümnetega aga see hakkab vähenema tasapisi kuid kindlalt. Võrdlusena võiks vaadata Inglismaa kui maailma võimsaima koloniaalimpeeriumi käekäiku, kes kaotas oma jõu ja võimu ülemöödunud sajandil, eelmisel kerkis esile USA.

Kes on järgmine suurvõim, kõigi märkide järgi Hiina kui nad vaid suudavad oma sisevastuolud lahendada. Venemaana oleks ma selle pärast vägagi mures ja suunaks oma jõupingutused itta, kus tühja Siberi vastas on ülerahvastatud Hiina alad. Paari aasta eest nähtud BBC programmi põhjal ongi juba suur osa venemaa siberi piiriäärsest rahvastikust hiinlased, toimub aktiivne varjatud sisseimbumine. Ja kui loodusvarade hinnad nende ammendumise lähenedes muutuvad vastuvõetamatult kalliks Hiinale on konflikti raske ära hoida. Tom Clancy põnevuslugu “The Bear and the Dragon” võib ootamatult jälle kord “prohvetlikuks nägemuseks” osutuda nagu seda oli mõni aasta enne 9/11 terrorirünnakuid tema teine raamat “Executive Orders” mis kirjeldas Jack Ryani presidendiks saamist peale egiptuse reisilennuki kihutamist kapitooliumi hoonesse.

Valitsus ja Internet

Täna sai arvuti taga istutud ja kohalike riigiametkondade veebilehti mööda seigeldud. Mõningase üllatusena, või ka mitte, osutus see hulga raskemaks kui oleks eeldanud. Nimelt osa lehti ei avanenud üldse, sest ma kasutan 64 bitist Vistat, mida need veel (rohkem kui aasta peale väljalaset) ei toeta.

Ei jäänud muud üle kui lülitasin vana masina keldris peale ja seal selgus, et ehkki Windows XP on ok siiski on mul liiga uus Firefoxi versioon, mis jällegi ei tööta. OK, olin kuulnud, et vahel on viga Firefoxis ja avasin Internet Exploreri, mida üldiselt ei kasuta. Tänu sellele oli mul vana versioon ja uue mahalaadimise aknakesele vastasin kindlalt “no” kartes, et valitsus pole ka sellega võimeline kontakteeruma.

Ka nüüd ei saanud vorme käima, nimelt polevat Java tugi kohane. Laadisin selle Sun'i lehelt alla, reinstalleerisin ja alles peale pikka juramist oli lõpuks võimalik asju 21 sajandi tasemel üle interneti ajama hakata. Ei tea kas valitsus maksab IT meestele vähe või lihtsalt ei peeta oluliseks ajaga kaasas käia. Ja samas pole mul ühegi teise veebilehega probleeme olnud.

Fotojaht - sügis

Siin sügis alles algab nagu ka fotolt näha,

paar eredama lehestikuga oksa sügavroheliste taustal.


Erk-kollased vahtralehed


Sügisene õide puhkemine


Vahtrapuud värvimangus


Kiwi lehed kolletavad ja aiatoolide katted on talveks sisse viidud


Kadakas

Fotojaht

Karate

Nädala algul sai dojos järjekordne aastamaks tasutud. Lapsed alustasid kuuendat ja mina viiendat aastat sellel alal. Tuleb tunnistada, et olen tänu võlgu nii lastele, kellel karatesse minemise isu peale tuli kui ka kaasale, kes võttis vaevaks ja helistas portsu dojosid omal ajal läbi. Mari oli just 9 ja Kiki 7 saanud kui nad selle õrnadele tütarlastele mitte omase mõttega välja tulid. Mina pidasin huvi lastele omaseks kiirelt mööduvaks, mis tekkinud seoses mingi samateemalise multika vaatamisega, ega pööranud erilist tähelepanu. Küllap ununeb peagi iseenesest.

