Valge Laev

Päevapilt: Valge Laev ... paljudele liiga hilja

Rohkem kui seitsekümmend aastat tagasi ootasid paljud Eestis valget laeva, mis kunagi ei tulnud. Mäletan selgelt vanavanemate ja vanemate pettumust ning kibestumist läänemaailmas, kes oli meid jätnud nõuka vägivalla kätte. Sõnu vaid tehti aga ei mingeid tegusid, mis reaalselt oleks aidanud. Tänapäeval Ukrainas aidatakse vähemalt varustuse ja rahaga kuid ei olda valmis reaalselt sõjaliselt sekkuma lõpetamaks konflikti kiirelt. Kaua peab ootama, et terroriste terroristideks nimetatakse. Nüüd ähvardab Moskva tuumajaama õhkulaskmisega, sest keegi ei võta tuumapommiga vehkimist enam tõsiselt. Zaporozje tuumareaktorid ei kujutavat küll nii suurt saasteohtu kui Tshernobõli omad, kuid neid on kuus ja majanduslikult paneksid Ukrainale pikaajalise ja tõsise põntsu. Venelastel juba ammu savi, sest sanktsioone pole enam palju järgi jäänud ja otsene sõjaline sekkumine ei tule ilmselt enne kõne alla kui rünnatakse mõnd NATO riiki või kasutatakse tuumarelva, viimase puhul pole kindel.

Praegugi veel annab vett suvilas

Ööuni oli suvilas suurepärane nagu ikka. Jooksma jõudsin alles veidi enne ühteteist. Juunikuu saja kildi normi jaoks oli vaja kuuspool joosta. Tavapärase rannaotsa asemel tegin enne hulga põikeid kohalikel väikestel teedel ja nii kogunes lõpuks 8 jooksukilti - "norm" kenasti täis. Vesi oli soe aga tänu sellele ka vetikane ja sogane, õitses nagu öeldakse. Vette kastmiseks ja loputamiseks kõlbas, aga ujuda erilist mõnu polnud. Pärast rassisin oksahunniku kallal ja laasisin langenud puu ladva. Higistasin pangetäie, liiga palav töö tegemieks. Tagasiteel poodlemine ja Tele2 esindusest läbi astumine - võtsin piiramatu netipakendi ajaks kui ülejäänud pere saabub ja uue sim kaardi moblale. Õhtul tegin pannitäie kartuleid, lihapalle, praemuna ja suure salati, mõnus kõhutäis.

Raiesmik

Päevapilt: 360º vaade tärkavale elule raiesmikul

Paljud kurdavad, et raiesmiku nägemine tekitab neil masendust. Värskelt langetatud mets ja ülessongitud maapind pole tõepoolest kena vaatepilt. Mõned aastad vana raiesmik on aga minu arust musternäide fööniksist - uuestisündimisest. Kuivanud kändude ja oksarisu vahelt tärkab hoogsalt uus elu. Sammal ja rohi, mustikad, pohlad, maasikad kõikse madalamas rindes. Siis vaarikad, uued seemnetest tärganud männid, tammed, kased ja teised noorpuud. 

Õitsev põldmari

Putukaid igal pool, eriti muidugi sääski. Ühesõnaga uus elu lokkab ja võtab jõudsalt võimust. Igaks juhuks mainin, et mind ei finantseeri RMK ja pole ka kunagi metsaraie pealt teeninud. Lihtsalt sihukesed mõtted tulid pähe kui täna raielangilt metsmaasikaid otsima läksin - ainult 3 leidsin, vaarikad täitsa toored, põldmarjad alles õitsevad. Metsatulekahju oht on tõepoolest kõrge, lagedal kõik nii kuiv et krõbiseb jala all. Müstiline, miks see aasta sääski nii palju, need tegelased ju armastavad niisket ja jahedat. Parmusid seevastu pole üldse kohanud.

Linnas olles korraks kaalusin, kas tulla suvilasse või mitte. Aga ainult korraks, sest mõtlesin, mis kõik oleks nõus andma taolise võimaluse eest Ameerika suurlinnas. Eriti kui mõelda tühisele 20 kildisele distantsile ja poole tunnisele ajalkulule - Torontos kulub just see aeg ja maa tööle sõitmiseks. Suvilad ja metsik loodus 200 kildi ja 2 tunni kaugusel, tihtipeale kaugemalgi. Interneti ühendan moblast läpakasse, kohvimasin ja pliit olemas, toidupood kilt, raamatuid riiulites rohkem kui jõuaks kõigi oma puhkuste ajal lugeda. Parim suht inimtühi Põhja-Eesti rand vähem kui kilomeeter, mida sa hing puhkuseks veel tahta oskad.

