Blue Moon

Päevapilt: Mitte sugugi sinine kuu

Ma ei tea miks seda kuud siniseks kutsutakse, meil siin Torontos on teine täiesti valge, isegi mitte klassikaliselt shveitsijuustu kollane. OK tean, et kuu nähtava värvi määrab päikese spekter ja atmosfääri saaste, aga sinine ei tohiks küll kusagilt otsast olla? Moblaga tast tühjast eriti head pilti ei saa. Tegelt on Pixelil mingi spets tähistaeva pildistamise ööfoto rezhiim, ei viitsinud uurida kuidas seda üles seada. Ehkki eile, õigel päeval,  selge taevas, siis fotole jäi lihtsalt mõttetu valge ring mustal põhjal. Täna, päev hiljem uus katse, kerged pilved ja naabri kuusk andsid pildile veidi jumet. Vanasti vaatasime kuud lastega teleskoobiga, mis praegugi garaazhi nurgas. Päris põnev, samas võimsa suurendusega liigub jube kiiresti vaateväljast minema. Pealegi panevad sadakond meetrit eemal teel sõitvad autod maapinna piisavalt värisema ja teleskoobis pildi virvendama.

"Teaduslik Rassism"

Päevavideo: Tütrel avaldub vaieldamatu lähisugulus ahvidega 

Aeg-ajalt satun selliste teoste peale mis tekitavad masenduse - maailmas on nii palju superhäid raamatuid ja muudkui kirjutatakse juurde aga inimese elu lühike, ei jõua murdosagi läbi lugeda. Teen juttu autosse kuulamiseks võetud Neil deGrasse Tysoni "Starry Messengeri" ühest lõigust, kus juhtis tähelepanu teemale, millest seni õlakehitusega mööda vaadanud. Autor on Aafrika päritolu ameeriklane, eestikeelselt poliitkorrektselt mustanahaline, kõnekeeles neeger. Seni olen rahumeeli kõnekeele terminit kasutanud, eesti keeles ju väljendab rassikuuluvust just nii nagu valge ja asiaat. Mulle kostab pigem "must" halvustav, pealegi ajalooliselt kasutati musta terminit keskaasia päritolu NL kodanike kohta. Üritades säästa tundlikumat lugejaskonda leiutasin uue termini, mis on imelühike kuid kombineerib eelnimetatud: MN - võib vastavalt maitsele näha kas MustaNahaline võib Must Neeger. Hundid söönud ja lambad terved või mis teie arvate🤔

Terminoloogia lahendatud, tagasi põhiteema juurde. Neil kirjeldas oma personaalseid kogemusi kuuekümnendate USA's mis ausalt öeldes kostsid mitte lihtsalt ärritavad vaid suisa vastikud. Kui ikka pidevalt ja isegi akadeemilises keskkonnas su nahavärvi kohta vihjeid ja nalju tehakse ei ole väga tore. Ta tõi ka esile hulga üleeelmise ja eelmise sajandi tõsimeelseid "teaduslikke" rassiteooriaid, mida tol ajal laialt aksepteeriti.

Kõige rohkem meeldis mulle Neili rõhutamine, et tõelise teadlase lakmuspaberiks on enda loodud teooria või hüpoteesi kritiseerimisvõime. Selleks, et teooria õigsuses kindel olla pead üritama ise teda ümber lükata või kahtluse alla seada. Rassiteooria musternäiteks: hulk arvamusi levinud musta rassi alaväärsusest nii füüsilise kui vaimse külje pealt. Selle asemel, et ümber lükkamisega vaeva näha vaatas autor hoopiski kuidas võiks näha välja rassismiteooria musta nurga alt. Üllatav kui lihtne on leida fakte, mis "kinnitavad" et valge rass alaväärsed ja rumalamad.

Valged on keskeltläbi palju karvasemad kui ükski teine rass - ilmselgelt arengutasemelt lähemal ahvidele ja seega rumalamad. Valgetel on suuremad kõrvad - vaata shimpanse. Valgete lastel meeldib maast-madalast puude otsa ja igale poole mujale ronida (kinnitan isiklikust kogemusest) samas kui mustad lapsed puu otsa ei tiku - ürgne kutse, mis muud. Vaieldamatu teaduslik fakt, et Neandertaallaste geene on valgetel 1-4% samas kui mustadel sootuks puuduvad. Geneetiline varieeruvus on Aafrikas hulga suurem kui mujal maailmas - järeldus, valged ja asiaadid on vaid üks mandunud inimlaste alamklass. Aafrikast tugevamate poolt väljatõrjutud alaväärsete hõimude järeltulijad. Selliseid "teaduslikke" fakte ja põhjendusi võib leida iga rassi toetuseks või vastu, paraku pole neil teaduslikust seisukohast mingit väärtust.

Õhku jääb küsimus, miks on maailmas kolme rassi läbilõikes valged parimal positsioonil. Vastus on ootamatult lihtne: ühest küljest õnnelike (valgete jaoks) juhuste (kiirenenud tehnoloogiline areng ja ekspansioon) kokkulangemine ja teisest küljest lihtsalt ajahetk kus viibime. Nimelt pole valge rass sugugi olnud kogu aeg "maailmavalitseja" positsioonis. Egiptus, Lähis-Ida, India, Mongoolia, Hiina - kõik nad on mingil ajavahemikul maailma mastaabis juhtivateks suurjõududeks olnud, Eurooplased ja eriti Põhja-Ameeriklased hilised tulijad. 

Ajalooliselt paistab impeeriumide kestus järjest lühenevat. Praeguste trendide jätkudes saavad inimkonna juhtivaks jõuks pigem hiinlased või indialased, ja mitte ainult riiklike moodustistena vaid arvukusega nii Euroopasse kui Põhja-Ameerikasse sisse imbudes. Suureks küsimuseks kujuneb kui palju nad segunevad, võtavad omaks kohalikke kombeid ja palju kodumaalt tavasid kaasa toovad. Nagu rahvaste rändamisest teada siis geneetiline ja kultuuriline pärand ei pruugi sugugi kattuda. 

"Starry Messenger" raamatus on kümme peatükki, üks parem kui teine. Rassiteema võtsin üles lihtsalt seepärast, et kuulasin seda hommikul tööle sõites. Tagasiteel kirjeldas USA ja laiemalt lääneriikide õigussüsteemi: on küll üks parimaid ebatäiuslikus maailmas kuid rõhk on asetatud mitte tõe väljaselgitamisele vaid vandemeeste kõneosavusega veenmisele - see ka põhjuseks miks nii mõnigi hea advokaadi poolt toetatud süüdlane vabalt ringi jalutab või süütu kinni pannakse. Tõde ei huvita kedagi, ruulib veenev ilukõne ja tehnilised nüansid.

Poeskäik ja ostutshekk, virsikud, mangod, jooksurekord.

Päevapilt: Ontario virsikud ja Mehhiko mangod

Korra varem juba postitasin virsikutest, ei jää miskit üle, pean veelkord. Eile kui tütrega poes käisime ei uskunud praguse hinnaralli juures oma silmi, virsikukorv alla $3 ja kast mangosid $6. Seega sain pildil oleva koguse puuvilja 6 euri eest kui Eestis kasutatavasse rahasse ümber arvutada. Supersoodne, sest tavaliselt umbes kolm korda kallim. Virsikud siitsamast Ontariost, mangod Mehhikost. Nüüd peaks paariks päevaks puuvilja jaguma. Ühe virsikukorvi kahest oleme praeguse seisuga juba konsumeerinud - maru head, just sellised kergelt krõmpsud mitte liiga pehmed, lögased ja magusad. Mangod veel nats kõvavõitu, nendega peab paar päev ootama, mangod meeldivad mulle jällegi pehmete ja lögastena. Kummaline, et kohalikud õunad, pirnid, ploomid palju kallimad.

