Suusahooaeg avatud!

Nõlv, suusaküla, järv, hele taevas ja lumepilv

Eile 13'l ja reedel ärkasin varakult, kiire kohv autosse kaasa ning panin suusamäe poole ajama enne kui hommikuse tipptunni liiklus segama hakkaks. Irvitasin omaette, et saatusele peabki väljakutseid esitama - numbrid ja nädalapäevad ei koti, kui peaks mäel kondi murdma või auto libisema ei ole põhjuseks mitte mingi suvaline numbrikombinatsioon vaid oma hooletus või halb õnn. Ilm oli super ilus ehkki külmavõitu ja endiselt tuuline. Ilmateate lubatud 80 sendi lume asemel 10-15. Täielik pettumus, ma lootsin vinget pehme lume sõitu ja pirakaid lumevalle teede ääres - tuhkagi. Auto parkisin nõlva tippu "salaparklasse", siit saab mugavalt otse tõstuki juurde libiseda, ei pea pikalt suuski seljas tassima nagu põhiparklas mäe all. Ainus miinus, et tõstuki rikkimineku puhul tuleb jala mäest üles auto juurde minna - seni on aastate jooksul paar korda saanud ehmatust kogeda, õnneks saadi tõstuk alati enne õhtut korda, ei pidanud ronima.

Päike 1 ajal nii madal, et suusataja vari mitu meetrit

Esimene ja terve päeva seisukohast äärmiselt oluline operatsioon on kõrvalistme ees soojas olnud saapad kiirelt jalga pressida enne kui plastik külma käes jäigaks läheb. Kui jokutama jääda on pea võimatu saapaid jalga saada ja kui saadki siis ei mugandu enam mõnusasti jala järgi - siit-sealt hakkab pigistama või haiget tegema. Mäe otsas oli kuradima jäine tuul, näpud külmasid kangeks aga kinnastega saapaid jalga ei sikuta. Vähemalt ei hakka punnides külm. Kiivri alla panin õhema mütsi, sall korralikult kaela ümber ja jope lukk lõuani kinni. Sel aastal Costcost ostetud püksid esimest korda jalas, loodetavasti ikka piisavalt soojad. seljakoti toidukraami ja jookidega jätsin autosse, ühe õltsipurgi libistasin jope tasku - peaasi, et selle külje peale ei kuku, muidu haisen pärast nagu pruulikoda.

Natu pättust, lindi alt
salamisi värskele lumele

Lumi mäel täitsa mõnus, kõva traktoritega kinnitambitud pind. Algul lahti vaid mõned nõlvad, kõigil peale ühe vuhisesid lumekahurid, mis tegid suusatamise suht ebamugavaks. Lumekahurist pihustatava vee piisad kleepuvad suusaprillidele segades kõvasti nähtavust. Aitab kui kahuri lähedalt mööda sõites kinnas silmi ette panna aga "pimedalt" ei julge ka kümmekonda meetrit eriti kiiresti sõita. Tunne oli esimese korra kohta üllatavalt hea, pöörded sujusid, kandid võtsid, ainult kiiruga olin valed kepid kaasa haaranud - harjumatult libedad käepidemed. Suusad eelmine või oli see üleeelmine aasta tee äärest prügipäeval korjatud Atomicu slallikad, nendega esimesel päeval lihtsam kui mu suurslalomi Fisheri võistlussuuskadega.

Blue Mountain "suusaküla"

Viis laskumist jõudsin teha enne kui korraks kohvikusse läksin, et tavapärasel ajal emaga telefonivestlus pidada. Taskus olev õlts oli õige külmaks läinud, kardetavastii ei püsi vedelas olekus eriti kaua kui mäele tagasi lähen. Kevadel sulailmaga kuhugi lumme peitmine ei toimi ja kohvikusse aknalauale õllepurgi jätmine ei tundunud mõistliku ideena. Ainus võimalik lahendus oli kohapeal kiirelt konsumeerimine, mis eeldatavalt mäest laskumise veelgi nauditavamaks muudab. Kohvikust õue minnes oli kogu maailm ennelõunal tühja kõhu peale libistatud märjukese mõjul erksamaks muutunud ja samm reipam. Suusad jalga ning kiirelt keppidega tõstuki suunas lükkama. Vahepeal oli rohkem rahvast välja ilmunud ja sabad tekkinud.

