❄️💦💥Eriskummaline vana-aasta õhtu💥💦❄️.

Aastavahetus on tõepoolest eriskummaline. Esimest korda elus täiesti üksi kui kell lööb kaksteist ja aastanumber vahetub. Oleks ju võinud sõprade, sugulaste või tuttavate juurde end sokutada aga kui hakkasin mõtlema siis lihtsalt ei viitsinud. Oli isegi plaan suusamäele aastavahetuseks minna, kuid nii eelmise esmaspäeva mats kui vihmane ilm tõmbasid sellele mõttele kriipsu peale. Poleks ka originaalne, korra või isegi kaks oleme 31 detsembril Blue Mountainis pere ja sõpradega mäest alla lasknud. Üksi olla on teistlaadi, päris äge oleks kusagil inimestest eemal suvilas või lausa telgiga metsas. Noh nii palju ma ka ühiskonda ei vihka, et selle pärast nullilähedase vihmase ilmaga telgis kössutada😜

Päeval oli momendiks veidi kurb tunne, samas praegu istun "kamina" ees, rüüpan kohvi ja toksin sedasamust blogipostitust, isegi konjakit ei viitsinud kallata, ehk hiljem. Kaminatuli suurel ekraanil nii ehtne, et tundub nagu kiirgaks sooja. Kell alles kümme aga juba kostavad akna taga ilutulestiku paugud. Naaber poole tunni eest sikutas oma kobarmoonaga raketid kuuri alt välja tegi ägeda peaproovi. Kutsik meil õnneks eriti ei karda, kiisu pani küll magamistoast plehku. Ronisid teised vahepeal võidu mulle sülle, kiisu üldse hakanud rohkem lähedust otsima. Hommikupoole alustasin eelmise aasta kokkuvõttega, see võtnuks liiga palju aega, jätsin pooleli. Küll homme (või ülehomme, või nädalavahetusel) jõuab.

Eriskummalisusele lisas vürtsi asjaolu, et Eesti aastavahetuse võtsin vastu kiirteel liiklusummikus🚗🚕🚙🚌🚎🚜🚛🚚🚐🚑🚒🛴🏎️🚓🚗🚕🚙. Kaasa tütardega helistas ka sel ajal Tallinnast Vabaduse Platsilt, kus sõpradega viibisid. Paraku olid ilmselt moblamastid nii ülekoormatud, et vaatamata mitmele katsele ei õnnestrunud korralikku sidet saada. Praegu kaks tundi veel aega, käin koeraga jalutamas ja ilmselt vahin kodutrepilt ilutulestikku. Kesklinna või järve äärde suurt ametlikku ilutulestikku vaatama ei viitsi sõita. Üksi ei hakka ka traditsioonilist shampat avama, mullijoogi tarbeks ostsin hoopis paar põnevat siidrit. Mis seal ikka - loodetavasti tuleb algav aasta igast otsast parem kui eelmine. Kõikse suurem, soov oleks vene rezhiimi kokkukukkumine ja Mordori riigi lagunemine, tundub küll ebarealistlik kuid "kõikvõimas" NL varises samamoodi ootamatult (ja pikisilmi oodatult) kokku - elame näeme.

🎇💥💥💥Kõigile lugejatele HAA!!! ... Head Algavat Aastat!!!,🍾🥂💥💥💥🎆

Kassidest ja koertest ja dieedist

Kes küpsise virutas? - Süütu mittemõistmine

Täna on 29's ja väljas sajab kasse ja koeri nagu inglisekeelsetes maades kombeks paduvihma kohta öelda, ilmateade hoiatas üleujutuste eest. Küll on hea, et sai normaalse ilmaga ja lumega lausa 2 korda enne jõule suusamäel käidud. Hea pole muidugi see, et vana kere mäe peal rappida sai, aga positiivsest küljest vaadatuna oleks võinud ka palju hullemini minna. Ah jaa, käisin perearsti juures oma vigastusi näitamas. Tulemus enam-vähem nagu arvata oli. Arst vaatas, torkis veidi näpuga ja ütles, et lahtisi murdusid pole, muidu oleksin sellise katsumise peale röökima hakanud. OK, seda teadsin ise, et särk ei jää selga tõmmates läbi naha turritavate ribide otsde taha kinni. Mu küsimuse peale, kas oleks mõtet röntgenipilti teha pidas doktor sihukest ettevõtmist mõttetuks - mõrad ilmselt on aga ega see pilt midagi muuda, niikuinii pole muud ravi kui võtta rahulikult, mitte tõsta raskeid asju ja oodata kuni ise ära paranevad. Oli nagu imelik peale käia, et tahaks katkise rinnakorvi pilti blogisse üles riputada - ehk siis nii jäi.

Vereanalüüsi juures oli häid ja mitte nii häid uudiseid. Mingitsorti kaasasündinud südame ja veresoonkonna haiguse riski määrav marker Lipoprotein A olla nii madal, mida tema oma praktikas varem näinud pole: normaalne alla saja, mul 18. Arst vaatas otsa rõhutades: See ei tähenda, et nüüd võid tähistama hakata ja kahe suupoolega seapekki pugima ning vaadi viisi õlut kaanima - lihtsalt sul on lotoga vedanud, ära mängi võitu maha. Mitte nii hea on LDL kolesterooli taseme tõus eelmise aasta 2.5 pealt piirmäära 3.5'ni. Mis juhtus, oled mingeid toitumisharjumusi muutnud või füüsiline koormus madal? 

Esialgu ei tulnud miskit pähe aga siis meenus, et viimase paari kuu jooksul sai hommikuti kaks praemuna peekoniga hinge alla pandud - arst pööritas silmi: see seletab ühe hoobiga su kolesterooli, ega sa piimarasvasid liiga palju tarbi. Vastasin, et ei usu, no kui jäätis välja arvata. Küsimusele palju kulub tunnistasin ausalt: soodukalt ostan kaks-kolm kaheliitrist topsi ja keeran need nädalaga hinge alla. Doktor vaatas otsa: sa mõtlesid kuu ajaga? ... Ei, ei, ikka nädalaga, vahel läheb tops ühe korraga aga mõni päev unustan ja ei söö üldse, vabandasin. Teil Ida-Eurooplastel kombeks ka palju võid süüa? Oh ei, saia leiva peale ei pane enam, samas eks kuklikeste ja kringli sees seda ikka natuke leidub. Arst tõstis pilgu: Ma parem ei küsi palju sa kuklikesi sööd, pigem ime et kolesterool sellise toitumise peale nii madal. Pead tänama oma geneetilist eelsoodumust aga soovitan soojalt munade, jäätise ja võiga hoogu maha võtta.

Teine silma jääv number on B12 vitamiini madalavõitu tase, 216 on nõks madalam normatiivsest 220'st. Nii väikese vahega võid seda parandada dieedile rohkem tähelepanu pöörates, süües B12 pakkuvaid toitusid nagu kalad (sardiinid, tuunikala, lõhe, forell), loomaliha, maks, neerud, merekarbid, pärm, ... või vältides vitamiini omandamist pärssivaid toite nagu alkohol, kohv, tee, täistera jahust pagaritooted, ... Alternatiiviks on B12 vitamiini tablettidena manustada. Tablette ma üldiselt ei viitsi võtta, eelistan pigem toidule rohkem tähelepanu pöörata. 

Olen tõepoolest jõudnud lõpuks staadiumi, kus peaks dieedile tähelepanu pöörama??? Siiamaani olen söönud just seda ja just nii palju kui isu on. Kala on alati meeldinud, eks annan kaasale teada. Maks maitseb kuid pole vist kolesterooli seisukohast kõige parem. Loomaliha söön hea meelega, seda erinevalt sealihast kodus eriti tihti ei pakuta. Merekarpe ei taha ja kuulen esimest korda, et keegi pärmi sööks. Alkost, kohvist või kaasa kaneelikuklitest loobumine ei tule kõne alla, kui üldse siis surmanuhtluse ähvardusel😜 Nagu ausalt öeldes ei kujuta ette sellist elu kui pean mõtlema mida ja palju suhu pistan. Isegi ei tea millest loobumine kõige raskem võiks olla. On teil lugejad kogemusi, et äkki olete sunnitud mingit igapäevast toiduartiklit piirama või hoopistükkis loobuma ja kui raske see võiks olla?

P.S. Arstile muidugi ei hakanud ütlema, et pühade ajal pole mul küll kavas lookas laudade taga suud vesistada ja rasvast nõretavatest praetükkidest, magusatest shokolaadikringli lõikudest, kohvist, konjakist või saunaõllest loobuda. Äkki uuel aastal hakkan uueks inimeseks saamise peale mõtlema, pealegi pole momendil kedagi kodus kontrollimas ja sunnimeetodeid rakendamas😁

Jõulupäev

Meie osmik tänavalt vaadates

Kanadas on tähtsam päev just 25's detsember, mil "öösel jõuluvana pool poetatud" pakid avatakse ja pidulik perekondlik söömaaeg korraldatakse. Hommikupooliku võtsin väga lebolt, tegelt esimene päev kus enne õhtut miskit erilist plaanis polnud. Vaid kutsiku jalutamine, peale seda hommikukohv ning vestlused kodumaa lähisugulastega. Lõuna aja lebotasin niisama, mittemidagitegemisest ärevaks muutunud südametunnistust vaigistasin viitega suusamäel saadud "lahinguvigastustele". Nii palju siiski tegin, et sättisin supermugavaks suure ekraani ees logelemise. IKEA lamamistoolist mõlemal pool lauakesed, kuhu saan läpaka, näksitaldriku ja kohvitassi toetada, et peaks võimalikult vähe liigutusi tegema kui olen end juba sirakile sätttinud. 