Üle pika aja magasin öösel superhästi. Uduselt mäletan, et korra kuue ajal lasin koerad õue aga kohe peale seda uinusin uuesti ja põõnasin poole üheteistkümneni. Jooksma sain alles kaheteist ajal. Temperatuur mõistlik +22C ja minimaalne õhuniiskus, ei hakanud särki ja mütsi märjaks tegema. Kilomeetrite vaheajad kostsid päris head, kusagil kolme poole kildi peal mõtlesin, et võiks proovida viit kilti alla 22:30 joosta, lisasin natu tempot. Just 5km täitumise ajal sõitis auto mööda ja ei kuulnud aega, mis ikka, eks pärast näeb. Jooksin nõks lühema distantsi täna, paaris kohas otsem, tuli vedi üle 6 kildi. Kella kinni lülitades hakkas üks tõrkuma, lõin käega ja stoppisin teise ning mobla.

Esimene moment Huawei aegasid mobla ekraanil vaadates kerge pettumus, viiekas 22:40, samas kogu distantsi keskmine kiirus rekordiline 4:20 kilomeetri peale. Huvitav, ei ole loogiline, uurisin tähelepanelikumalt viie kildi aega - häh, silmad udused - mitte 22:40 vaid 22:10 - see on küll rekord, äkki isegi PB ehk personal best, peast nüüd ei mäleta, peab eelmisi aastaid vaatama. Ei teagi mis rohkem kaasa aitas, hea ilm või korralik uni.

Pärastlõunal käisime kaasaga toidupoes, sai ühtkuiteist ostetud meie tühjakssöödud külmiku täitmiseks. Costco kui ladupood pole tavaline igapäeva toidupood. Kraami ostetakse suuremates kogustes - sutsu soodsam ja hea kvaliteet. Meie tavaar: 30 muna, 4.5 kg porgandeid, Fleece tekk, terve lõhe 1.4kg, 4l piima, 2kg banaane, 1.4kg hommikukrõbinad, Austraalia küpsiste karp, 1.3kg kuivat puuvilja portsud, Jaapani vorste 1kg, 4tk higipulkasid, Veel pakk kuivat puuviljasid, 4tk hambaniite, 2L keefiri - kõik kokku 155.80CAD = 106EUR, toit 2/3 lõppsummast. Ostutshekilt on ka näha sooduspakkumised miinus märkidega kohe produkti hinna taga. Seekord sattus tavatult palju, kokku 24$ säästu. H täht märgib kaubad, millele läheb lisamaks juurde. Lõhe sai just aiagrillil valmis, küpsekala lõhn levib, koerad vinguvad. Oleks pea meelest läinud, et eile sai ka 4L shokolaaditükkidega cappuchino jäätist ostetud - liiter juba nahas.

Ehmatus

Päevapilt: Oks massina kõhu all turritamas

Sõidan mina kiirteel kodupoole ja kuulen raadio uudiste vahepeal aeg-ajalt mingit imelikku häält. Esialgu arvasin, et mõne kõrvalsõitva masina juurest tuleb. Kui ikka ei tahtnud ära kaduda, ehkki autod naabruses vahetusid, panin terasemalt kuulamiseks raadio kinni. Kokkuvõttes kostis nagu ripneks miskit auto all aeg-ajalt sõidu ajal maanteed puudutades. Esimene mõte muidugi: appi, kas sumba hakkab ära kukkuma. Selleks siiski natuke liiga vaikne, pealegi mootorihääl ise oli endine, ei kostnud nagu Harley motikas. Armatuurlaual kõik osutid ja tuled normaalsed, pidurid töötasid, ju siis pole tegu kriitilise probleemiga. Muigasin omaette: eelmine õhtu sai vaadatud mitu lennuõnnetuse teemalist dokumentaali, piloodid kuulatavad lennukit ja arutlevad sarnaselt isekeskis. Mul autoga ikka hulka rahulikum, kui ütlebki üles lasen hooga maantee äärde mitte ei hakka 10 kildi kõrgusel liueldes kõrgust kaotades purunenud mootoriga sobivat maandumispaika otsima.

Metalne kolin kostis rahumeeli edasi. Paar kilti oli kiirteel minna, kinni ei tahtnud pidada, lootsin: ehk veab välja. Mõtlesin mahapöördel vaadata, aga sealt koju vaid neli kilti - pidas seni kiirteel vastu, peab ka need neli linnatänaval, eks kodus uurin. Sissesõiduteele tagurdada ei julgenud, äkki tagurdades jääb teeääre taha kinni ja murrab miskit ära. Auto alla piiludes ei hakanud keskel ja tagapool, kus sumba asub, miskit silma - kummaline. Ettepoole pilku keerates märkasin esiratta juures ripendavat ora. Ei saa ju ometigi stabilisaatorivarras olla, rattad igatahes kuulasid ilusti rooli. Taskulambiga valgust lastes hingasin kergendatult - peenike puuoks kuidagi auto kõhu all prakku kinni kiilunud. Pisike probleem - sirutasin käe välja ja sikutasin oksa ära. Imelikul kombel polnud alumisel otsal kulumisjälge, ehk värskelt ära murdunud.

Nii lihtsalt siiski lugu ei lõppenud. Hakates hiljem poodi sõitma kostis kohe kolin niipea kui masin liikuma sai. Pidasin kinni ja vaatasin uuesti auto alla, parema esiratta juures miski plekitükk lipendamas. Kuram, ega ometigi üleeile õnnetusekohast mööda sõites seda üles korjanud. Sikutasin veits ja tuligi lahti. Ei teagi millega tegu, esimesel pilgul arvaks, et mingi lõplikult läbiroostetanud ratta või pidurisüsteemi kate. Eks homme uurin lähemalt, praegu võtsin igaks juhuks tütre auto. Selline tehniliselt põnev päev siis.

Käbisaak

Päevapilt: käbisid see aasta jagub

Nägu võite päevapilti tudeerides veenduda, on meil sel aastal hea käbisaak😁 Ega pildil mingit sügavat mõtet ole, mul lihtsalt õhtuks polnud veel ühtegi pilti tehtud, koeri välja lastes jäi majaesine kuusepuu silma. Käbidega muidugi midagi ei tee, kukuvad millalgi maha ja lähevad niisama raisku😔 Jõuludeks kaasa ehk valmistab mõnest ilusamast oksast installatsiooni kuna tervet kuusepuud pole enam mitu aastat tuppa toonud. Sihuke kummaline pooltalvine teema - kuusk seostub ju ikka talvega. Võiks ka küsida mitu käbi pildilt leiate kui miskit paremat ajaga pole peale hakata😉

Intellekt ja Emotsioonid

Päevapilt: Emotsionaalse käitumise tulemus.
Tüüp pani töö juures parklas gaasi põhja ...
... peale moblaga vaidlust naisega🙄

Selle uurimuse põhjal väidetakse, et intelligentsemad inimesed on üldiselt vähem emotsionaalsed ehk emotsionaalsed on vähem intelligentsed. Kõrgema üldintellektiga kaasneb nii madalam emotsioonide muutumise kiirus kui ka madalam intensiivsus. Kostab päris loogiline, kes käitub kiirelt emotsioonidele toetudes, sellel pole aega situatsiooni külmalt kalkuleerides analüüsida, et paljudest reageerimise võimalustest parim valida.

