Maailma lõpu taga ja rezhiimi lõpp

Üheksanda õlle avamisega sain lõpuks ringi peale, seekordne kõikse kangem 9.5% alkosisaldust mahuprotsendi järgi, värv hele aga maitse eee... kange ja kibe nagu üks käsitöö IPA olema peab. Õlle nimeks: "Ce n'est pas la FIN du MONDE". Purgil oleva pildi põhjal oleks omast tarkusest pakkunud tõlkeks "Maailma lõpu taga", sest seal kujutatud Kanada mandriosast veelgi põhja poole jäävat arktilist saarestikku, mis valgele inimesele terra incognita palju kauem kui Labrador või Ameerika mandri lääneosa. Paraku osutus AI pakutud korrektseks tõlkeks "See ei ole maailma lõpp". Tehniliselt muidugi maailmal kui kerapinnal asuval krobelisel tasapinnal ei saagi olla lõppu, lõpu poole liikudes jõuad algusse tagasi. 

Houblonnée à souhait, cette bière dorée alliant la complexité d’une bière triple belge à la puissance des IPA du Nouveau Monde se situe au confluent de deux cultures.

See maitsvalt humalane kuldne ale ühendab Belgia "kolmekordse" keerukuse uue maailma IPA jõulise maitsega olles parimaks näiteks kultuuride ristumisest.

À l’image de nos ancêtres français explorant l’intérieur du continent à la recherche de nouveaux territoires, à votre tour maintenant d’explorer.

Nii nagu meie prantsuse maadeavastajatest esivanematel, kes uurisid mandri sisealasid uute territooriumide otsingul on ka teil nüüd võimalus asuda avastama.

Diktaatorid püsivad pjedestaalil lühikest aega!

Lõpu teemaga sobib ideaalselt kokku Süüria rezhiimi lõpp, mis tuli kõrvaltvaatajatele ootamatu kiirusega nagu välk selgest taevast. Vaevalt mässulised isegi nii kiiret edu lootsid. Suured linnad, mille pärast varem kuid lahinguid peeti, langesid mõne päevaga. Üheks põhjuseks muidugi vene ja iraani vähene toetus, kel momendil tähtsamad probleemid kui Assadi võimul hoidmine.

Tegu järjekordse hea näitega, kui kiiresti võib väljastpoolt suht tugevana paistev, kuid tegelikult läbinisti mäda süsteem kokku variseda. Võrreldav NL, Ida-Saksa ja kogu Ida bloki kokkuvarisemisega. Idanaabri türanni paneb higistama mõte Caucescu peale, Assadile sai ta ise varjupaika pakkuda aga ilmselge, et putkat ei hakka keegi oma hõlma alla võtma kui just Põhja-Korea välja jätta. Küsimus pole kas vaid millal saame Kremli pärdikut laternapostil kõlkumas või punasel väljakul vedelemas näha. Kas 10 aasta või 10 päeva pärast, võimatu ette ennustada, aga varem või hiljem see juhtub. Küllap tüüp mõistab seda isegi üritades võimalikult kaua välja vedada.

Suureks küsimärgiks kujuneb mis saab vene baasidest Süürias. Kuna vene näol tegu regionaalse mitte globaalse haardega võimukeskusega on sisuliselt tegu propaganda eesmärke teenivate sõjaliste objektidega. Kainelt kaalutledes oleks venel optimaalne tõmmata jõud koju kuid tegu prestiizhi küsimusega. Süüriast täielikult taandudes kaoks logistiline tugi nii Aafrika operatsioonidele kui teoreetiline võimalus Lähis-Idas kaasa rääkida. See tooks omakorda kaasa Kuuba, Venetsueela, Nikaraagua, ... kaotamise lõplikult Hiinale. Ja polekski impeeriumist järgi enam muud kui ilma jäsemeteta isuäratav lihakeha, millel suht vaba pääs vaid Põhja Jäämerele ja Vaiksele Ookeanile.

Eks aeg näitab, kes Süürias võimule pääsevad ja kuidas sealsed arengud kulgevad. Arvatavasti pole kellel iganes esimeseks prioriteediks vene baaside vallutamine või hävitamine, ehkki venkud ilmselgelt vaenlased. Lääneriigid ja Türgi peaks jõuliselt kasutama esilekerkinud võimalust, paraku kahtlen et ameeriklased eesotsas lahkuva presidendiga või valitsuskriisis prantslased otsustavalt tegutseksid. Võidab see, kes sogases vees kõige osavamaks kalameheks osutub. Samas kui vaadata, mis juhtus Iraagis või Liibüas, tundub kõige tõenäosem suur segaduste aeg ja kodusõda, kus nõrga keskvalitsuse juures erinevad rühmitused eri piirkondades tegelikku võimu omavad.