Naabri temaatiliselt dekoreeritud häärber

Õhtuks olid sugulased kutsunud enda poole jõulusöömale, millest rõõmuga osa võtsin. Tore eestlaste seltskonnas traditsioonilist seapraadi ja verivorsti kartulite ja hapukapsastega pugida, nii mõnus hubane kodune tunne. Poolakate verivorst oli tatratega tehtud, natu harjumatu kuid täitsa maitsev. Autoga ei tahtnud minna, sest nende piirkonnas on parkimisega alati üks tüli ja pealegi ei saaks siis rahulikult õltsi prae kõrvale mekkida. Meie asukoht ses suhtes mugav, et metroojaam lähedal ja nendegi majani peatusest vähem kui kilomeeter. Seega aja mõttes sellel marsruudil ühistransport pluss kondiaur isegi hilisõhtul vaid mõni minut aeglasem kui autoga sõita, tavalisel ajal normaalselt tiheda liiklusega kindlasti kiirem. Nüüd õhtu käes, vahin enne tuttu minekut mõne youtube video. Homme pole ka miskit plaanis.

Äitähh küsimast, enesetunne paraneb iga tunniga, seekord ei paistagi kolmas päev kõige hullem olevat. Võimalik, et kohvi kõrvale pakutud ekstra uhke prantsuse konjak omas ravitoimet või andis vähemalt platseeboefekti. 

Jõuluõhtusöök ja esimesed 100

Poissmehe jõuluõhtusöök

Teadvusele tulin selle peale kui kass jooksis jõuluhommikul kuue ajal üle kõhu. Asend oli ärgates täpselt sama mille õhtul sisse võtsin kui lasin ettevaatlikult selili - ainsasse poosi, mis väga valus ei olnud. Uskuge mind, uneprobleemide lihtsaim "naturaalne" lahendus on füüsiliselt enda väsitamine. Eelmisel päeval ärkasin nõks enne kuut, enne seitset hakkasin mäele sõitma, kus kogunes 111 suusakilomeetrit. Koju jõudsin kümneks ja enne magama minekut pidin ka sissesõidutee vigasena lumest puhtaks lükkama. Kuna vasakut kätt ei kannatanud üldse labida külge panna, lükkasin parema käega ja tõstsin labidat jalaga - insener leiab ikka lahenduse.

Vasaku käega hakkasin tekki maha lükkama, tasuks valusähvatus küünarnukis. Kere oli ühest asendist kangeks jäänud ja põiekas ka kallal, pean end ikka kuidagi vetsu orgunnima. Natukenegi liigutades olid nii ribid seljal kui abaluud valusad. Rullisin end parema külje peale, et saaks terve käega püsti lükata. Keha üritasin võimalikult sirge hoida, iga painutus või pööramine valus. Voodiäärele istuli saades arvasin ekslikult, et raskem möödas. Kus sa sellega, nii püstitõusmiseks kummardamine kui vetsupotile ettevaatlikult istumine andsid läbiklohmitud keres teravalt tunda. Ehkki põhimats seljas neerudest kõrgemal kontrollisin igaks juhuks pissi värvi, punakas või pruun vihjaks neeruvigastusele - kõik ok, ilus kollane.

Rusikasuurune puukas reiel oli kergelt lillaka värvi omandanud, tuim lihasevalu paraku eriti ei sega. Natuke lebotasin lamamistoolis, hea selja ja jalgade toega polnud valu pea üldse tunda, ainult veidi tuikasid pihtasaanud kohad. Vasaku käe küünarnukk muidu suht ok aga teatud asendid ja ka natukenegi pinget keeramiseks ei saa peale panna - jube valus. Näiteks jope selgaajamine paras ettevõtmine. Pealtnäha ei hakanud peegli ees midagi silma. Selga peeglist hästi ei näinud ja tegelt ega väga ei tahtnudki näha. Rahuasendis tuikab, kuum ja suriseb. Üllataval kombel õppisin suht kiirelt käima nii, et polnudki eriti valus - kõnnak küll sarnaneb sajaaastase ettevaatliku jalgade lohistamisega. Kummardada ei saa ja ka kükitamisel peab ettevaatlik olema. Kingad õnneks paelteta, sai lihtsalt püsti jalga suruda ja ka teise jalaga aidates maha võtta. 

Kokkuvõttes sain kiirkursuse kui keeruline on ka lihtsaimate toimingutega hakkama saamine vaid ühe käega ja piiratud keha liikumisvõimega. Koera junnid jäid kenasti aeda maha, ma lihtsalt ei saanud kummardada. Kassi liivakasti puhastamiseks pidin pingi peale istuma. Autosse istumisel tuli parema käega ukseavast kinni hoida, et end ettevaatlikult istmesse lasta vajuda. Väljasaamine veel keerulisem, kõrvalt võis jääda mulje kui invaliidist või hädisest vanurist. Selle pildi põhjal poleks keegi uskunud, et sama tüüp eelmisel õhtul suusamäel kihutas. Vanast kogemusest tean, et tavaliselt kõige ebamugavam kolmandal-neljandal päeval - õnneks saan vabalt võtta, puhkepäevad ju.

Kõige rohkem teeb meelehärmi, et sel aastal kardetavasti suusamäele enam asja ei ole ja ega vist jooksmagi julge minna. Hingamine valus ning isegi käies raskemalt astumine teeb haiget. Õhtupoolikul sain juba paremini ringi liikuda ja ka ribides tuikamine jäi vähemaks. Küünarnukiga pean ikka ettevaatlik olema. Suured plaanid endale igavene äge jõuluõhtusöök teha läks aia taha, ühe käega ei saa kõva suitsuvorstigi lõigata. Seega meisterdasin mikrokas käepärastest vahenditest nagu kartulid, lihalõigud ja hapukapsas jõuluroa, kaasa verivorstidega ei jaksanud jamada. Õllepurki õnneks saan ikka ühe käega lahti kui teda põlvede vahel kinni hoida. Eluvee Eau Benite tervendav toime kulub marjaks ära. Tekst 24'das ja viimases aknakeses: "Bon reveillon avec vos proches" millegi pärast hoopis soovis "Head vana aasta õhtut koos lähedastega".

Kaasa oli mulle riidekappi jõulukingituseks Taani küpsiste karpe jätnud, ikka ehtsaid mitte neid hirmilusates karpides Hiinas või Indias tehtuid. Kui juba toidust rääkida siis meeldiva üllatusega võib tõdeda, et külmikus hakkab ruumi tekkima ja ärasöödud toitude tagant mitmesuguseid üllatusi nagu näiteks kõrvitsasalat välja ilmuma. Kolme nädalaga peaks jõudma üsna tühjaks süüa ja isegi sügavkülma osa ehk poole peale vähendada kui vahepeal poes mitte käia. Õhtul on plaanis haavu lakkuda ja kuum vann teha, näis kas viitsin või kerin hoopis varakult põõnama - väsitav invaliidina ringi liikuda.

Käisin ära, vedelesin tund aega kuumas vannis. Välja tulles oli kere mõnusalt lõdvestunud, soe ja pehme. Täitsa teine inimene, igasugu valud taandusid, käies polnud enam vajadust longata ja ribidki enam ei tuiganud. Lugesin Lendkonna "Esimesed sada, segadus" uuesti üle. Nii palju tuttavat ehkki nüanssides erinevat. Olles kaua moodsast Eesti kirjandusest suht isoleeritud ei tea on teisigi sarnaseid sellest ajajärgust raamatuid või mitte. Minu jaoks igatahes esimene taoline, igati tervitatav üritus jäädvustamaks meie noorusaega suht ehedalt ja proosaliselt nii nagu see oli.

Hit by a truck

Hakkan koju sõitma, lund oli veits tulnud 

Ei, nii minu kui tütre autod on terved, neile ei sõitnud veokas otsa, hoopis minule. Ja no natuke nagu kirjanduslik liialdus, ei olnud päris 18 rattaline, hoopis kanepiuimas kihutav suurtkasvu hilisteismeline. Kes ikka veel aru ei saanud siis olin suusatamas ja pääsesin napilt eluga. Viimasel laskumisel õhtul seitsme ajal lihvisin hoolikalt pöördeid kui täiesti ootamatult sain sellise massiivse löögi selga ja vasakusse külge, et lendasin kümmekond meetrit mäe kohal enne kui hunnikusse maha langesin. Tunne tõepoolest nagu Kamaz oleks sisse sõitnud. Kahemeetrine kanepiuimas teismeline tüüp pidi ülehelikiirusel tulema, sest ma ei kuulnud absoluutselt midagi.