Ratsionaalsetel kalkuleerijatel on üldiselt eelis ka vägagi emotsionaalsetel võistlusaladel kus lihtne vastast vihastada, tasakaalust välja viia ja siis ise osavalt võimalust kasutada. Tänu emotsionaalselt tasakaalututele ja hetkeemotsiooni mõjul käitujatele on ratsionaalsete kodanike elu palju kergem. Vaadake kasvõi paanikaostlemist, käitumist väärtpaberiturgudel või kinnisvara hindade kõikumist, kasiinost pole mõtet rääkidagi. Las Vegases oli kord Ameerika Füüsika Ühingu teadlaste konverents, mis kujunes üle aegade kõige kahjumlikumaks mängupõrgutele. Mitte seetõttu, et teadlased oleksid ruleti või kaardilaua taga osavamad ... olles tuttavad statistilise matemaatika põhitõdedega nad lihtsalt ei mänginud.

Menüü ja harjumused

Päevapilt: Sügavkülma ülemine tühjavõitu sahtel

Hakkasin mõtlema, et mul on tegelt neli erinevat toitumist: tavaline (ise tööl Kanadas ja kaasa kodus), tavaline poissmehe (tööl Kanadas aga kaasat pole), puhkusel Eestis ja matkadel/reisudel. Objektiivsuse mõttes peaks kõiki postitama aga ei viitsi.

Järgnev suht haruldane tavaline poissmehe nädalamenüü versioon. Toidu kaloreid pole kunagi lugenud ja pole ka aimu palju neid miski toit sisaldab. H, L, Õ, Ö ja S tähendavad vastavalt: Hommikusöök 10 - 12, Lõuna 15:30-16:00, Õhtusöök 17:30-18:30, Öö ehk hea une eine 23:00 ja hiljem. S on snäkk ehk näksimine, mis juhtub suvalisel ajal kui isu tekib. Viimane rida on trenn, sammud ja pulsikella arvutatud energiakulu päevas.

Esmaspäev:

H:  Kohv koorega, saiakesed, koogitükk.

S:  3 Õltsi pool kotti chipse.

L:  Kaks kartulit, kaks vorstikest, kurgisalat hapukoorega, õlu.

Õ:  Kohv koorega, kaks küüslauguvõisaia.

Ö:  2 kruusitäit jäätist konjakiga, 4-5 virsikut

7km jooksu, 6km ratast, 16200sammu, 3400kcal

Teisipäev:

H:  Helbed, piim, suur banaan, kaks virsikut, kohv koorega, bagel juustuga.

L:  Kohv koorega, 2 saiakest, 2 virsikut, nektariin

Õ:  Grill liha, 2 kartulit, broccoli, leib.  Kohv koorega, saiake, jogurt, banaan, virsik nektariin.

S:  Banaan, nektariin, jogurt.

Ö:  Tükk praekana, 2 nektariini, jäätis, chipse.

7km jooksu, 18200sammu, 3400kcal

Kolmapäev:

H: Helbed, piim, suur banaan, kohv koorega, bagel juustuga.

L:  Kohv koorega, 3 saiakest, 2 nektariini

Õ:  2 vorstikest, 3 kartulit, leib.  Kohv koorega, õunakook, saiake, jogurt, banaan, nektariin.

S:  2 saiakest, nektariin, jogurt.

Ö:  Sai krabipulkadega, õlu, chipsid, 2 nektariini, jäätis.

9200sammu, 2700kcal

Neljapäev:

H:  Kohv koorega, 2 bagelit juustuga.

L:  Kohv koorega, bagel juustuga, nektariin.

Õ:  2 vorstikest, 3 kartulit.  Kohv koorega, saiake, jogurt, banaan, nektariin.

S:  Sai juustuga, nektariin, jogurt.

Ö:  3 heeringaleiba ohtra hapukoorega, 3 hiina pelmeeni hakklihaga, jäätis.

7km jooksu, 17600sammu, 3600kcal

Reede:

H: Helbed, piim, suur banaan, kohv koorega, sai juustuga.

L:  Kohv koorega, 2 saiakest, bagel juustuga, nektariin.

Õ:  2 vorstikest, 3 kartulit.  Kohv koorega, pizzapocket, jogurt, banaan, nektariin.

S:  3 pelmeeni, nektariin, jogurt.

Ö:  Õlu chipsid, jäätis.

7km jooksu, 16900sammu, 3100kcal

Lisaks ülestähendatule näksin ka paar kolm kommi, küpsist, kuivatatud puuvilja, pähkleid- mandleid õhtuti. Õltsi kulub keskeltläbi pudel päevas, suvel rohkem, talvel vähem. Muust alkost vaid konjakit suusatades. Laupäev jäi üles märkimata ja pühapäeval põrutasin metsa, seega täisnädalat pole. Kaal püsis mõnesaja grammise kõikumisega 78kg peal kogu nädal. Menüüst võite järeldada: tegu on energiavarude täiendamise mitte gurmaanlusega. Nagu Marca kirjutas siis hästi süüa meeldib aga selle nimel pingutada ei viitsi😜

Puhkuse ajal on mu toitumine hoopistükkis teistsugune. On päevi kui nii palju põnevat, et peale hommikusööki järgmine toidukord enne magama minekut. Samas võib ka juhtuda, et enamus päevast pugimisele pühendatud. Kui veel võtta arvesse allergiate puudumise ja fakti, et söön praktiliselt kõike, mis kõhtu täidab (välja arvatud maapähklivõi (tavott), lagrits ja seller), sarnanevad toitumisharjumused kõige enam koopainimese omadele😁

Poest ostes on omad lemmikud kartulite, puuvilja, mahla, jäätise, jogurti ja õlle näol. Suuremad kogused ostan Costcost, mis põhimõtteliselt ladupood. Saiad, leivad, koogid küpsetab kaasa ise. Toidu puhul järgin maitse mitte tervislikkuse põhimõtet. Õnneks on vist suht tervislik maitse kui mõned erandid kartulikrõpsude, õlle, pähklimaitselise kohvikoore näol välja jätta. Liha ja munade puhul ei hooli kust tuleb, seni kui hea maitseb. Eelistan puhast liha (siga, veis) vorstidele, mida vahel siiski mugavusest tarbin. Juurikad meeldivad ka kui keegi neid teeb. Keetmisele või hautamisele eelistan rasvaga praadimist aga mugavusest kasutan nii kartulite, lillkapsa, broccoli, maisi kui muude köögiviljade puhul mikrolaineahju, isegi pizza teen seal.

Väljas söömas käin harva ja kui käin eelistan rikkaliku valikuga "all you can eat" kohti kus saan ise hetketujude alusel valida mida tahan, palju tahan, mis järjekorras tahan, mitte ei pea leppima tellitud taldrikutäiega ja suud vesistama kui lauakaaslase praad isuäratavam tundub. Magustoidule "punniks peale" grillliha, krevette või krabijalgu on ju ka tore pugida, viisakas kohas vaadataks imelikult.

P.S. Kas keegi arvab ära mis toit pildi all vasakus nurgas ja kellele mõeldud😉

Metsas "ülikoolis"

Pühapäeva pilt: Kotkajärve

Nagu ennist kirjutasin olin mõnda aega eetrist kadunud, vägagi lünkliku leviga metsas iga-aastases (kui koroonaaeg välja jätta) Kotkajärve metsaülikoolis. Sõitsin kohale pühapäeva hommikul kui liiklus hõre, 202 km läbimiseks kulus minutipealt 2:18 nagu google map ennustas.

Masin pargitud, õlled välja ja telki üles panema. Pühapäev kui saabumisepäev oli suht vaba, ainult õhtupoole suurem söök ja veiniga õlitatud tutvumine. Kõigepealt järves ujumas, siis võtsin õlled seljakotti ja metsa hulkuma. Esimene kolmekildine retk järvekallast pidi, teine pikem kuuekildine sügavale metsa. Palav oli, kesvamärjuke kulus marjaks ära. Paaris kohas tegin lõikeid loomarajalt siia-sinna läbi tihniku. Sääred said kriibitud ja sääski suht palju aga muidu igati mõnus. Tagasijõudes ujuma ja õhtusöögini järve ääres lebotamine.