Ilmselt käisid nad piisavalt kaua emmele peale, et see võttis vaevaks asja uurida. Peale mitmeid kõnesid jõudis ta arusaamisele, et päris hea variant on dojo, mis asub kohe meie lähedal mõnesaja meetri kaugusel. Mulle tuli silmi ette mahajäetud ostukeskuse klaasseinal asuv karateka kujutis, mida paar korda rattaga möödasõites olin näinud. Kui selgus, et samast kohast on juttu, kahtlesin aadressis, seal pole tõenäoliselt Jaapani sõjast saati aktiivset tegevust toimunud.

Vaatamata minu vastuseisule otsustati kohale minna, ja mis seal salata uudishimu tõttu lonkisin naispere sabas kohale. Mu esialgne hinnang paistis paika pidavat kui märkasime katusel pesitsevaid tuvisid, kes meid sellise pilguga saatsid nagu poleks varem inimest näinud. Koht paistis väljastpoolt just nii räämas kui olin seda mäletanud. Parkimisplatsil oli siiski paar autot, sisse astudes lõi hingetuks lehk mis andis tunnistust põrandakattesse imbunud aastakümnete jooksul valatud higist.

Kohal oli paar täiskasvanud karatekat ja mõni laps. Olime igaks juhuks vara saabunud ja kümnekonna minutiga tilkus kohale paras hulk erinevas vanuses tüdrukuid ja poisse. Esmakordselt ilmunud oleks hea meelega kõrvalt vaadanud, kuid pandi pikema jututa ülejäänud karatekatega samasse ritta just selles riietuses mis kellelgi seljas. Tund trenni möödus põhiasendite, blokkide ja löökide harjutamise tähe all. Kui arvasin, et selline mõnevõrra tuim kordamine laste isu vähendab pidin pettuma. Paraja üllatusena olid mõlemad peale trenni lõppu silmad säramas tahtmist täis karatekaks saada.

Mis ikka, nüüd tuli asuda asja finantsilise poole kallale. Selgus, et kuumaks oleks veidi odavam kui mujal kuid kvartali kaupa oluliselt odavam. Aastamaks vaid pool sellest mis teistes dojodes, lisaks saavad tüdrukud kaasa tasuta riietuse gi näol. Teatasin lastele, et kui nad on tõsiselt huvitatud siis maksame aasta eest, ja vähemalt nii kaua peavad nad käima, sadagu või pussnugasid. Kui Kiki küsis, kas mina ka tulen tegema vastasin naljaga pooleks, et kui nad aasta pärast jätkavad siis küll. Vanemad, võtke siit õppust, et lubadusi ei maksa kerge käega pillata, sest aasta pärast seisin valge ürp seljas rivi lõpus tajudes endal laste võidukat pilku.

Takkajärge muidugi olen väga rahul, et sai karatega tegelema hakatud. Meeldiv ja kasulik lõõgastus, kui viie minutise vaheajaga kaks tundi järjest kestvat suht ränka füüsilist koormust nii saab nimetada. Praeguse seisuga käime kaks – kolm korda nädalas, kuid soovi korral võiks lausa viis korda käia. Plikadel on esialgne huvi suures osas säilinud ehkki aeg-ajalt peab üks või teine (kaasa arvatud mina) end minekule asudes kokku võtma. Dojosse jõudnuna on tunne juba hea ja kahe tunni pärast koju jõudes täitsa super. Ainus probleem, et uni ei taha peale sellist tegevust nii lihtsalt tulla. Organism on liiga üles erutatud, silmi ees kata või vabavõitluse stseenid, mida oleks saanud paremini teha.