Baar Geodome's

Suusatasin paar tundi kui äkki tuli meelde, et seljakott söögi ja ülejäänud jookidega autos - kuram õlled võivad kümne miinuskradiga lõhki külmuda. Kibekiirelt auto juurde, joogid olid napilt veel vedelas olekus. Seljakott selga, mäest alla kohvikusse. Kui juba sisse sai tuldud otsustasin järgmise õllega paar pitsa lõiku ja kaasa juustusingi kringli tükki nahka panna. Üllatav näha suht palju aasia päritolu inimesi. Kui veel kümne aasta eest oli suusamägi praktiliselt valgete pärusmaa siis iga aasta on nii hiinlasi kui indialasi rohkem. Esimesed suusatavad ja lumelauatavad, teised pigem jalutavad mäe all ja teevad selfisid. Kahe otsaga asi, ühest küljest ajavad mittesuusatajad hotellihinnad üles, teisest küljest hoiavad mäge tühjemana kui vaid niisama ringi tuterdavad. Paljude Kanada idaranniku suusakuurortite tohutuks eeliseks suht tühjad nõlvad - saab ka kiiremalt laskuda ilma koperdajate vahel slalomit sõitmata.

Koksiga lõkke ääres

Suusatasin veel kaks tunnikest enne nelja ajal algavat hooajapiletite omanikele korraldatavat "appreciation" üritust, mille käigus kohalikud toitlustusettevõtted meile jooke ja näkse tasuta pakuvad ning suusapoed ja firmad nänni jagavad. Kahju, et üksi olin ega saanud täiel rinnal restode kokteile degusteerida, õhtul vaja autoga tagasi sõita. Üks uus tulija oli mingi "geodome", mis kujutas poolkerakujulisel puitraamil pleksiklaasitükke, sees toimetas baar. Lumi ja jää dekoreerisid kogu ehitist. Jookidega sai istuda kas väiksemates poolkerades või väljas kaminate ees. Enne tagasi mäele minemist võtsin kuuma kakao ja ergutuseks Red Bulli - pidada teine tiivad andma, eriti kui koos alkoga manustada nagu jooki pakkuv näitsik promos.

Tiibu mul ei kasvanud, ega ma ingel ole, aga sõita sai kiiremini tõepoolest. "Head" suusafirma lasi oma toodangut proovida. Valisin mingid $1800'sed sportlikud ehkki teenindaja pakkus maailmakarika võistlussuuski kui oli näinud minu omasid, nende sidemeid ja seadistust, äkki mängis ka koondise jope rolli. Mainisin, et olen puhkusel ja prooviks lihtsalt miskit lihtsat ning mugavat millega saaks siiski ka kiiremalt sõita. Headi Supershape olid päris mõnusad ja üllatavalt stabiilsed ka kiirel sõidul künklikul pinnal, jäässe lõikasid kenasti - mõni ime, värsked kandid. Samas jõulisematel pööretel liiga pehmed, otsad vajusid läbi, ainult keskosa pidas.

Rahvas uljalt lindi alt läbi, mitte kõik ei osanud pehme
lumega sõita, mõned lohistati kelkudel kiirabiautosse

Seoses piduse meeleoluga kippus rahvas liialt tasuta jooke nautima, peale selle hõljus külas õige tugev kanepilehk. Meil too seaduslik, ehkki segi alkoga pole mäel soovitav nagu peagi võis tõdeda. Inimesed ronisid hoiatuslintide alt läbi ja hakkasid värskes lumes kihutama. Kuna Ontarios just tihti seda harjutada ei saa lohistas mäeteenistus nii mõnegi uljaspea kelgul kiirabiautosse.

Algul mõtlesin seitsmeni suusatada kuid tunne oli hea, külm ei hakanud ja jalad polnud ka väsinud. Kuidagi ei raatsinud mäelt ära minna õige mitu korda sai üles jõudes mõelda, üks kord veel. Tüüpiline sõltlase mõtteviis nii arvutimängu, alko kui ostlemise või hasartmängu puhul. Lõpuks kaheksa ajal kui paar korda kippusin liiga uljaks minema ja reielihased tulitama kippusid leidsin olevat õige aja koju sõita. Päeva lõpuks kogunes 90 kilti suusamäel. Kojusõidu ajal nagu ka mäele tulles kuulasin Cixin Liu hilrmus pikka (29ntundi) ulmekat "Surma lõpp". Päris hea ajaviiteks hulga originaalsete ideede ja süzhee pööretega kuid mitte just superhea - autosõidu ajal kuulamiseks igati sobiv. Koju sain poole üheteist ajal, 13'da detsembri õllekalendri aken jäi avamata, vastu ööd ei viitsinud enam, jätan selle jõuluekstraks.