Vedelesin maas ja mõtlesin, et mingit raksatust ei kuulnud ja teravat valu ei tundnud, ehk on kondid terved. Isegi suusad polnud jalast tulnud, mul ju võistlusseadistus, ainult üks kepp oli kadunud. Ajasin end ettevaatlikult istukile ja vaatasin ringi, oma 15 meetrit kõrgemal lebas õnnetusepõhjustaja. Igatahes liigutas. Tolle sõbrad saabusid ehmunud ilmega, üks kommenteeris: "See oli üks vägev kokkupõrge, kahju et videot ei saanud, oleksime Tiktokis miljoneid teeninud". Minu poole vaadates jäi häbelikult vait.

Tüüp ise vahtis uimase ilmega ringi ja kui mind nägi hüüdis: "sorry man, my fault". Iseenesest mõistetava fakti peale vaid mühatasin. Siis küsis kas olen OK. Las ma kontrollin, liigutasin käsi ja jalgu, vasak küünarnukk ja õlg olid valusad aga ilmselt mitte murdunud. Vasakul reiel vägev puukas tunda. Muret tegi valu seljal vasakul ribides nõks abaluust allpool. Vastasin, et enam-vähem olen OK, paar ribi vist katki aga ma olen karates sellega harjunud.

Pean kiirelt alla tõstuki juurde sõitma, seni kuni shokk ei lase eriti valu tunda. Autoga peaks ikka ise koju sõita saama, käed jalad ok. Köhida oli kuradi valus - tuttav murtud ribidele vihjav tunne. Sülitasin uurides murelikult ega verd ei tule, et ribi otsapidi kopsus ei ole - ilus puhas tatt lumel. Krabasin kohvikust seljakoti ja sõitsin tõstukiga üles. Auto juurde jõudes oli ribides valu selgelt tunda. Kummardamine ja keha pööramine - aiai, kõige piinarikkam suusasaabaste jalast sikutamine. Kui autosse sain oli istes õnneks päris mugav.

Päeva jooksul sadanud 15 senti lund oli teedel kinni sõidetud, suht libedad olud. Paar korda blokkisin pidureid ja panin auto vibama kontrollides kui hull on, suht külm kuiv lumi, täitsa ok. Tühjal teel sõitsin 90'ga nagu ikka, kurvides ja allamäge veidi aeglasemalt. Aeg ajalt jäi jokutisi ette, mööda saamiseks kulus aega, libedaga lolli ei mängi saab ainult kindla peale minna. Jama selles, et meie immigrantide ühiskonnas leidub iga talv piisavalt uustulnukaid, kes näevad lund esimest korda. Nad ei julge ja ei oska libedaga sõita, takistavad liiklust ja põhjustavad õnnetusi. Canadas kuluks hädasti ära kohustuslik libedasõidueksam.

Tänase eelviimase õlle Ce n'est pas la FIN du MONDE rüüpasin suusamäel, advendiakna tekstijupp: "Plus qu'un jour, ce n'est pas la fin du monde" - "Veel üks päev, see ei ole maailma lõpp"

P.S. Suusakilte kogunes 110.

Külm annab jõudu.

Kuts aias tikripõõsa taga jälgi nuuskimas

Meil siin talv lõpuks täie rauaga kohal. Öösel oli -18C ja ega päevalgi palju soojemaks läinud. Nii kutsik kui kiisu ronisid minu kõrvale voodisse sooja saama ja pakkuma - sümbioos missugune. Sellise külmaga hommikujooksule ei lähe, väidetavalt võivat viieteist külmakraadi juures väga aktiivne füüsiline tegevus kopsusid kahjustada kuna ahmid liiga külma õhku suurtes kogustes ja see ei jõua hingamisteedes eelsoojeneda. Samas murdmaad suusatamas sai omal ajal ka 25 külmakraadiga käia ja täie auruga anda ilma et oleks mingeid komplikatsioone täheldanud. Kui aus olla pole külm miskit muud kui hea vabandus neljandal advendil tugitooli lamaskile visata ja vanajumala auks "LA FIN DU MONDE" õlts avada (lähem kirjeldus 6. dets postituses). Neljanda advendi aknakese humoorikas tekst: "La parente s'en vient bientot - la fin du monde" - "Vanemad tulevad varsti - maailma lõpp". Hmmm..., tuleb tuttav ette - kui kooliajal sai hoogsalt pidutsetud ja kellelgi meenus, et vanemad tulevad varsti oli tõepoolest põhjust karta "Maailma lõppu"😁

Õlts rinnus sõitsin sporditarvete poodi murdmaa jooksutossusid kaema. Kavas pole võistlema minna aga seni olen metsas ja mägedes matkanud kas matka sandaalide või vanade jooksutossudega. Matkasaapaid pole kunagi kandnud, sest need on liiga kuumad ja ajavad jalad higistama, mis tähendab kas tihedaid sokivahetusi või ville. Kui mägedes (räägin siin paari tuhande meetri mitte viie kildi kõrgustest) on nina ja kannakaitsega sandaalid täitsa mugavad siis rägastikus eelistan tugevaid tossusid, oksad võivad muidu valusalt jalga torgata. Nagu teada jalatseid ei saa internetist osta, või tähendab saab aga ainult juhul kui oled täpselt sama mudelit ja numbrit enne jalga proovinud. Isegi siis on riskimoment, sest erinevad paarid pole identsed. Pikk lugu lühidalt: veetsin aega ja proovisin mitmeid erinevaid - numbreid või "laiusi" ei maksa usaldada, oma jalg on kuningas. Kõige paremini sobisid Nike Pegasus Trail 5 ehkki hulk teisi ägedama välimuse ja paremate hinnangutega. Kuna soodukas (95EUR) kestab aasta lõpuni ei võtnud veel ära, äkki leian isegi paremad kuskilt.

Koju tulles tahtsin viia kutsiku jalutuskäigule. Loom leidis, et ilm pikalt liiga külm, ajas resoluutselt sõrad vastu, läksime siis hoopis aeda. Sushi jooksis ringi, nuuskis jänese ja oravajälgi ja tegi oma häda kiirelt ära, sest käpakesed külmetasid. Proovis teine käppasid ükshaaval üleval hoida ja vaatas mulle otsa lootusrikka pilguga, ehk võtan sülle. Tuppa tulles kell alles pool neli, -10C ei tundunud üldse nii paha, lähen teen ikka jooksuringi. Jalga veidi soojemad püksid, selga õhuke fleece ja fleecevest ning tuulevest selle peale, tuult õieti polnud. Hea tunne oli jooksma hakata, külm küll ei tundunud. Viis pool kilti joostud otsustasin kodu poole pööramise asemel veel ühe ringi lipata, jooksen detsembri teise kümpsi. Õhk meeldivalt karge ja värske, -10C ei tekitanud mingit probleemi. Vaheaegasid kuuldes kostis üllatavalt hea tempo.

Koju jõudes vaatasin mobla pealt numbreid: Fiti põhjal uus kõva rekord, paraku ei maksa tõsiselt võtta, näitab alati tegelikkusest ilusamaid numbreid. Pulsikella aega mobla äpil vaatama hakates andis mobla saba, sest patarei pinge langes külmaga alla kriitilist taset. Panin teise laadima ja läksin dushi alla. Pestuna ning värskena avasin Huawei Health äpi vaatamaks kuidas jooks läks - raske uskuda kuid tuleb välja, et jooksin sel sügisel (või tegelt küll talv juba) teist korda oma kõigi aegade 10K rekordi: 45:32 kuus sekundit eelmisest kiirem. Kusjuures viimased 5 kilti 22:11.  Kokkuvõttes tuleb teatava üllatusega tõdeda, et mõõdukad miinuskraadid ei paista kestvusala sooritustele halvasti mõjuvat.

Kõik pole kuld mis särab

Eile jalutan mööda tänavat kui äkki sähvatab midagi kuldset maas. Münte olen lapsest peale leidnud ja isegi mitmes nominaalsuses paberrahasid. Põnevaim ehk Pärnus Tallinna värava juures leitud Peeter I aegne 3 kopikane. Poisikesena oli lausa hobiks ja taskuraha lisaks tuulise ilmaga rannal jalutada ning münte korjata. Veidikese harjutamisega sai nii osavaks, et ka väike serv või isegi liiva kummaline kumerus hakkas kaugelt silma. Enamus tollal leituid oli muidugi nõuka kopikad (mille eest sai jäätist või komeedi kommi osta), kuid aeg-ajalt õnnestus üles korjata mõni üksik vabariigi aegne lõvivapiga sent või haakristiga saksa penn. Kuld ega hõberahasid pole kunagi leidnud kui välja arvata eelmine aasta panga lähedalt maast leitud RBC panga draakoniaastat tähistav hõberaha.