Paljusid hirmutab eeldatav vägivaldsus, mis aga on täiesti vale arusaam. Meie stiili juures on lubatud vaid kerge kontakt, löögid peavad olema kontrollitud. Märkimisväärseid vigastusi tuleb haruharva ette ja needki enamasti enda hooletusest tingitud. Minul selle aja jooksul vaid pisikese näpu luu (jalalöögi blokeerimisest lahtise käega), lastel ei midagi muud peale paari sinika. Ja ometigi on pea iga trenni lõpus veerand kuni pool tundi vabavõitlust, lisaks kaks korda aastas võistlustel esinemisele.

Kokkuvõttes võin peale 4 aastast pidevat harrastamist karated kõigile soojalt soovitada, see on ala mis kehakujust nii pikkuse kui laiuse osas ei hooli, igal omad eelised. Juba aasta aega tõsist tegelemist garanteerib kehakaalu normaliseerumise (rasv vahetub lihase vastu). Ka vanus ei mängi otsustavat rolli, ehkki 50 aastasena maailmameistriks muidugi ei tule. See aga ei välista võistlustelgi edukalt esinemast. Samas võib tegeleda alaga eelkoolieast kuni kõrge vanuseni ja sellest mõnu tunda.
Ja täna õhtul läheme jälle paariks tunniks harjutama

Eksootilised aiasaadused

Oktoobrikuus saavad lõpuks küpseks ka mõned eksootilisemad puuviljad ja marjad. Ma ei tea kas kiwide kohta on õige kasutada sõna puuvili, sest tegelikult on tegu väänkasvuga, vähemalt selle põhjal otsustadades kuidas ta meie aias end sisse on seadnud. Taimed ostsime kunagi ammu toidupoe potilille osakonnast, pildi põhjal tundusid põnevad. Nimetust "Arctic Kiwi" pidasime niisama reklaamiks. Kuna oli kevad said need välja maha istutatud, et tekitaks rohelust roostes võrkaial. Sügisel jäid välja ja olime rõõmsalt üllatunud kui kevadel pungad peale tulid - talv edukalt üle elatud. Kasv oli algul nigela võitu, istutasime ta ümber maja nurga juurde. Esimesed kaks aastat põdes veidi aga kolmandal viskas kasvada ja järgmisel kevadel tulid õied külge.

Suve jooksul arenesid meie üllatuseks neist mingid rohelised pabulad, mis septembriks muutusid päikesepoolse külje pealt roostepunaseks ja võtsid kreegi mõõdu kuid kiwi moodi küll välja ei näinud. Proovisin ühte hammustada aga oli teine kõva ja hapu. Aeg-ajalt potsatas mõni maha, vahel isegi lödiks, mis näitas, et pidi pehme olema. Maitsma neid ei hakanud, sest isegi oravad ja pesukarud ei tundnud viljade vastu huvi. Paar hambajälgedega mahakukkunut näitasid, et proovitud oli aga ilmselt ei maitsenud. Selle põhjal võis suure tõenäosusega järeldada, arctic kiwi viljad pole söödavad. Novembri lõpuks olid kõik maha kukkunud ja komposti viidud.

Järgmine aasta potsatas üks pehmem laua peale, ja kuna oli puhas naksasin ettevaatlikult tükikese. Totaalse üllatusena tundus nagu magus olema, proovisin veel ja veendudes, et on tõesti maitsev rändas kogu mari suhu. Koorimisega ei viitsinud vaeva näha, sest nahk on õhuke, õrn ja sile nagu ploomil. Maitse mis suhu tulvas ületas kõik ootused. Kõige lihtsam oleks kirjeldada seda kui paari suure kiwi maitset, mis on pisikesse kokku kontsentreeritud kuid seejuures palju magusam. Võrdluseks sobiksid ehk minibanaanid, mis tavalistest palju tugevama maitsega. Otsisin kiirelt järgmise pehme ja viisin tuppa kaasale maitsta. Esiteks üritasin üllatada, paludes tal silmad kinni panna ja suu lahti teha. See paraku ei õnnestunud seoses naise põhjendatult kahtlustava loomusega, millele olen mõne pisikese naljaga kaasa aidanud. Kuid isegi nähes, millega tegu ei näidanud ta erilist entusiasmi kiwi maitsmisel. Lõpuks suure lunimise peale proovis üliettevaatlikult. Mitte eriti suure liialdusena võib öelda, et sellest momendist peale käime vaheldumisi kevadest saati põõsa all uurimas kas mõni mari juba suhu suskamiseks küllalt pehme. Arctic Kiwisid peame enda aia kõige maitsvamaks saaduseks. Siit moraal - kõike (kaine mõistuse piires) peab proovima, kunagi ei tea mis hea võib olla:)