Kohal oli tavapärane seltskond - Kanada, USA intellektuaalid ja eri alade prominendid. Inimesed ülikoolide ja saatkondade juurest. Lisaks käputäis noori ülikoolidest, Eestist ja paar külalislektorit Kodumaalt.

Loengud Eesti majandusest, julgeolekust, ajaloost, sekka põnevaid tutvustusi erinevatelt spetsidelt. Rahvatants iga päev, millest osa ei võtnud, eelistasin sauna või kehalisi tegevusi.

Sain esimest korda proovida sõudelauda või mis iganes nimi on riistal, millel seisad ja mõlaga end edasi lükkad. Ühtki juhendajat või oskajat ligi polnud, tean küll, et iseõppimine vaevarikas kuid ei viitsinud oodata. Kohe selgus: eeldab oluliselt paremat tasakaalumeelt kui süst või kanuu. Veerand tundi väristasin jalgu üritades mitte sisse kukkuda. Olles paadisilla ääres õlle🍺 konsumeerinud julgesin rohkem hoogu anda ja asi läks hoopis libedamalt. Soovitus algajatele: jook ja kiirus muudavad stabiilsemaks. Kui järgi mõelda siis ilmselge analoogia suusatamise või rattasõiduga - kainelt ja aeglaselt ka oskajal keeruline tasakaalu hoida😜 Vette kukkusin vaid korra, tagasi lauale ronisin üle tagumise otsa. Tundsin end nii kindlalt, et põrutasin üle järve sauna.

Saun on super. Piisavalt suur, kuum ja laia lavaga. Eestlased ei hoia leili viskamisega tagasi. Sauna sai iga päev mitu korda nautida, linnas ju eriti võimalust pole rääkimata järve hüppamisest. 

Esmaspäevavideo: Laulud lõkke ümber

Õhtul istus noorem rahvas (ja mõned minusugused ärksamad vanurid) lõkke ümber, jõi õltsi ja siidrit ning lasi laulu valla. Säilitades kriitikameele ei hakanud ise suud lahti tegema, lasin oskajatel leelotada. Repertuaar mind niikuinii eriti ei kõnetanud - pagulaste nostalgilised ja lüürilised laulud, sekka lugusid esimese vabariigi ajast, lisaks ka regilaule. Huvitav kuulata muidugi, aga pole tegu meloodiatega millega samastuksin ja mis kaasa jörisema kutsuksid. "Minu inimesed" laulavad kas lori või malevalaule, saksa marsse või vene vangilugusid. Hea, et polnud piisavalt kesvamärjukest rüübanud tegemaks omapoolseid sobimatuid pakkumisi ning shokeerides läänepoolkera intelligentsi. Samas korporatsiooni üritustel laulame mulle tundmatuid lugusid esimese vabariigi ajast, mis roppustega tänapäevale kuidagi alla ei jää. Tänapäeva noored on ikka hellikud😜, magama läksin viimasena aga virgalt hommikul esimeste hulgas hommikusöögi järjekorras.

Teisipäevapilt: Sinine seen oranzhil samblal

Viimasel õhtul juhtusin pimedas sauna minnes kokku samblikuteadlasega, kes mulle igavesti põneva öise ekskursiooni korraldas. Kas te teadsite, et mitmed seened, samblikud ja mõned taimed helendavad ja muudavad värvi ultraviolett valguse käes. Sellise lambiga avaneb metsa all täiesti sürr pilt nagu mingist muinasjutust või ulme maailmast teiselt planeedilt. 

Erksinised seened, väävelkollased samblikulaigud puutüvel, veripunaseks värvunud klorofüll lehtedel ja sammaldel, ... jne ... Kristiina oskab vapustavalt põnevalt oma teadmisi jagada. Lõpuks ei jõudnudki sauna, polnud ka hullu, päeval sai juba käidud.

Dzhinnimaitsmis huvigrupist osa ei saanud võtta kuna koju hakkasin sõitma kesköösel. Vere alkosisaldust üritasin  hoida seaduslikule piirile lähedal. Kanadas on see õnneks 0.7 promilli näol suht leebe.

Autos kuulasin Neil deGrasse Tysoni "Starry Messengeri". Soovitan soojalt kodanikele, kes arvavad et matemaatika ja teadused pole olulised. Oleks inimesed ratsionaalsed mitte emotsioonidest pimestatud elaksime palju paremas maailmas. Mulle sümpatiseerib eriti mehe apoliitiline vaatenurk: vigasid leiab nii vasak kui parempoolsete juures. Samas, mis imestada, ratsionalist on juba definitsiooni järgi apoliitiline.

Ritsikas

Päevapilt: Ritsikas ... isane🤭

Hommikul peale jooksu aias lõõgastusõltsi libistades märkasin kullipilguga kümne meetri pealt mingit rohelist lebra nööril rippuval hallil rätikul. Algul pidasin rohuleheks või vahtra seemneks aga järgmine kord vaatevälja sattudes oli tundmatu roheline  objekt asukohta vahetanud. Tärkas vastupandamatu teaduslik uurimishimu. Vaatamata mõnusale asendile ajasin end püsti ja sammusin lähemale. Leheroheline pirakas rohutirts või ritsikas (tervitused kaasblogijale😉), mul pole aimugi kas neil tegelastel mingit sisulist vahet või lihtsalt murdesõnad sama putuka kohta. Asjaarmastajal loodusehuvilisel oleks lihtne ka tirtsu sugu ja erutusastet määrata ... proovige väita, et tegu ei ole sõbrannale külla suunduva erutunud tirtsunoorukiga😁 Või on tüübil kõrvulukustav s...häda, või valmistub hoopiski munele🤔 Ehk targemad annavad teistelegi teada, millega tegu.

Ei saa ka jätta rõhutamata, et täna jooksin selle aasta rekordtempo 4:24/km seitsme kildi distantsil, kordasin kiiremat kilomeetrit 3:58'ga ja samas täitus ka augustikuu sajas jooksukilomeeter. Aastas olen tänaseks jooksnud 938 km.

Nüüd tuleb pisuke paus postitustesse, sest homsest olen mõneks ajaks metsas levist väljas. Eks tagasitulles postitan tagantjärgi.

Pulsikellade ja mobla võrdlus

Fitbit Charge 5

Huawei Band 4 pro

Pixel 6 pro

Nagu mõne aja eest lubatud lisan piltliku võrdluse ja põhjenduse, miks Fitbit pulsikella numbreid pole mõtet GPS vastuvõtja ebatäpsuse tõttu arvesse võtta. Ekraanitõmmised Huawei, Fitbiti ja mobla GPS'i poolt märgitud jooksutrajektoorist 3. ja 4. kilomeetri vahel. 

Tegelikkuses tänavaid mööda sujuvad täisnurksed pöörded, ainult pargi juures korraks jooksin üle muru nõksu paremale, enne kui märkasin tupikumärki. Kolmanda kilomeetri kohal suht väikesed kõrvalekalded, kuid juba siin mõõdab Huawei lühema tee kui mobla või Firbit. 

Trajektoor on täpseim ja punktid kõige suurema tihedusega Huaweil, mobla suht täpne kuid punkte harvem, Fitbit "ujub", tihtipeale jooksen "läbi hoovide", lisaks keevitab lambist jõnksusid juurde, seetõttu ka läbitud vahemaa tegelikust pikem. Vahel kaotab signaali ja lõikab hullult nurkasid maha tehes tee palju lühemaks - Fitbit Charge 5 ebausaldusväärne, isegi amatöörile mõttetu riist.