Südame põksudes kummardusin ja korjasin "mündi" üles. Hmmm... vist mingi medaljon hoopis, sest pisike sang küljes. Pole vahet, peaasi, et kuld. Näpuga mustust maha nühkides ei suutnud silmi uskuda, mündil vaatas vastu pesukaru. Kanada metallrahadel on loomi küll kujutatud, tuntumad kobras viiesendisel ja põder 25'sel. Ons nüüd ilma suurema kärata välja antud pesukaruga kuldmünt? Paraku polnud tagaküljel ei vapp ega kroonitud pea kujutis vaid hoopis küsimus: "Oled mind leidnud? Vaata profiili veebilehelt järgneva ID numbri alt". Lisaks ka telefoninumber. Tegu seega lemmiklooma "Dogtagiga" (mis selle asjanduse nimi eesti keeles võiks olla?) ja ilmselgelt mitte kullaga, kes ikka väärismetalli kodulooma kaela riputaks. Pesukaru privaatsuse huvides varjasin fotol tema koodi ja (omaniku) telefoninumbri😜 

Ma saan aru inimeste soovist lemmikut omada, aga pesukaru??? Eestlasele ehk ei tundu kummaline kuid iga vähegi kauem Kanadas elanu teab, et nunnu, nutika ja äraütlemata osava süütu välimusega karvakera taga varjab end tüütu ja ohtlikke parasiite levitav linnastunud metsloom. Mind personaalselt häirivad kõige enam elukate rüüsteretked aedades.  Nad mitte ainult ei pane nahka kõiki marju ja puuvilju vaid eelkõige lagastavad nagu huligaanid. Võtavad pirnist või õunast ampsu, nätsutavad viinamarju ja sülitavad siis maha. Lõpuks kaunistavad tekitatud pardaki ekskrementidega enne kui jalga lasevad. Ehk siis pesukaru nägemine ei tekita mu hinges õrnu tundeid.

Tänane 21 detsembri ja mu nimepäeva õlu Blanche de Chambly (täpsem inf 8. dets postituse juures). Advendiaknakeses tekst: "Partage ton moment apero BLANCHE DE CHAMBLY #Decompteunibroue - Tirage surprise parmi les partages." - "Jaga oma apero hetke BLANCHE DE CHAMBLY #Decompteunibroue - Üllatusloos kõigi jagamiste vahel." Ikka ei tea mis see neetud apero hetk on?

Üksildus ja pasteedidraama

Koera ja kassipasteet ja kassitoidukauss

Eile viisin pere lennujaama ja olen nüüd mõnda aega poissmees. Kuidagi eriti imelik, tavaliselt viiakse mind. Kusagil mujal üksi olla on täiesti normaalne ja ok aga kodus pole ikka väga pikka aega üksi olnud - IMELIK. Päris üksi ma muidugi pole: seltsiks koer, kass ja madu. Paraku on neist pigem tüli kui abi, peab nii toitmise, jootmise, jalutamise kui ka liivakasti puhastamise pärast muretsema. Esimene apsakas juhtus juba õhtul kui kass pidevalt ligi ajas ja iga kord kui püsti tõusin külmkapi juurde tormas ning ootusärevalt mulle otsa vahtima jäi. Pasteeti tahab, tuli meelde. Unustasin muidugi küsida mitu korda päevas anda, ok annan portsu ette, ehk jätab mu rahule. Lõikasin topsist killukesi kaussi ja viisin kassi söögikapi peale. Kiisu jalgade ümber nurrudes nühklemas. Hüppas kapile, pistis nina kaussi aga enne kui jõudis pasteeditüki hambu haarata nuusatas kahtlevalt. Siis veel kord, tõmbus tagasi ja jäi mulle etteheitvalt otsa vaatama. No mis sulle ei meeldi, vahel pead ka minu antuga leppima, küll ära sööd, ei teinud tast rohkem välja ja läksin läpaka taha.

Tunni aja pärast viskasin pilgu peale, kass polnud ikka pasteeti söönud, mis tundus õige imelik. Nuusutasin ise, maitsesin keeleotsaga - minu arust küll pole halvaks läinud, milles asi??? Külmikust õltsi võttes jäi pilk pasteeditopsi peale, huvitav miks kassipasteedi peal valge puudli pilt? Alles siis sähvatas kui nägin kõrval Whiskersi topsi kassi pildiga😁 Olin üritanud kassile koera pasteeti sööta. Tüüpilised esimese maailma koduloomad mul, mis mõttes koera maksapasteet kassile ei kõlba??? Ennevanasti kui mina noor olin😜 sõid nii koer kui kass seda mis kätte said või mis inimestest üle jäi ja elasid kenasti, kuram keegi ei pirtsutanud toiduga. (Nagu tellitud sattusin sihukese artikli peale) Nii nagu heaolu ühiskond on inimesed lumehelbekesteks ja lödipükslasteks moondanud nii on ka koduloomad ära rikkunud. Andsin kassitoidunõu koerale ette, kes 5 sekundiga pasteedi pintslisse pani ning kausi üle lakkus. Ei pidanud isegi pesema enne kui kassi pasteeditükid sisse panin - kiisu tundis õiget lõhna ja lendas nagu karvane rakett valju nurru saatel, saba sirge taga, toidukapi otsa.

Hommikul kuue ajal ärkasin selle peale, et keegi hammustas õrnalt ninast🙄 Kiisul uni läinud, tahtis seltsi ja pai. Ignoreerimine ei aidanud, isegi pea teki alla peitmine mitte, kass kukkus tekki maha kaapima. Miks ta küll kõrval jumala rahus põõnavat kutsikut ei võinud kiusata. Lõpuks ei jäänud muud üle kui pidin uimaselt ja tusaselt kassi sügama ja paitama, too kiitis valju nurrumise ja püherdamisega mu jõupingutused heaks. 10 mindist piisas, siis tõbas uttu ja keeras oma pessa magama. Mina pöörlesin ja vähkresin aga enam und ei tulnud.

Mul kuri kahtlus, et vaja kassile psühholoogiline test teha veendumaks ega psühhopaadiga ole tegu🤪

P.S. Tänane õlts "Trois Pistoles", 20 dets aknakese taga jällegi mitte just kõige teravamat pliiatsit nõudev mõistatus: T____  P_______

Olen võlgu ka eilse 19'da dets advendiakna tervituse: "Partage ton moment apero Maudite #DecompteUnibrue - Tirage surprise parmi les partages" - "Jaga oma apero hetke Maudite #DecompteUnibroue - Üllatusloos kõigi jagamiste vahel". Apero tähendavat uus või aperitiiv, ma ei teagi nüüd kumb valida.

Aasta möödas

Aasta möödunud kui isa lahkus. Võin julgelt kinnitada, et pea iga päev olen tema peale kas või põgusalt mõelnud. Momendil istun hiljaõhtul suures toas, küünal põleb mälestuseks ja pits konjakit nina ees, mida isa üle mõtteid mõlgutades mekin. Pikalt polegi miskit heietada, vähesed kel nii äge ja sündmusterohke ning edukas elu olnud. Jääd igaveseks meelde nii emale, mulle kui lapselastele!

Järg vetsudraamale

Kuna eelmine postitus tekitas lugejate hulgas elevust tekkis ka endal huvi Kanada vetsupoliitika tegapõhja kohta - otsustasin lähemalt järgi uurida: Mille kuradi pärast pakutakse Kanada meeste vetsudes AINULT naistele mõeldud hügieenitarbeid?

Vastus oli ammendav ja silmi pööritama panev koos viidetega seadusandlikele aktidele, mida ei viitsinud lähemalt uurida. Jah sellises riigis ma elan ja selliste pseudoprobleemidega tegeletakse valitsuse tasemel selle asemel, et üritada tegelike kodanikke või suurte inimkonda puudutavate jamadega rinda pista. Näiteks Kanada arstiabi või transpordi efektiivsus, kuritegevuse ohjeldamine, tehnoloogiline mahajäämus, ... Kanada on CO2 emissioonide poolest üks juhtivaid riike maailmas vaatamata pidevale kliimasoojenemise teemalisele lõugadelõksutamisele. Rändeprobleemi eest üritatakse peita pea liiva alla.

Küsimus:  Miks Kanadas paigaldatakse naiste hügieenitoodete dispenserid meeste tualettruumidesse?

Vastus:  Kanada föderaalinstitutsioonides paigaldatakse naiste hügieenitoodete dispenserid meeste tualettruumidesse, et tagada universaalne juurdepääs kõigile töötajatele, sõltumata soost. See algatus on osa laiemast jõupingutusest edendada menstruatsiooni võrdsust ja luua kaasavam ja toetavam töökeskkond. Pakkudes menstruatsioonitooteid kõikides tualettruumides, püütakse vähendada stigmat, tagada privaatsus ning hõlbustada kõigil menstruatsiooniga tegelemist ilma ebamugavuste või piinlikkuseta.

See muutus viidi ellu pärast Kanada tööseadustiku uuendusi, mis nüüd nõuavad, et kõik föderaalselt reguleeritud tööandjad pakuksid kõigis töötajate tualettruumides tasuta menstruatsioonitooteid. Eesmärk on käsitleda menstruatsioonitooteid põhivajadustena, sarnaselt tualettpaberi ja seebiga, ning toetada kõigi töötajate heaolu ja tootlikkust.

Sõltumata soost??? Kuidas või mis eesmägil peaks mehed tampooni või pesukaitset kasutama, juhendit või instruktsioone ma seal küll ei näinud. Miks peaks meeste tualettruumides olema universaalne juurdepääs naiste hügieenitoodetele. Väljend "menstruatsiooni võrdsus" jääb mulle täiesti arusaamatuks, samal tasemel kui "ejakulatsiooni võrdsus". Hõlbustada kõigil menstrueerimisega tegelemist??? Tee või tina aga nii nagu naisi ei saa panna seadusandlusega seemneid purskama (ärme nüüd laskume female ejaculation teemasse ;) ) ei saa ka mehi panna menstrueerima.