Teiseks huvitavaks taimeks, mille marjad nüüd valminud, on siberi sidrunväändik. Selle saamislugu on veel keerulisem, piisab kui mainida, et ta on kaks maailmajagu ja ookeani ületanud, et meie aeda jõuda. Ja samuti nagu kiwigi, peale paari aastast vindumist otsustas taim marju kandma hakata. Need näevad välja nagu punased sõstrad kuid on oluliselt hapumad. Kinnitamata andmeil olevat väga tervislikud ja vitamiinirikkad. Sees olevat ühte seemet ei maksa katki hammustada, sest see annab tugevat vaigumaitset. Harilikult kasutame väänkasvu varsi meeldivalt omapärase maitsega tee keetmiseks, kuid see aasta proovime ka marjadest mahlajooki teha.

Evolutsiooniteooria

Raamatukogust õnnestus saada Richard Dawkinsi uus evolutsiooniteemaline trükis pealkirjaga "The Greatest Show on Earth". Pole veel lugeda jõudnud, sest hoian seda nädalavahetuse maiuspalaks:) Netis surfates sattusin artikli peale, kus uuritakse kui palju inimesi eri riikides aksepteerib evolutsiooniteooriat.

Suure üllatusena avastasin, et Eesti pole sugugi tippude hulgas, mida oleks eeldanud eesti elanike religioossuse põhjal (vaid 14% eestimaalasi peab Gallupi põhjal religiooni oluliseks, olles sellega maailmas absoluutselt esimesel kohal). Mingil seletamatul põhjusel aga tunnistab evolutsiooniteooriat vaid veidi üle 60%, koos ebakindlatega kasvab see siiski 80%-ni. Ausalt öeldes jääb olukord arusaamatuks, sest minu teada on ainsaks alternatiiviks piiblipõhine maailma loomine, mida isegi haritud kristlane ei saa tõsiselt võtta. Ilmselt on siin koolisüsteemil veel palju ära teha. Piinlik kui evolutsiooni tunnustamise poolest oleme samal tasemel purureligioosse Portugaliga jäädes maha katolikust Iirimaast.

SAS Survival Handbook

Siin ei tule juttu sugugi sellest kuidas Scandinavian Air Systems piletisabas või lennu hilinemise korral ellu jääda. Tegu on hoopiski Special Air Service ehk Briti eriüksuse 26 aastase staazhiga veterani ja instruktori poolt kirjutatud ellujäämise käsiraamatuga. Olen ennegi paar samateemalist raamatut läbi sirvinud, eriti selle aasta Killarney matka eel. Suur osa sisalduvast infost on niinimetatud "common sense" ehk tavateadmised kuid palju leidub ka fakte, mille peale lihtsalt ei tule.

Nagu hästi öeldud on kõige effektiivsem ellujäämis tööriist see mille maha ununemise pärast ei pea muretsema - aju. Kõik ülejäänu sõltub aju kasutamise efektiivsusest. Ellujäämise printsiibid jaotatakse üldiselt kolme ossa. Tähtsuse järjekorras oleks need: Ellujäämise soov (ilma selleta ei aita ka kõige paremad teadmised või varustus), teadmised (ilma teadmisteta on varustus vaid lisakaaluks) ja varustus.