Vorm

Päevapildid: Tänane jooks ...

... ja kilomeetri vaheajad

Huvitaval ja arusaamatul põhjusel paistab mu jooksuvorm olevat saavutanud tipu augustis. Kaks päeva järjest keskmine kiirus sama mis eelmise aasta parim ehk 4:25 kilomeetri kohta. Täna kukkus ka viimasel kilomeetril 4 minuti piir, seitsmenda kildi läbisin 3:58. August on ometigi jooksmiseks üks ebasobivamaid kuid, kõige kõrgem temperatuur ja niiskus, mis mõlevad jooksutempole negatiivselt mõjuvad. Kui eilne hommik oli augustile tüüpiliselt soe ja niiske siis täna meeldivalt jahe ja tuuline. Ometigi oli tempo mõlemal päeval sama.

P.S. Kes tähelepanelikult jälginud siis postitasin mõne aja eest Fitbitiga registreeritud jooksu, mis näitas lausa 4:16 keskmist, kahjuks seda riista suurt ei usalda, tema numbreid ei võta "ametlikult" arvesse.

Lisaks olen ka tütre utsitusel ettevaatlikult hakanud lõuatõmmete ja näppepidi rippumisega tegelema. Seda lootust pole, et roniseinal talle vastu saaks aga tore oleks natukenegi ägedamaid radasid ronida ja tehnika puudumise mitte käte väsimuse pärast matile potsatada. Rippudes avastasin, et vasak õlg veidi valus ja kange. Ei tea, et oleks teda vigastanud, loodetavasti ikka eelmise nädala ronimisest mitte lihtsalt vanadusest kange.

Öösel nägin jooksmist unes. Naljakas oli see, et kuidagi alateadvuses mõistsin, et tegelt magan aga vaja kilomeetrid täis joosta. Tegin jalgadega jooksuliigutusi ja nägin kuidas kulgen hõljudes tuttava raja kohal. Ise veel mõtlesin: huvitav kuidas pulsikell sammude lugemisega hakkama saab? Jalgu vist siiski läbi une ei siputanud, sest koer oli kenasti jalgade juures kui ärkasin. Ei tea kas peaks jooksmisega tagasi tõmbama kui juba ajude peale hakkab😜

Kassidest

Päevapilt: Süganauding

Kirjutatud, pildistatud aga unustasin postitada🙄

Ma ei tea kas meeldin kassidele või neil lihtsalt pole kedagi teist käepärast, kes sügaks, paitaks ja sülle võtaks. Suur valge ja väike must on erineva iseloomuga. Valge jookseb kohe vastu kui ukse avan ja seletab valjult veits aega omas keeles, ilmselt pahandab kus ma olin ja miks varem ei tulnud. Must piilub ukse vahelt kuni askeldan nende liivakasti, jooginõude ja toiduaparaadi kallal. Nii kui lõpetan ja diivanile istun jookseb siva minu juurde, hüppab sülle nõudes silitusi ning sügamist. Vähemalt 10 minti järjest pean tüübiga tegelema. Nii pea kui korraks silitamise jätan naksab õrnalt näpust. Lõpuks saab temalgi küll ja läheb oma krõbinaid näksima. Näis kas nad ka siis nii suured sõbrad kui perenaine lõpuks koju jõuab🤔

Virsikuhooaeg

Päevapilt: Puuviljalett!

Üldiselt meeldivad toidust mulle kõige enam igatsorti puuviljad ja marjad, alates maasikatest ja lõpetades õuntega. Põhjamaa inimesena naudin lõunapoolseid hõrgutisi pigem rohkem, sest lapsepõlves olid haruldus. Võimaluse korral üritan alati hooajal tarbida, teate ju isegi milline maitsevahe puu otsast või alt korjatud õunal võrreldes perfektse välimuse kuid tuima poeõunaga. Teiste viljade korral kehtib täpselt sama reegel, turubanaan, ananass või mango troopikas viivad keele alla! 

Mmmm...mahlane virsik 🍑 

Momendil on Ontarios virsikuhooaeg, nii turul kui poodides virsikute/nektariinide/ploomide korve alused täis. Ei pea ka kahtlema kas on ikka kodumaine toodang. Nii ma siis iga päev toon korvitäie virsikuid või nektariine koju, mille tütrega kahepeale edukalt ära konsumeerime. Üle kahe päeva ei saa lasta seista, kohe lähevad halvaks.

Mis on teie lemmikpuuviljaks, mul endal Mango üle prahi, ainus miinus - veidi tülikas täisküpset mangot süüa, kipud kleepuma hakkama.

Tomatist, kaalust ja statistikast

Päevapilt: Värvid hakkavad muutuma

Eilsel vabal päeval askeldasin tomatite kallal - rohisin ja sidusin, kasvusid näppida ei jõudnud. Kuna ise läksin poolest juunist minema, jäi nende eest hoolitsemine tütre kaela. Eks esimest korda harjutas kätt ja ei osanud oodata kui suureks taimed kasvavad. Kepid kipuvad lühikeseks jääma ja polnud ka piisavalt sügavalt maha surutud, ei jaksa taimi püsti hoida. Välja vahetada enam ei saa, panin lihtsalt mõned toed ja mõned kepid lisaks. Tavaliselt on praeguseks tomatid punased, see aasta alles esimene värvi muutmas kuna kaasa kasvatas katse korras seemnest taimed ja jäi sellega veits hiljaks.

Statistika teema on viimasel ajal laineid löönud ja mõned kole isiklikult võtnud. Paraku matemaatikaga on selline asi, et numbrid on objektiivsed ja nende tõeväärtus ei sõltu sellest kas meeldivad või mitte. Statistika puhul on äärmiselt tähtis mõista numbrite taga peituvat sisu: kuidas mingi näitaja saadud, millise valimi arvesse võtmisel, millise nurga alt esitatud, ... jne ... 

Parimaks näiteks on teada-tuntud pooltäis või pooltühi klaas. Tegu lihtsaima statistilise hinnanguga: 50% klaasist on veega täidetud. Seda fakti saab esitada nii "positiivsest" vaatevinklist: klaas on pooltäis kui ka "negatiivsest": klaas on pooltühi. Mõlemad väited on sealjuures samaväärsed ja õiged, lihtsalt inimene lisab positiivse või negatiivse tooni.

Kui statistika hindab mingi näitaja keskmist väärtust tähendab see ainult seda: keskmine inimene on nii pikk, kaalub nii palju, keskmine palk on selline, ... jne ... Keskmine on väga lai mõiste, mis ei välista keskmisest erinevaid numbreid ega ka üldisest keskmisest kardinaalselt erinevaid lokaalseid keskmisi. Merevee pinna temperatuur on keskmiselt +20C, samas troopikas keskmine enamasti 30 ligi ja Põhja Jäämeres 0 juures. Troopikas või Arktikas olles jääb meile seoses lokaalsete oludega mulje, et keskmine kindlasti ei saa olla 20 kraadi. Sama mingi riigi keskmiste näitajatega, seda nii sissetuleku, kehakaalu, rassilise koosseisu, ... jne ... puhul. 

Minu KMI, mis keskmine 20% normaalkaaluliste hulgas,
kuid märgatavalt alla keskmise 100% hõlmavas üldpildis

Nii nagu Meriväljal elav inimene omab keskmisest ja eriti Lasnamäest erinevat elatustaset ja vaateid nii erinevad ka Palm Beachil elavad ameeriklased keskmisest ja eriti Detroidi ameeriklastest. Kõigi nende lokaalsed keskmised on korrektsed kuid erinevad oluliselt Eesti või USA keskmisest, mis aga ei muuda Eesti või USA keskmist valeks või mõttetuks numbriks!!!