Kõigis tualettruumides menstruatsioonitoodete pakkumine tagab privaatsust??? Pole end kunagi just väga häbelikuks pidanud aga ei tunneks end eriti privaatselt kui pissuaari soristades kõrval preili tampooni vahetab. Pole ka selgitust mis stigmast juttu? Menstruatsioonitooted põhivajadus nagu tualettpaber ja seep, ei vaidle vastu aga ikkagi MIKS MEESTE VETSUS? Toit on nagu ka põhivajadus aga seda küll restodes valitsuse käsul tasuta ei pakuta. Samas riiklikult on loodud isegi turvalised süstimis-, nuusutamis-, neelamiskohad narkomaanidele koos abivalmis riiklikult tasustatud personaliga - googeldage "safe consumption site canada" kui ei usu.

Esimese hooga vastuseteksti lugedes võiks arvata, et tegu satiirilise komöödiaga. Tegelikult ju tegu tragöödiaga riigi ja rahva jaoks kui sellised komödijandid valitsuses ja riigiasutustes töötavad. Mulle tundub, et peaks esitama kaebuse soovõrdsusvolinikule, sest kondoome meeste tualettruumis pole, küll aga võib neid leida naiste omades - kisendav ebaõiglus ja ebavõrdsus😜

P.S. Eilse 18'da dets advendiakna tervitus: "Gate-toi acev un classique d'ici, poutine P'TITE MAUDITE" - "Naudi kohalikku klassikat, P'TITE MAUDITE poutine'i". Poutine on Quebeci rahvustoit - kartulid soustiga, siin vist ikka mingi muu tähendus. Õltsi kirjeldus 4. Dets postituses.

Mida veel???

Täna töö juures vetsu minnes jäi silma miski uus seinale riputatud atribuutika. Lähemal uurimisel põrkusin ehmunult tagasi - tampoonide ja pesukaitsete dispenser, kurat olin uimase peaga naiste vetsu sisse astunud. Sihukese asja eest võidakse siinmaal lahti lasta. Välja kiirustades piilusin ukse vahelt, et keegi ei märkaks - õnneks õhk puhas. Hakkan kõrvaluksest sisenema - mida pekki, sellel kaljukindlalt naistevetsu silt. Täielik segadus - mis toimub, kas keegi on lolli nalja teinud ja sildid ära vahetanud??? Pööran ümber, uksel kust äsja välja hiilisin, on meeste vetsu pilt. Olen ma hulluks läinud või on vetsus mingi ulmekatest tuntud ussiauk, kust kaudu läbi kõrgema dimensiooni võimalik suvalistesse ruumipunktidesse sattuda???

Natuke nagu põnev olukord, kedagi ei ole, lähen piilun uuesti vetsu uksest sisse. Kuramus pole ju minu viga kui meestevetsu sildi taga naistevets end peidab. No ja keegi ei näe ka. Ei teadnudki kohe kas karta, et ruum endiseks muutunud või ongi võimalik järgmisse dimensiooni sisenedes meestevetsust otse naiste omasse sattuda? Nurga tagant hiilides näen endiselt seinal ilutsevat naistekraami ja siis märkan ka vastasseinal olevaid pissuaare. Saabus selgushetk ja pettumus, polnudki tegu wormhole'ga, keegi naljahammas oli ilmselt naistevetsust dispenseri pihta pannud ja meeste pelleri seinale kruvinud. Tudenginali, no on ikka viitsimist imestasin endamisi tunnustavalt muiates. Lõuna ajal sellest kolleegile irvitades rääkides sain valgustatud: pole mitte maitsetu nali vaid Kanada valitsuse poliitika. Mõnes mõttes loogiline, neil kahel pole viimasel ajal tõesti vahet.

Tegelikult peaks ohutuskomiteele kaebuse esitama, sest sellise ootamatu interjööri muutuse peale võib mõni nõrganärvilisem südari saada. Võiks vähemalt hoiatuse üles panna nagu seda uute liiklusmärkide puhul tehakse "NEW STOP SIGN", näiteks: "ETTEVAATUST TAMPOONID" või siis peita see dispenser nähtavust piirava kardina või klaasi taha nagu vanasti pornoajakirjad ajalehekioskites vältimaks siivsate kodanike ärritamist. Ma tean küll, et nüüdsel ajal olevat naiste vetsudes kondoomid ja saan sellest ka aru aga miks tampoonid meestevetsus??? Ei suuda parimagi fantaasialennu juures ette kujutada olukorda, kus pakuksin kohvikus või kohtama minnes tütarlapsele tampooni või pesukaitset. Ainus otstarve meestele olevat kuuliaukude verejooksu peatamine (või oskab keegi veel miskit pakkuda???), aga kui tihti seda ette tuleb?

Ausalt öeldes tekib küsimus mida põnevat suure võrdsustamise käigus on naiste vetsudesse lisatud. Peale eelmainitud porno ajakirjade ei kujuta miskit otse meestele suunatut ette. Äkki naised lugejad valgustavad, tänapäeval ei riski enam midagi eeldada😜

Tänane 17's õlts oli Jumala kingitus Don de Dieu (täpsem inf 2. dets postitus) koos lühikese mõistatusega akna taga: D__ d_ D___. Ju vist arvatakse, et olles 17'da õlleni jõudnud pole mõtet keerulisemat esitada kuna ajud nii pehmeks joodud😁

Veri ja raud

AI nägemus verd asendavast sularauast

Kunagi detsembri algul käisin kaasale toeks vereanalüüsi andmisel ja lasin siis ühe hooga endast ka paar topsi välja niristada. Täna tuli meelde ning otsustasin visata pilgu peale, mis Lifelab testi näitajad on. Ilmselt midagi kardinaalselt pahasti pole, muidu oleks ehk kiirabi või politsei kohale sõitnud, sõltuvalt mis ainet verest üleliia avastati. Enamvähem kõik vinks-vonks aga rauda kipub mul vähe olevat 86 ug/L samas kui normaalne oleks 300-600 ug/L ja kolesterool 5.20 mmol/L piiri peal. Raua vähesuse kohta küsisin tehisarult kuidas see võiks avalduda. Kuna raud mõjutab vere hapnikutransporti alandab madal ferriidi tase vastupidavust ja VO2 maxi ning tekitab pidevat väsimust. 

Et nagu mis mõttes??? - jooksen pidevalt hommikuti 7K, vahel ka pikemaid distantse ja sealjuures oma vanuse kohta vägagi viisaka tempoga. VO2 max on kõigi kolme pulsikella ja ka mobla äpi alusel excellent ehk suurepärasena skaala paremast äärest pea väljas. Väsimuse üle ei saa kurta isegi peale jooksuringi, pigem vastupidi - tekib mõnus erksus ja tegutsemistuju. Testi tulemus ilmselt pole ekslik, sest kahe eelmise puhul eelmisel ja kolme või nelja aasta eest suht sarnased numbrid.

Järgmisele küsimusele kuidas seletada madalat rauataset ja head vastupidavust ning kõrget VO2 max samal isikul vastas AI: See on väga huvitav olukord, võimalikud põhjused geneetilised iseärasused - lihased töötavad äärmiselt efektiivselt ka madala hapnikutarbimise juures kompenseerides madalat raua taset või individuaalsed eripärad - organismi harjumine madala hapnikutasemega nagu kõrgmäestiku trenni puhul, suurepärane tervislik seisund või toitumine. Eelnevast sõltumata suurendab vere hapniku transpordi võime kasv ehk siis rauataseme tõstmine sooritusvõimet märgatavalt. Kas see peaks tähendama, et kui õhtul paar naela närin ja mõne pisema mutri neelan jookseksin maratoni nigu niuhti😜 Ma pole kunagi mingeid toidulisandeid tarbinud aga nüüd tekkis huvi kas tõepoolest näiteks rauataseme tõstmine normaaltasemele annaks tunda jooksutempo juures või on see vereanalüüsi värk üks niisama tänapäeva VooDoo nõidus.

Summaarne kolesterool oli mul piiripealne 5.2 mmol/L, ehkki mõlemad nii HDL kui non HDL kenasti normi piires. Summaarne segane veidi seetõttu, et ühe (HDL) piirist 1.00  mmol/L ei tohi madalam olla ja teise non HDL piirist 4.20  mmol/L üle olla aga mõlemad liidetakse kokku ja summa ülempiir 5.2  mmol/L. Kaasa võttis vastutsue enda peale arvates, et ju ma söön liiga palju tema küpsetatud saiasid. Ise salamisi kahtlustasin viimase aja kohustuslikku advendi õlledieeti🍻

Oskab keegi lugejaist kommenteerida vere rauataset, selle mõju vastupidavusele ja kas rauataseme tõstmine (kuidas üldse teha) võiks mõjutada vastupidavust?