Raamat jagab enamasti infot teadmiste osas, sest ellujäämis soovi oleks raske lugemisega arendada ja enamus kriitilisi häda olukordi tulevad ootamatult, ilma et varustusekotikest oleks käepärast. Tore kui meil oleks kogu aeg kaasas hädaabikotike, kuid tegelikkuses pole see reaalne. Enamusel inimestest on miskit olemas autos käsiapteegi näol, ettenägelikumad võtavad väikese spetskotikese kaasa ka matkama või suusatama minnes. Aga tõele au andes kahtlen paljud meist kunagi on auto apteeki vaadanud, tegelikult enamasti ei teata mida see sisaldabki. Ise uurisin punase ristiga tähistatud karbi läbi alles eelmine aasta.

Kui sattuda hädaolukorda ilma milletagi on vaja teada kolme reeglit. Organism suudab vastu panna ilma õhuta 3 minutit, ilma joomata (pean silmas vett:) 3 päeva ja ilma söömata 3 nädalat. Teatud olukordades on võimalik kauem vastu panna kuid tihtipeale tähendab see püsivaid kahjustusi. Hädaolukorda sattudes on vaja säilitada rahu, rahu ja ainult rahu nagu ütles Karlsson katuselt. Esimese ülesandena tuleb kaitsta end võimaliku aktuaalse ohu eest ning siis kainelt hinnata olukorda, et otsustada, mis oleks kõige otstarbekam edasine tegevusviis.

Kui paistab, et iseseisvalt ei ole mõttekas abi otsima minna vaid tuleb seda ootama asuda peaks valmistama mingisuguse varjualuse. Ei tohi unustada võimalikult selgete märkide jätmist varjupaiga juurde, et võimalikud päästjad seda märkaksid ka siis kui magad või oled teadvuse kaotanud. Vee ja toidu hankimine on järgmine mure, isegi kui seda vaja pole annab tegevus positiivset enesetunnet.

Joogi ja kõhutäite otsimise kohta leidub üllatavalt palju infot, mida tavainimene ei pruugi teada surres janusse või nälga lausa potensiaalsete varude otsas istudes. Näiteks kiletüki olemasolul saab kondenseeruvat vett koguda nii kõrbes kui mere ääres, taimede vartest ja lehtedest saab vett, loomade silmades leidub seda suur kogus (ehkki silma lurpimiseks peaks vist janu õige karm olema) - meetodeid on palju.

Toidu koha pealt paistab, et maa peal leidub vähe piirkondi kus oleks võimalik nälga surra kui teada mida sobib süüa. Mul polnud aimugi, et hundinuiad on toitvad või et noored männikäbid, okkad ja isegi koor omavad ka inimese jaoks toiteväärtust. Samas tuleb ettevaatlik olla, et mitte mürgiseid asju suhu toppida. Loomariigist on pea kõik söödav alates putukatest ja lõpetades rannal vedeleva vaala raipega.

Kokkuvõttes õpetab see raamat suures osas oskusi ja tarkusi, mis 10000 - 15000 aastat ehk ainult 300 - 450 põlvkonda tagasi meie kiviaja esivanemail tavateadmisteks olid. Ega inimese seedeorganid ilmaasjata seaga sarnased ole, tegelikult oleme vajadusel võimelised suurt osa orgaanilisest maailmast nahka panema.

Rohkem, ei hakka retsenseerima, sest seda poleks võimalik asjalikult teha pea kuuesaja leheküljelise peenes kirjas raamatu puhul. Soovitan lugeda kui aga aega üle jääb. Tõenäoliselt ei lähe neid teadmisi päris elus vaja aga kui peaks minema, siis võib see olla elu-surma küsimus. Ja kui muidu ei kasutagi õpitud tarkust siis kõlbab see vähemalt sõprade ees uhkustamiseks näidates kuidas oskad tikuta tuld süüdata või naksad metsas taimi, mille peale teised silmad punni ajavad.