Statistika on määratult laiem ala kui tühipaljas "keskmise" arvutamine. Tihtipeale on oluliseks ja isegi objektiivsemaks näitajaks "mean", mis vaid erijuhul langeb keskmisega kokku. Aga ma ei hakka siin statistika põhitõdede kursust korraldama. Kogu eelneva jutuga tahan väita, et esiteks statistiliste numbrite puhul on absoluutselt oluline nende taga peituva sisu mõistmine ja teiseks on rohkem kui kummaline solvuda numbrite peale. Statistiliste numbrite meeldimine või mittemeeldimine ei muuda nende tõeväärtust!

Mõtteülesanne: Mis arvate kas võib olla korrektne ja kui siis millel põhineb pildil olev "spidomeetri" osuti näit ;)

Seened

Päevapilt: Seened ... maagilised äkki😏

Eestis on hull seeneaasta kui sotsiaalmeediat uskuda. Kõik postitavad korvide, kottide ja kastide viisi kukekaid ja muid hõrgutisi, mida metsaalune pidavat täis olema. Hirmus kadedaks teeb, üks mu meelishobidest on seenelkäimine, isegi rohkem naudingut pakkuv kui seente söömine. Meil siin Toronto ümbruses ikaldus, mittekuimidagi pole. Eile siiski nägin naabruskonnas puu all paari vägagi kahtlase välimusega seent, täna koertega jalutades tegin ka pilti. Kahjuks olid ümber kukkunud ja polnud enam nii apetiitsed kui eile, samas porilaste arust delikatessid. Õige mitu tiirles ümber ja maiustas. Koerad nuusutasid kahtlevalt aga proovima ei tikkunud. Oskab keegi pakkuda mis seentega võiks tegu olla, sihukesi vaid korra varem näinud.

Vanur ronimas ja jooksmas

Päevapilt: TT seinal

Hommikul oli plaanis ronima minna, paraku magasime mõlemad täiega sisse. Üks seepärast, et koerad nõudsid poole seitsme ajal välja laskmist ja teine kuna istus arvuti taga poole ööni. Üheksa asemel jõudsime üheteistkümneks, isegi hommikukohvi ei jõudnud juua. Ega ma suurt viitsinud minna aga tütar kutsus juba mitmendat korda ja mõtlesin, et palju ma ikka temaga koos käin, tuleb võimalust kasutada. Kui morbiidseks minna siis surivoodil olevat üheks põhikahetsuseks, et lähedastega liiga vähe koos aega veedetud. Ärge nüüd valesti aru saage, ei ole plaanis kõrvu pea alla panna😜

Peale koroonat olen vaid korra seinal käinud. Viimasel aastal ainult jooksnud, pole viitsinud ei kätele ega kerelihastele harjutusi teha. Oli ka kohe näha, lihtsamaid radasid suutsin ronida, kuid natukenegi kätejõudu nõudvad olid väljakutseks, näppudest ei maksa rääkidagi, ainult klaviatuuri harjunud klõbistama või mobla ekraanil libistama. Kuna soov ka järgmised kaks nädalat oma kätega kahvlit ning nuga kasutada, valisin radu kus sõrmedel minimaalne koormus.

... ja prantsatan selili alla

Küünitan tipunuki poole ...

Seekord jäi piiriks V2, sedagi kerge sobiga. Tee mis tahad, kui ikka mitu aastat lõuga pole tõmmanud ei jaksa ka kätega pikalt rippuda. Kokkuvõte on lihtne ja loogiline: kui tahan väiksemaid süümekaid seina peal raha raiskamise pärast, pean käsi ja keha treenima hakkama. Pole nagu mõtet laste radadel tolgendada veendumaks kui kiiresti trennita lihastoonus kaob. Tütrega ei saa enam ammu võrrelda, too kõõlub ja hüppab nukkidesse nagu noor makaak, momendil suudab isegi mõnda V5 ronida. Minu ainsaks lohutuseks, et ka praeguses auväärses vanuses ei tee mõne meetri pealt selili kukkumine midagi.

Natuke liiga ilusad numbrid

Tunniga käed nii kutud, et jätsin lapse seinale ja jooksin ise koju. Kuus kilti just paras maa lipata. Ülesmäge tundus algul raskevõitu, panin roniväsimuse arvele. Kui aga vaheaegasid moblalt kuulsin, arvasin GPS'i jupsivat. Kodus siiski väitsid kõik kolm kella ja ka mobla, et selle aasta kiireim jooks. Fitbit märkis isegi kõigi aegade rekordiks ning kaks viimast kilti alla 4 minuti. Mobla ja kolme kella võrdlus on õige huvitav, eriti eri seadmete GPS'i vastuvõtja poolt maha märgitud rajad. Kui Fitbit kõigub siia-sinna lisades lambist meetreid juurde siis Huawei nõks liiga konservatiivne - tõde kusagil nende vahel. Mobla näitab üldiselt paremat kiirust kui Huaweid ning stabiilsem kui Fitbit. Iseenda jaoks "ametlikeks" arvestan Huawei numbreid.

Tekib õigustatud küsimus mis friik jookseb kolme kella ja moblaga. Algul oli ainult Huawei ja mobla. Siis muretsesin Fitbiti osaliselt reklaami mõjul osaliselt arvamusest, et olen "viisakama ja professionaalsema" mänguasja ära teeninud. Kahetsesin üsna kohe, sest esiteks on täpsus ja stabiilsus alla igasugust taset ning teiseks jooksunäitajate statistika ebamugavalt ja mitte tarbijasõbralikult esitatud. Ära visata ka ei raatsi. Viimane ost oli üle-eelmine aasta Huawei järgmine kell, põhjuseks mure vana patarei vastupidavuse pärast ja kella enda odavus. Tagavaraks ostetud, sest Huawei aeti turult minema. Softi uuendada ei saa aga töötab ikka kenasti. Vana Huaweiga on kogu mu nelja poole aasta jooksuajalugu vanas moblas olemas, uuega vaid viimased 2 aastat uues moblas. No ja vana pole ära surnud, patarei peab ikka viisakalt poolmaratoni ja isegi ehk maratoni vastu kui kunagi selle verstapostini jõuan. Ei kaalu need ka miskit, las olla käe peal, inimesed vaatavad imelikult (nagu oleks nilbe tätokas käe peal), paraku ma sellises vanuses, et ei hooli😝

Linn ja blogimine

Päevapilt: Toronto tütre apartmendi aknast

Lebopäev seoses hirmsate äikesetormide hoiatusega. Tegelt tuli nii vähe vihma, et pidin aias hoopiski kastma. Päevapildi sain kui käisin tütre kasse üle vaatamas. Vaade Toronto kesklinnale tema korteri aknast. Võrreldes paari päeva eelse fotoga minu töölt on risti vastupidine suund: läänest itta, Ontario järv jääb paremale. Isegi olen üllatunud kui rohelised meil eeslinnad ja aedlinnad, keskuse kõrghooned juskui kerkivad dzunglist välja. Tegelt muidugi nii looduslik pole, lihtsalt soodne perspektiiv. Samas on puid ja jõeorgusid kindlasti rohkem kui nii mõneski teises ameerika suurlinnas.

Paari päeva eest sattusin Delfis Myraka kolumni peale. Kunagi ta blogistas ja oli oma mõnusa huumoriga üheks lemmiklugemispalaks. Paraku kadus ära ja sinna see jäi. Nüüd postitab nii kord kuus Delfis. Teine kelle lugudest puudust tunnen on Katu Itaaliast, tema "Kirjad kodumaale" oli super mõnus lugemine. Kui järele mõelda siis hulk blogijaid ära kadunud, kümne viieteist aasta tagusest kuldajast vähesed praegu veel jätkavad, veel vähem avalikult.