Tänaseks õllemargiks BLANCHE de CHAMBLY - lähem tutvustus 8. detsembri postituses. 16'nda advendiaknakese all oli kiri: "Ce soir c'est un classique indemodable" - "Aegumatu klassika täna õhtul". Kui õieti mäletan siis tegu ainsa mõistliku 5%'se kangusega õllega. Ääremärkusena peaks mainima, et isegi advendisundjootmisega on mind raske alkohoolikuks koolitada: eile õhtul ei jaksanud tervet 0.33L ja 9.5%'st õltsi manustada, pool klaasi läks külmikusse hommikut ootama. Fakt et ära ei raatsinud kallata annab ehk lootust😉

Helged hetked ja toredad seigad

Sel aastal kutsikaga matkamas

Ritsik kirjutas oma postituses rõõmu ja rahulolu hetkedest. Häbematult ilma luba küsimata lihtsalt kommis teada andes kaaperdasin ta idee. Täitsa huvitav teema, eks ikka aeg-ajalt meenuvad meeldejäävad hetked elust. Momente on igasuguseid, aga helgeid hetki ja muidu toredaid seiku mõnus meenutada. Tänapäeval on nii vanad paberil kui uuemad digitaalsed abiks kuid minu arust nende lehitsemine natuke nagu spikerdamine. Ehedad autentsed hetked jäävad meelde ilma piltideta, tihtipeale pole sel momendil fotokat või mobla käepärast või rööviks pildina jäädvustamine hetke võlu.

Niisiis, lapsepõlvest on esimesed toredad mälestused seotud talvega. Sõitsime bussiga Tartust Kambjasse onule külla, mina sain eesistmel olla ja suurest esiaknast lumist teed, hangesid ja lumekoorma all lookas kuuski imetleda, tee oli tohutult mägine lapse jaoks. Isaga suusatamas Tähtveres, lasin kraavi pervest alla ja muudkui kukkusin aga ronisin jälle üles ja proovisin uuesti. Isa ootas tüdinult aga kannatlikult. Milline uhkus ja õnnetunne kui lõpuks püsti jäin. Suvel Pärnus ootasin ema puhkusele saabumist, aiast lõikasin kõige ilusama lille kaasa kui bussile vastu läksime.

Kooliajast meenub kui kutsuti klassi ette mingit geomeetria teoreemi tõestama. Ma polnud vaadanudki, sest eelmine päev juba vastasin, kaks päeva järjest ju ei kutsuta - aga kutsuti. Õpetaja pidi küsimust kordama ja eelduse ja väite ette ütlema, kuna polnud aimugi, mis tolleks päevaks anti. Võtsin südame rindu ning hakkasin lennult eelnevate tundide analoogia ning põhiteadmiste alusel tõestust välja mõtlema. Klassist oli kuulda naeru, mulle tundus, et mõttekäik korrektne, aga hakkasin kahtlema. Vaatasin õpetaja poole - too jälgis mind üksisilmi ja vaigistas klassi: "Laske Tomil tõestus lõpetada". Järsku saabus selgus, mõned teisendused ja oligi tõestatud. Õpetaja ütles karmilt, õpikut pole sa küll vaadanud aga tõestus on korrektne, istu, viis. Õpikus oli hoopis teistsugune tõestus, lõpptulemus küll sama. Teine uhke moment kui rahvastepallis, kus muidu silma ei paistnud, oli millegi pärast superpäev - sisuliselt üksi tegin mängu ära - tunni lõpus kamandati rivi ette ja õpetaja korraldusel klass aplodeeris - uhke ja piinlik tunne üheskoos.

Gümnaasiumi (minu ajal kutsuti keskkooliks) ajast meeldejäävaimad hetked loomulikult tüdrukutega seotud: esimene musi klassi minu arust kõige ilusama tüdrukuga, bussis koos teise tüdrukuga Pärnu sõitmine, kolmandaga õpilasmalevas heintes nahistamine, ... Sõpradega Võsu kandis suvilas pidutsemine, matkamine, rattasõidud, ... Selles vanuses kipuvad sõbrad perekonna üles kaaluma. Samas siiski mäletan end koos isaga Läänemaal suvila tarvis metsa langetamas olles talvel lõkke ääres istumist, küll maitses kuum tee hästi.

Praktiliselt kõik ülikooli aja helged hetked olid seotud üliõpilasmaleva ja pideva pidutsemise ning sellega kaasneva vastasoo esindajate anatoomiaga lähema tutvumisega. Õppimisel ei lasknud lõbusat elu segada, õnneks oli hea pea, libistasin 5 aastat ülikooli muuseas läbi lõpetades pingereas lausa auhinnalise kolmanda tulemusega, mis andis võimaluse suunamist valida just sinna kuhu tahtsin. Sel ajal tegelesin talveperioodil mäesuusatamisega veetes võimaluste piires nädalavahetusi Otepääl ja käies ka pikematel suusareisidel NL ja sots leeri piirides.

Praegu takkajärgi hinnates langes tudengielu perioodi ka igas mõttes elu õnnelikeim hetk kui viienda kursuse tipikana kohtusin kolmanda kursuse Tartu filoloogineiuga. Aasta pärast abiellusime, edaspidine juba ajalugu. Nii vanemad kui sõbrad imestasid, kuidas minusugune tropp sellise tüdruku suutis ära noppida - ise ka ei tea.

Järgmine ülepea käiv kergenduslaine oli 89'l aastal momendil kui jalg esimest korda Rootsi pinda puudutas - olen pääsenud vene kroonu ja võimu haardest ja mis kõige tähtsam, koos oma kaasaga. Vabas maailmas sündinud inimesed ei kujuta seda tunnet kunagi ette. Olime noored, puupaljad, keeleoskuseta aga kõik uksed olid meie ees valla kui vaid ise viitsid pingutada - per aspera ad astra. Aasta pärast peale paaris põgenikelaagris veedetud aega oli hulk elukogemusi, keel suus, siin seal illegaalselt töötatud kuna raha oli vaja. Kindluse mõttes üritasime edasi liikuda, mitme erineva riigi vahel valides otsustasime Kanada kasuks.

Nüüd oli lõpuks aeg maha rahuneda. Meeldejäävaim moment kui mõne aasta pärast hoidsin süles äsjasündinud tütart, hea et ise pilti tasku ei pannud. Teisest tütrest mäletan seda kuidas ta alla aastasena ei tahtnud muidu magama jääda kui sai minu kätt pea all või kaisus hoida, mina muidugi tema voodi kõrval kondid kanged põrandal istumas. Väsitav aga nii nunnu hingeminev tunne oli pisikest sooja põske pihu all tunda.

Killarneys 15 aastat tagasi

Edaspidi järgmise 20 aasta jooksul on enamus õnne ja rahulolu momente laste ja perega seotud, neist võiks raamatu kirjutada. Eelmise lause peale mõeldes tekib tunne, mul vist õnnelik elu olnud. Enda saavutused on toredad aga laste omade pärast rõõmustad ikka kõige rohkem. Kui siiski enda omadest rääkida tegi kõige enam head meelt karate musta vöö eksami edukas sooritamine ja lugematud reisid ning matkad nii perega koos kui ka üksi või koeraga. Kirjeldamatu rahulolu istuda eemal tsivilisatsioonist lõkke ääres ja veini libistades nautida koos kõrval pikutava kutsikuga linnutee taustal vehklevaid virmalisi. Töösse suhtun nagu kooli ajal õppimisse, paratamatu tüütu osa elust, mida tuleb võimalikult efektiivselt teha - ehk siis minimaalse aja ja pingutusega maksimaalne tulemus saavutada.

Õnneks olen kogu elu osanud hinnata oma aega ja elu rahulikult võtmist. Tsiteerides Fred Jüssit: "Maailmas on suur vajadus viljaka mittemidagitegemise ehk molutamise järele. Inimene ei oska olla laisk, sest teda on õpetatud aina töötama ja töötama. See on üks kurvemaid asju, et meile ei anta võimalust süveneda."

Tänane kolmanda advendi õlu on 9.5% kangune "Ce n'est pas la FIN du MONDE", täpsem inf 9.dets postituses. Aknakeses olev tekst: "Ragout de porc cajun a la biere" mis peaks tõlkes tähendama: "Searaguu cajuni õllega" - no ma ei tea mis pagana krüptograafia jälle, kanguse mõttes ehk nagu oleks tegu õllemaailma cajuni pipraga???

Küberveokas

Loojang Ontario järve ääres

Tavaline laupäev, jooksma ei viitsinud minna, eilsest ikka päris väsinud. Õhtul kukkusin põõnama keskööl ja teadvusele tulin alles 10 ajal - sügav ja põhjalik uni. Enda kogemusest julgen unetuse vastu soovitada aktiivset füüsilist tegevust, mis täiega läbi tõmbab. Eilegi autos pealetulevat tukku peletasin Red Bulliga. Kohveiini mõju kadus kojujõudes niipea kui diivanile istusin. Toolileenile vedelema jäänud riidekuhjal oli kass end mõnuga kerra keeranud. Ei saa ju looma maha ajada tundus täiesti adekvaatne põhjendus riidehunniku sinnapaika jätmiseks. Pärastlõunal järve ääres plõksisin loojangu ajal mõned pildid. Koju tulles ostsin toidupoest kaks kasti ilusaid mandariine, mis hooaja puhul supersoodukaga - 2.5 kilo 2.5 euriga (4 CAD).