Millisest blogijast teie puudust tunnete, kes hoopis maha jätnud või kole harvaks jäänud?

Mesimumm ja koerakakk

Päevapilt: Mesilane roosiõiel maiustamas

Koerad ajasid varakult üles, pidin poole seitsme ajal neid jalutama. Plaanis oli hommikul vara kümps joosta, sest mõneks ajaks viimane jahedam (alla 20°C) hommik. Paraku nii väsind ja unine tunne, et viskasin uuesti sirakile ja ärkasin alles üheksa ajal. Veidi uimerdamist, ukse vahelt välja piiludes tundus ikka veel mõistlik temperatuur ja õhuniiskus. Järgnevaiks päevadeks lubab sauna. Jooksen täna kümpsi ära, muidu jääb veel augustis vahele.

Särgi ja mütsi kastsin aiavoolikuga märjaks, see mu salanipp suvel. Lippasin suht ühtlaselt ja rahulikult: esimese viie kildi ja teise viie kildi ajad erinesid vähem kui 20 sekundit, ainult viimane üheteistkümnes kilt kiirem. Kokkuvõttes normaalne tempo 4:47/km, ei väsitanud liialt ära. Aiavooliku all jahutasin end külma veega maha, käisin dushi all ja avasin aialaua taga kohvimasinat peale lülitades hommikuõlle. Üks 0.33 pilsner pakub ka maksale vajaliku treeningkoormuse😜

Millegi pärast levis laua juures kummaline aroom, kontrollisin parema jala plätut. Kuram, koera sita sisse astunud. Aiavooliku joaga sai õnneks suht lihtsalt puhtaks. Paar lonksu pilsnerit nauditud pidin nentima, et sitahais oli endiselt ligi, ehkki nõrgem. No muidugi, olin ka vasaku jala plätuga osanud hunnikusse sattuda.

Õlts otsas oli aeg kohvi ja toustitud küüslaugu saiakesi nautida. Aias ringi vaadates jäi silma roosipõõsas entusiastlikult nektarit varuv paks maamesilane. Just sobiv päevapildile jäädvustamiseks. Tegin isegi video kui ta vaheldumisi valge ja punase õie peal maiustas. 

Tühi päev ja paadilugu

Päevapilt: Öine köögiaken

Hommikujooks, hommikusöök, hommikune aias nokitsemine, hommikune telefonivestlus, toidupoe väisamine, bensu võtmine, tööle sõites ummikus istumine, napilt pool minti enne "kella kukkumist" tööle jõudmine, tööl molutamine, ... ehk siis midagi märkimisväärset täna ei juhtunud - tühi päev.

Üks huvitav seik siiski: Töökaaslane oli lambist võtnud pähe mõtte endale kaater osta. Poole tunniga valis netist väljanägemise poolest päris uhke välja - 1300 EUR'i eest😜 Mootor Johnsoni 150hp. Võtsin veidi tüübi entusiasmi maha küsides kas ta ostaks sama hinna eest auto kui ei saa sõitu proovida. Talle tuli ka täieliku üllatusena, et paadiga vee peale minekuks peaks olema juhiluba. Eesti kogemustele tuginedes olen kuulnud, et tegu pole niisama formaalse paberiga, pead ikka üht-teist merendusest ja navigatsioonist teadma, meremärkidest rääkimata. Kui küsisin kuidas paati vette kavatseb lasta siis sellisele pisiasjale polnud mõelnud.

Surfasime veits netis ja minu üllatuseks selgus, et Canadas on veesõidukijuhi paberi saamine ülilihtne: online kursus, test ja saadki eluaegse loa (Pleasure Craft Operator Card). Aega kuluvat tund paar, mootori võimsuse või paadi pikkuse piirangutest juttu polnud. Vaid noortel kehtivad mingid mootori piirangud. Kolleegi suurim üllatus oli asjaolu, et sellise suurusega paadis peab loomulikke vajadusi rahuldama üle parda või eelistatult muidugi hauskarit kasutades. Tüüp pärit Lähis-Idast, tema perepildil naine ja tütred nägu katvate rätikutega. Nende kultuuriruumi puhul ei tulevat selline asi kõne alla. Pole hullu, rahustasin, kui häda piisavalt suur muutuvad normid kiiresti😁 Homme lubas helistada kui kaater ostetud. Kutsele alust proovima minna vastasin viisaka äraütlemisega - enesetapuks on lihtsamaid ja valutumaid meetodeid - tüüp polevat kunagi väikeses paadis istunudki kaatri juhtimisest rääkimata!!!

Soigumisest

Päevapilt: Tööl vaade aknast, Toronto

Äsja lahkunud Ita Ever: Kui sul on leib laual, tuba soe ja tervis korras, siis pole häda midagi. Siis ära soiu!

Ma ei tea kas tuleb see vanaks jäämisest või on mingi muu häda küljes aga millegi pärast tunne, et tänapäeva inimesed, nii noored kui vanad hädaldavad palju rohkem kui ennevanasti ehkki elutingimused pikalt paremad. Vahel tuleb tahtmine öelda sellistele tüüpidele, et teile kuluks ära üks korralik sõda ja vangilaager, mõistmaks kui hea elu tegelikult on. Sõjaga on muidugi sihuke asi, et ei maksa liiga palju torkida, natuke ebamugavalt lähedal teine. Personaalselt ei kujuta ette, et lähemal ajal pommid meie hoovile jõuaks. Samas teatavate vastikute stsenaariumide ja idiootlike poliitiliste käikude tulemusel pole see enam täiesti võimatu. 

Samal ajal kaasa pilt tormisest Gotlandi rannast

Kõhedaks tegeva sündmuste jada initsiaatoriks oleks eelkõige Trumpi võimalik valimisvõit USA's, mis võib pikas plaanis katastrofaalseks kujuneda. Ameeriklased, palun tulge mõistuse juurde! Klishee küll aga tõepoolest Ukraina ja NATO näol kaitsete eelkõige iseendid ja lääne elulaadi praegu vaid raha mitte inimelusid kulutades. Hiina on muidugi põhiprobleemiks aga Peking jälgib tähelepanelikult sündmuste kulgu. Kui "kollektiivne lääs" ei saa hakkama pisikese sitapeast diktaatoriga Kremlis julgeb Hiina endale lubada maailmaareenil palju avantüürsemat käitumist kui seni.

Rindeolukord ja Ukraina vastupealetungi saavutused on muidugi oluliselt nirumad kui mina või lääneriigid lootsid, isegi Ukraina tunnistab, et ollakse plaanist maas. Süüdi nii lääneriikide aeglus olulise abi andmisel kui ka vene poole üllatavalt tugevad kaitseliinid ja meeste püsimine nendes. Viimaste päevade kuulujuttudel võimalikust vaherahust pole kindlasti põhja all. Kui kõik muu on kaubeldav siis Krimmi ei loovuta kumbki pool läbirääkimiste läbi. 

Pealtnäha viitavad kõik märgid rindejoone hangumisele talveks enam-vähem praeguses positsioonis. Ukrainale halb uudis: lääne relvad ja koolitus seni andnud liiga väikeseid tulemusi. Kaitseliini läbimurre peaks tulema kohe, et enne teedelagunemist jõuaks edu arendada, momendil ei paista seda aga kusagilt otsast. Kõige suuremaks äikesepilveks sõja ja ka võimaliku rahu horisondil on USA valimised. Tahame seda või mitte, aga USA raugev roll maailma politseinikuna on suutnud ära hoida mitmeid ehkki mitte kõiki konflikte.