Cybertruck naabri maja ees

Õhtul koeraga jalutama minnes üllatas naabri maja ette pargitud Cybertruck. Palju suurem kui piltide peal nähtuna ette kujutasin. Disain ja välimus üldse ei meeldi, aga võimalik, et olen lihtsalt kas dinosaurus või koolitamata maitsega kodanik. Esimesena tuli meelde Simpsonite see osa kus Homer suguluse tõttu suure autofirma disaineriks määrati😁

Õllekalendri aken käskis täna "Maailma Lõpu" (vaata 6.dets postitus) alla neelata. Tekst juhtis pruulikoja kokteili lehele, kus kirjeldati kokteili "Limonade a la Fin du Monde" - "Maailma lõpu limonaad"

3 oz Ananassi mahla

1 oz Apelsini mahla

5 oz Fin du Monde õlut

1/2 tl Granaatõuna

Sega mahlad koos jääga ja raputa energiliselt

Kalla tulbikujulisse klaasi

Kalla peale õlu ja lisa granaatõuna

Suusahooaeg avatud!

Nõlv, suusaküla, järv, hele taevas ja lumepilv

Eile 13'l ja reedel ärkasin varakult, kiire kohv autosse kaasa ning panin suusamäe poole ajama enne kui hommikuse tipptunni liiklus segama hakkaks. Irvitasin omaette, et saatusele peabki väljakutseid esitama - numbrid ja nädalapäevad ei koti, kui peaks mäel kondi murdma või auto libisema ei ole põhjuseks mitte mingi suvaline numbrikombinatsioon vaid oma hooletus või halb õnn. Ilm oli super ilus ehkki külmavõitu ja endiselt tuuline. Ilmateate lubatud 80 sendi lume asemel 10-15. Täielik pettumus, ma lootsin vinget pehme lume sõitu ja pirakaid lumevalle teede ääres - tuhkagi. Auto parkisin nõlva tippu "salaparklasse", siit saab mugavalt otse tõstuki juurde libiseda, ei pea pikalt suuski seljas tassima nagu põhiparklas mäe all. Ainus miinus, et tõstuki rikkimineku puhul tuleb jala mäest üles auto juurde minna - seni on aastate jooksul paar korda saanud ehmatust kogeda, õnneks saadi tõstuk alati enne õhtut korda, ei pidanud ronima.

Päike 1 ajal nii madal, et suusataja vari mitu meetrit

Esimene ja terve päeva seisukohast äärmiselt oluline operatsioon on kõrvalistme ees soojas olnud saapad kiirelt jalga pressida enne kui plastik külma käes jäigaks läheb. Kui jokutama jääda on pea võimatu saapaid jalga saada ja kui saadki siis ei mugandu enam mõnusasti jala järgi - siit-sealt hakkab pigistama või haiget tegema. Mäe otsas oli kuradima jäine tuul, näpud külmasid kangeks aga kinnastega saapaid jalga ei sikuta. Vähemalt ei hakka punnides külm. Kiivri alla panin õhema mütsi, sall korralikult kaela ümber ja jope lukk lõuani kinni. Sel aastal Costcost ostetud püksid esimest korda jalas, loodetavasti ikka piisavalt soojad. seljakoti toidukraami ja jookidega jätsin autosse, ühe õltsipurgi libistasin jope tasku - peaasi, et selle külje peale ei kuku, muidu haisen pärast nagu pruulikoda.

Natu pättust, lindi alt
salamisi värskele lumele

Lumi mäel täitsa mõnus, kõva traktoritega kinnitambitud pind. Algul lahti vaid mõned nõlvad, kõigil peale ühe vuhisesid lumekahurid, mis tegid suusatamise suht ebamugavaks. Lumekahurist pihustatava vee piisad kleepuvad suusaprillidele segades kõvasti nähtavust. Aitab kui kahuri lähedalt mööda sõites kinnas silmi ette panna aga "pimedalt" ei julge ka kümmekonda meetrit eriti kiiresti sõita. Tunne oli esimese korra kohta üllatavalt hea, pöörded sujusid, kandid võtsid, ainult kiiruga olin valed kepid kaasa haaranud - harjumatult libedad käepidemed. Suusad eelmine või oli see üleeelmine aasta tee äärest prügipäeval korjatud Atomicu slallikad, nendega esimesel päeval lihtsam kui mu suurslalomi Fisheri võistlussuuskadega.

Blue Mountain "suusaküla"

Viis laskumist jõudsin teha enne kui korraks kohvikusse läksin, et tavapärasel ajal emaga telefonivestlus pidada. Taskus olev õlts oli õige külmaks läinud, kardetavastii ei püsi vedelas olekus eriti kaua kui mäele tagasi lähen. Kevadel sulailmaga kuhugi lumme peitmine ei toimi ja kohvikusse aknalauale õllepurgi jätmine ei tundunud mõistliku ideena. Ainus võimalik lahendus oli kohapeal kiirelt konsumeerimine, mis eeldatavalt mäest laskumise veelgi nauditavamaks muudab. Kohvikust õue minnes oli kogu maailm ennelõunal tühja kõhu peale libistatud märjukese mõjul erksamaks muutunud ja samm reipam. Suusad jalga ning kiirelt keppidega tõstuki suunas lükkama. Vahepeal oli rohkem rahvast välja ilmunud ja sabad tekkinud.

Baar Geodome's

Suusatasin paar tundi kui äkki tuli meelde, et seljakott söögi ja ülejäänud jookidega autos - kuram õlled võivad kümne miinuskradiga lõhki külmuda. Kibekiirelt auto juurde, joogid olid napilt veel vedelas olekus. Seljakott selga, mäest alla kohvikusse. Kui juba sisse sai tuldud otsustasin järgmise õllega paar pitsa lõiku ja kaasa juustusingi kringli tükki nahka panna. Üllatav näha suht palju aasia päritolu inimesi. Kui veel kümne aasta eest oli suusamägi praktiliselt valgete pärusmaa siis iga aasta on nii hiinlasi kui indialasi rohkem. Esimesed suusatavad ja lumelauatavad, teised pigem jalutavad mäe all ja teevad selfisid. Kahe otsaga asi, ühest küljest ajavad mittesuusatajad hotellihinnad üles, teisest küljest hoiavad mäge tühjemana kui vaid niisama ringi tuterdavad. Paljude Kanada idaranniku suusakuurortite tohutuks eeliseks suht tühjad nõlvad - saab ka kiiremalt laskuda ilma koperdajate vahel slalomit sõitmata.

Koksiga lõkke ääres

Suusatasin veel kaks tunnikest enne nelja ajal algavat hooajapiletite omanikele korraldatavat "appreciation" üritust, mille käigus kohalikud toitlustusettevõtted meile jooke ja näkse tasuta pakuvad ning suusapoed ja firmad nänni jagavad. Kahju, et üksi olin ega saanud täiel rinnal restode kokteile degusteerida, õhtul vaja autoga tagasi sõita. Üks uus tulija oli mingi "geodome", mis kujutas poolkerakujulisel puitraamil pleksiklaasitükke, sees toimetas baar. Lumi ja jää dekoreerisid kogu ehitist. Jookidega sai istuda kas väiksemates poolkerades või väljas kaminate ees. Enne tagasi mäele minemist võtsin kuuma kakao ja ergutuseks Red Bulli - pidada teine tiivad andma, eriti kui koos alkoga manustada nagu jooki pakkuv näitsik promos.

Tiibu mul ei kasvanud, ega ma ingel ole, aga sõita sai kiiremini tõepoolest. "Head" suusafirma lasi oma toodangut proovida. Valisin mingid $1800'sed sportlikud ehkki teenindaja pakkus maailmakarika võistlussuuski kui oli näinud minu omasid, nende sidemeid ja seadistust, äkki mängis ka koondise jope rolli. Mainisin, et olen puhkusel ja prooviks lihtsalt miskit lihtsat ning mugavat millega saaks siiski ka kiiremalt sõita. Headi Supershape olid päris mõnusad ja üllatavalt stabiilsed ka kiirel sõidul künklikul pinnal, jäässe lõikasid kenasti - mõni ime, värsked kandid. Samas jõulisematel pööretel liiga pehmed, otsad vajusid läbi, ainult keskosa pidas.

Rahvas uljalt lindi alt läbi, mitte kõik ei osanud pehme
lumega sõita, mõned lohistati kelkudel kiirabiautosse

Seoses piduse meeleoluga kippus rahvas liialt tasuta jooke nautima, peale selle hõljus külas õige tugev kanepilehk. Meil too seaduslik, ehkki segi alkoga pole mäel soovitav nagu peagi võis tõdeda. Inimesed ronisid hoiatuslintide alt läbi ja hakkasid värskes lumes kihutama. Kuna Ontarios just tihti seda harjutada ei saa lohistas mäeteenistus nii mõnegi uljaspea kelgul kiirabiautosse.

Algul mõtlesin seitsmeni suusatada kuid tunne oli hea, külm ei hakanud ja jalad polnud ka väsinud. Kuidagi ei raatsinud mäelt ära minna õige mitu korda sai üles jõudes mõelda, üks kord veel. Tüüpiline sõltlase mõtteviis nii arvutimängu, alko kui ostlemise või hasartmängu puhul. Lõpuks kaheksa ajal kui paar korda kippusin liiga uljaks minema ja reielihased tulitama kippusid leidsin olevat õige aja koju sõita. Päeva lõpuks kogunes 90 kilti suusamäel. Kojusõidu ajal nagu ka mäele tulles kuulasin Cixin Liu hilrmus pikka (29ntundi) ulmekat "Surma lõpp". Päris hea ajaviiteks hulga originaalsete ideede ja süzhee pööretega kuid mitte just superhea - autosõidu ajal kuulamiseks igati sobiv. Koju sain poole üheteist ajal, 13'da detsembri õllekalendri aken jäi avamata, vastu ööd ei viitsinud enam, jätan selle jõuluekstraks.