Jalutuskäik

Päevapilt: Koertega jõe ääres jalutamas

Häh, kurim, alles hommikul avastasin, et olin eile unustanud eilse postituse avaldada. Noh siit see nüüd tuleb, päev hiljem aga pilt ikka õige ;)

Hommiku magasin kenasti maha ja terve päeva molutasin niisama, igasugu asjalikud plaanid jäid realiseerimata. Hommikusöök, telefonivestlused, koertega jalutamas, liha grillimine, rattaga poes ja saigi päev õhtusse. Vähemalt liha tuli hästi välja, paraku polnud meil kodus miskit kõrvale võtta, ei kartulit ega maisi, leib ka kohe otsa lõppemas. Tütar arvas, et liha paljalt käib ka. Pean ikka homme koti kartuleid poest tooma, jäätisega veidi kummaline teda süüa, mis ei takistanud kahte kausitäit shokolaaditükkidega maitsestatud cappuchino jäätist konsumeerimast. 

Nõiakass

Päevapilt: Must kass valge ukse vahel

Tegus päev ja öö tuleb tegus takkapihta. Hommikul lasi Koko magada, kuue ajal tegi ühe uimase ringi ja viskas siis uuesti sirakile. Alles üheksa paiku kui tütar koerakonservi oli avanud hakkas nina unes liikuma ja loom ehmatas üles: kas magasin hommikusöögi maha??? Huvitav, et vanadusega on kuulmine kadunud ja nägemine viletsaks jäänud aga lõhnataju terav kui kutsikal.

Jalutasin koerad ja otsustasin jooksma minna, ehkki ilm ähvardas lämbeks keerata. Uduvihm jäi järgi, tossud ei saanudki märjaks. Igaks juhuks jalga pandud vanad auklikuks kulunud Mizunod tundusid igati mugavad. Esialgu plaanitud 5 kildine ots venis 7 peale. Meeldiva üllatusena kuu kiireim ja üldse vist aasta teine tempo. Oleks ideaalne karge ja kuiv jooksuilm võinuks rekord tulla, oleks on teatavasti paha poiss. 

Peale dushi all käimist poetuur kus selgus, et koerakonservid sama kallid kui inimeste omad. Kuram, isegi lõhn päris apetiitne nagu hommikust mäletasin. Tõin ka grillile uue gaasiballooni, vana tuli pensile saata, üle 10 aastaseid ei täideta enam. Muidugi tuli ports lihatükke kaasa haarata, et homme miskit grillile panna oleks. Olen tähele pannud, et kui liha ei saa kipub kõht kiirelt tühjaks minema. Inimene pole ju lehm, et oma nelja maoga paljast rohust ära elaks.

Sünnipäevalaps

Keskpäevaks läksime kahekesi Mandarini restosse vanema lapse sünnat tähistama, ülejäänud pere Eestis. Nagu traditsiooniks kujunenud pugisime kere liiga täis. Kus sa pääsed kui maksad sama raha sõltumata konsumeeritud toidu kogusest. Tänase "civic holiday" puhul olid "pühade" road ja nõksu kallim hind. Julgelt võib kinnitada, et miinusesse ma küll ei jäänud - ainuüksi krevettide, krabi ja sashimiga katsin kulud ära. Grillitud liha, seeni ja sushit lükkisin vahele. Lõpetuseks kaks cheesecake, kaks mango pudingit ja kaks supikausitäit jäätist. Jäätiseleti juures olevaid pisikesi kausse kasutavad amatöörid, vanurid ja imikud. Üllatavalt hea kohv kuulus magustoidu juurde.

Magustoidu esimene ports

Koju jõudes keerasine mõlemad sirakile, tütar tuppa kushetile mina õue aiatooli. Hullult janutas, rüüpasin külma pilsneri jäätükkidega. Olemise läks uniseks, lasin seljatoe alla ja panin silmad kinni. Pekki liiga valge. Püksid silmade peale, kes see ikka taha aeda tuleb, uinusin minutiga ja magasin kuni Eesti kõne äratas. Muu jutu sees tuletati meelde, et noorema tütre kiisudele vaja pilk peale visata.

Jalutasin tema korterisse, valge kass kohe uksel vastus, isegi must andis end näole piiludes magamistoa ukse vahelt. Kui toit ja vesi ette pandud ning liivakast puhastatud lasin momendiks diivanile lebotama. Juhtus miskit eriskummalist: pisike kartlik must kass hiilis ligi, nuusutas varbaid ja hüppas siis sülle. Seni olen teda loetud juhtudel näinud, paar korda silitamud kui too tütre sülest üritab minema putkata. Nüüd käitus nagu normaalne kass, hõõrus vastu, noris silitusi ja nurrus kui saekaater. Tore, et otsustas lõpuks omaks võtta!

Õhtune või täpsemalt öine tegusus seisneb asjaolus, et lähen kümneks õhtul tööle ja olen 6'ni hommikul. Veits väsitav aga selle nädalavahetusega olen jälle nädala puhkust juurde teeninud!

PihlaKuusePuu

Päevapilt: PihlaKuusePuu

Aias hommikukohvi nautides jäi silma kiwide vahelt psistev punaseid marju täis pihlakas ja käbidega kuusk selle taga, mis mõlemad naabri aias. Prrfektne päevapilt. Ah jaa, pesukarud panid öösel kisa ja kakluse saatel õunapuu otsas kasvanud viimsmarjad nahka, järgi vaid kobara rootsud ja mõned tooremad marjad. Järgmine aasta panen elektrikarjuse, muidu endale ei jää midagi.

Linnud

Päevapilt: Vabakäega tõmmatud kõverjoon lindudest

Lõunavaheajal Ontario järve ääres jalutamas käies nägin õige mitut rida (justnimelt rida mitte parve) lindusid lääne poole lendamas. Mis linnud ja miks lääne aga mitte lõuna poole pole mul aimugi, äkki keegi targem oskab seletada. Pilti tasub suurendatult vaadata, muidu võib jääda mulje, et tegu lihtsalt määrdunud objektiiviga😁 Kes viitsib, arvake mitu lindu fotole jäänud ja lugege hiljem kokku kui tahate teada kui täpselt oskate hinnata.

Õuna-Viinamarjapuu

Päevapilt: Õuna-Viinamarjapuu

Eile läks palavaks aga õhtul liikus külma (jahedama) õhu front peale, mis kutsus esile võimsaid äikesehoogusid. Öösel mõnus +17°C, sai aknad lahti teha. Poole seitsme ajal hommikul viisin koerad jalutama, ikka mõnusalt karge. Polnud plaanis joosta seoses eelmise päeva äpardusega. Kujutage ette: lõigates üle pika aja varbaküüsi kaob nende pakutud kaitse, küünealune nahk õrn. Jooksutossud jätsin Eestisse, panin vanad ja natu kitsad jalga. Peale seitset kilti oli mõlema suure varba otsas kitsuke vill, just seal kus muidu küüs kaitset pakkus.

Paraku oli ilm liiga mõnus, et jooksmata jätta. Varbavilli lahenduseks panin jalga number suuremad tossud, sidusin pealt kõvasti kinni, et varvas ninasse ei ulatuks. Saigi joostud ilma villi rohkem ärritamata.

Pärast tegelesin majataguse terrassi korrastamise ja aiandusega. Longuvajunud vaarikad ja põldmarjad toppisin piirdetraadi taha ning rohisin veidi lillepeenras ja kiwide ümbert. Õunad juba potsatavad maha, mekkisin paari ilusamat ja suuremat. Täitsa head, paraku enamus kipub ussitanud olema. Peab ikka mahlapressi muretsema. Järsku jäid õunte vahel silma tumedate marjade kobarad. Õunapuu alla istutatud viinamari on lõpuks kandma hakanud. Maitsesid täitsa head, ime, et pesukarud pole veel avastanud.