Lumetorm

Päev läks vähe nihu, sest plaanis oli suusatama minna, ilmateade lubas kuni 40 cm lund põhjapool suusamäel. Eile päeval panin autole talvekummid alla ja võtsin masina pilgeni bensu täis. Õhtul otsisin kogu varustuse, nii suusad kui riided välja ja panin valmis nagu kõrvaloleva pildi pealt võib näha. Isegi magama, või vähemalt voodisse, kobisin eriliselt varakult juba 11 ajal. 

Kell neli äratas ulguva tuule käes maja seinte naksumine. Mingi hull torm kostis väljas olevat, ehk läheb hommikuks üle. Seitsme ajal ei paistnud vaibunud olevat. Enne voodist välja ronimist vaatasin ilmateatest järgi, mis seis suusamäel. Nojah täielik "Blizzard" lumetorm 80 km/h tuul ja kõva tuisk.

Enamus põhja poole viivatest maanteedest suletud, uudistes hoiatas teele mineku eest juhul kui just hädaolukord ei ole. Mina klassifitseerin suusamäele mitte saamist hädaolukorraks aga paraku võitis mõistlikkus ja ka soojus teki all. Vist ikka pole mõtet minna, minu autoga hangedest läbi ei sõida. Pealegi oleks õige loll kohale sõita ainult avastamaks, et tõstukid seoses liiga tugeva tuulega ei tööta - seda on enne juhtunud. Südame rahustuseks vaatasin lõuna ajal Blue Mountaini kohalikke uudiseid, oligi suletud, lund lubas lausa kuni 80 cm. Loodetavasti on homme parem ilm!

Tänane õlts pisike needus "p'tite MAUDITE" (vaata 4.dets postitus), tekst aknakeses: "Biere brune festive Aux aromes de malt caramel. Qui suis-je" - "Pidulik pruun õlu karamell-linnaste aroomidega. Kes ma olen?"

Blue Mountain suletud, tuul kuni 80 km/h ja lund 80cm.

Igamees "kunstnikuks"!

Minu tellitud: "Ülikonnas Velociraptor Tesla roolis"

Paari viimase päeva jooksul on tulnud õige mitu visuaalse meediaga seotud AI uudist. Võimatu on ise kõigega või isegi vaid teatud valdkonnaga kursis olla. Lihtsaim lasta see töö teistel ära teha ja oma maitse järgi paar kolm kommentaatorit valida, kelle kokkuvõtteid jälgida. Minu meelistüüpideks on Matt Wolfe ja Wes Roth. Esimene tutvustas eile pildigenereerimisele fokuseerunud Leonardo.Ai aplikatsiooni. Piltide tegijaid on jalaga segada, ka kõik suured nagu Meta, Gemini, Copilot suudavad küsimise (prompt) peale pildi genereerida. Paraku on kõigi nende puuduseks nõue, et kasutaja oskaks end AI jaoks selgelt väljendada - prompt engineering. Hiljuti proovisin kõiki kolme ja tulemus oli suht nadi, probleem nii minu oskustes kui AI võimes pilti korrektselt genereerida.

Leonardo on spetsiifiline, suunatud vaid pildi ja video genereerimisele (mida saab kasutada graafilise disaini, marketingi, arhitektuuri, ... jne ... erialadel). Oodatult saab ta sellega palju paremini hakkama kui suured universaalsed AI'd ehkki esinevad ka siin koomilised apsud. Kummalisel kombel ei suuda pikemat teksti millegi pärast ükski neist korrektselt pildile lisada. Leonardo põhieeliseks minu arust on äärmine lihtsus ja kasutajasõbralikkus. 

Leonardo ekraanitõmmis, vasakul tulbas saab ise peenhäälestada

Pole vaja osata ise korrektset prompti kirjutada, piisab mõnesõnalisest üldjuhendist, mida tahad pildil näha ja voilaa. Programm annab sulle hulga pilte ette, millest valid meeldivaima või sellise, mis kõige sarnasem oodatuga. Klikid, et tahad rohkem samasuguseid ja genereeritakse ports sinu valikuga sarnaseid erinevate modifikatsioonidega. Pildile vastava prompti (kirjelduse) salvestab programm automaatselt.

Ups, pea sujuvalt läbi esiklaasi😁

Selle valisin edasiarenduseks

Kokkuvõttes lased järjest genereerida uusi pilte, mis järk-järgult sarnasemad sinu ettekujutusega. Samas suure tõenäosusega pakub AI välja mõningaid versioone või detaile, mille peale ise poleks tulnudki aga mis meeldivad. Tegu on programmiga, mis võimaldab igal rudimentaarse kirjaoskusega kodanikul natukese harjutamisega toota igasuguseid pilte, piirid seab vaid su oma fantaasia ja ilmselt ka seadused (eeldatavasti porri, räiget vägivalda, ... jne ... keeldub AI genereerimast). 

Ideaalne abiline minusugusele tüübile, kelle aju genereerib tonnide kaupa põnevaid visuaalseid pilte, kuid kes pole absoluutselt võimeline neid manuaalselt isegi visandama joonistamisest rääkimata. Lihtsalt mu ajukujutluse signaale käe motoorseks liikumiseks muundavad konverterid ei funksi nii nagu peaks. Mõtlen ringi joonistada aga käsi teeb mingi kujundi, millele nime pole võimalik kataloogist leida.

Tasuta versiooniga saab momendil flow rezhiimis päevas 150 pilti genereerida, iga tasulisega nii palju kui jaksad hiirega klikkida. Minusugusele tavakodanikule täiesti piisav veidi mängiumiseks või blogipostitusele pildi lisamiseks. Baasplaan alla 10$ kuus.

Tänane õlts Maudite (vaata ka 5.dets postitus) koos järjekordse krüptilsie tekstiga: "Biere aux couleurs de l'enfer Aromes d'epices, d'orenge et de malt. Qui suis-je?" - "Õlu põrgu värvides. Vürtside, apelsini ja linnaste aroomid. Kes ma olen?"

Järv nagu meri ja nael kanda

Juttu tuleb Ontario järvest. Eile jalutasin jälle rannas ja nautisin visuaalselt võimsaid laineid. Ookeaniga muidugi ei anna võrrelda aga meie koduse Läänemerega kindlasti, vaadake ise millised pikad ja vahused lained ranna poole voogavad. Lainelauaga saaks kõhuli neil kindlasti sõita, kui vaid sutsu soem oleks. Tuul sealjuures polnud eriti tugev, vaid 4-5 m/s aga see-eest idast, mis tähendas, et pikk maa oma 200 kilti aega lainet üles ajada. Korraliku ida või kagu tormiga on siin parajad veemäed.

Üleeile hommikujooksu ajal astusin kohe algul mingi lauajupi peale, korraks nagu oli valus aga mis seal ikka, ega seepärast jooksu pooleli jäta. Vahepeal kand tuikas ja sokk läks vähe märjaks, rada märg, siin seal lombid öisest sajust. Peale jooksu oli sokk verega tossu põhja külge kleepinud. Dushi alla minnes kipitas jalg, vaatasin ja avastasin oma imestuseks kannas paraja augu, ju olin naela peale astunud. Pärast terve päev kand tuikas aga kui veidi käia läks valu üle. Isegi öösel ebamugav ja pakitses. Eile hoidsin jalga ja jooksmas ei käinud, käies üritasin rohkem pöia peale toetada. Andis teine ikka tunda kui liiga tugevalt raskust peale panna või natu külje peale astuda.

Ilus puhas ilma põletikuta
korbatanud haavake 

Täna hommikul oli tükk maad parem. Koeraga jalutamas käies esimesed sada meetrit valulik aga siis läks üle. Ilm suht hea: mõned soojakraadid, vihma ei sadanud, ei lund ega jäidet tänavatel. Proovin joosta, kui valutama hakkab, eks pööran tagasi. Esimese kildi lõpuks oli hea tunne, kannal polnud miskit viga. Otsustasin detsembrikuu kümpsi ära joosta, hiljem lume, jää ja krõbeda külmaga hulka tülikam.  Õhtuks kogunes 20000 sammu ja valu enam pole kui just otse peale ei astu või ei vajuta. Õnneks auk kanna küljel mitte päris all. Päeval kandsin jalas Brooksi eriti pehmete taldadega Ghostisid, mis ilmselt aitas. Kõik mis ei tapa teeb tugevamaks.

P.S. Nüüdsest peale on õlled korduses, ma ei hakka pilte neist postitama. 10 detsembri joogiks "DON DE DIEU", pilt ja inf 2.dets postituses. Ainult tekst aknakese taga originaalne: "Bieres ou Mixologie, coctail - Perroquet Blond", millele andis AI suht segase tõlke: "Õlled või Miksoloogia, kokteil - Blond Papagoi". Kuidas võiks olla eestikeeles Miksoloogia, segamise kunst äkki? Pruulikoja veebilehelt leidsin juhendi kuidas teha "Blondi Papagoi" kokteili: Kalla 1oz mindi likööri ja 6oz õlut jääga täidetud kokteiliklaasi, kaunista rohelise mindiga - sinu suve värskendav lemmik!