Rattasõit ja maasikas

Päevapilt: Metsmaasikad

Tutvusin esimest korda seestpoolt hooldekoduga, mulje jäi oluliselt positiivsem kui oleks võinud massimeedia info põhjal oodata. Pane või ennast järjekorda kui kolmekümne aasta jagu ette võimalik oleks. Seis on momendil muidugi suht segane, seoses seadusemuudatuste ja võimalike toetuste tõttu on järjekorrad kasvanud õige pikkadeks ja keegi ei oska ette ennustada palju aega võib kuluda. Ehk ainult too tüüp seal pilve taga nagu juhataja mainis.

Jasmiini hõngu terve maailm täis

Pealelõunal sõbraga rattasõit nii 70 kilti Keila-Joale ja tagasi, peatus ja suplus Vääna rannas. Rannas kohtasime seekord lausa topless näkki, kes oma koera kekseldes taga ajas. Nii kena pilti nautisid meiesugused härrasmehed täie rauaga. Tore küll kui kombed muutuks tagasi sellisteks nagu nõuka aja lõpus kui napi riietuse kandmine moes oli. Proovisime paaris kohas lõigata aga eriti ei õnnestunud. Google map näitas teid, mida tegelikult lihtsalt olemas polnud. Ainus suht hea mõte paekarjääri kõrvalt rattaga tolmavat kruusateed läbida - võit nii poolteist kilti. Esimesed metsmaasikad maitsesid hea ja jasmiinid õitsevad täiega, üks mu lemmiklõhnasid sireli ja piibelehe kõrval. Päeva lõpetas saunaõhtu sõpradega.

Linnupoeg

Päevapilt: Nõudlik pettunult mossis ilmega linnupoeg

Täna oli eriliselt pikk ja pausideta uni, kümme tundi ühte jutti. Oma algkooli pruudiga sehkeldamise pealt äratas mind karmilt ema telefonikõne. Pärast ainult mõtlesin, et huvitav küll kuidas neiu tegelt praegu välja näeb, parem kui ei tea, sest vahel pole hea omada liiga palju tõest infot. Ega ma arva, et isegi kaheksanda klassi tüdrukule enam apetiitne välja näeks😜 Nimelt näen unes oma noorusaegade sõpru ja sõbrannasid alati sellistena nagu nad tol ajal olid ja ennast ka. Mõni ime, sest kui hiljem pole näinud ja mingit ajakulu kristallgloobust ei oma, polegi võimalik näha sellisena nagu nad praegu on.

Täna viisin vanemad üle pika aja suvilasse. Neid rõõmustas, et suvila näeb välja ja lõhnab nagu 40 aastat tagasi kui värskelt valmis sai. Mingit kõdunemis või kopitamislõhna pole, sest täispuidust maja toetub betoonpostide peale, põranda alt käib tuul läbi, mis hoiab kuivana. Vaatasime ringi, tegime kohvi, sõime saiakesi. Süütasin isegi pisikese lõkke, suuremat ei julge ikka teha, vaatamata hiljutistele vihmahoogudele metsaalune krõbisevalt kuiv.

Risuhunniku sisse roomas pirakas nastik ja sealt puges välja suur linnupoeg. Tüüp vahtis mulle tükk aega otsa, lasi kuuldavale seeria nõudlikke piiksatusi ja ajas noka nii pärani kui vähegi sai. Lõpuks pani noka kinni, vaatas veel korra ja üritas siis jooksuga jalga lasta. Koba teine, loodetavasti peidab end ilusti ära, muidu lihtne saak kohalikele kassidele.

Õhtusöök ühele, magustoiduks jäätis mustsõstardega

Linna koju jõudsin alles seitsmeks, sõbraga rattasõidule vähe hilja minna. Ajasin tossud jalga ja läksin jooksuringile. Üllatavalt palju sportlikke inimesi sel ajal Harku terviserajal. Viiekas joostud hakkasin toitu valmistama. Praemuna on kujunenud mu firmaroaks. Praadisin viimased jaanipäevast üle jäänud sashlõkitükid ja lisasin kartuleid juurde. Salati tegin sõbra õpetuse järgi: kurk, tomat, sibul ja kaks küüslaugu küünt hakituna ning rohke rammusa hapukoorega üle valatuna. Pipart ja soola maitse järgi.

Kuninglikku õhtusöögi kõrvale pudel Saku heledat. Telekast uudisi vaadates jäi järjekordselt silma asi, mis mind häirib. Naaberriigi diktaatori kõnet võib ju mainida aga selle videopildis näitamine on nagu reklaamimine. Mu arust oleks õige aeg kogu maailmal toda idiooti ignoreerima hakata, miskit arukat tema suust ju niikuinii ei tule. Mida vähem lõust ekraanil figureerib, seda parem. Samas Lukashenkot tasub vaadata, tüüp on ikka täielik tolbajoob, kõige naljakam osa, kus seletab kuidas putka ja prigoga rääkides ainuisikuliselt hoidis ära maailmasõja😁 Ukrainlastel olla mõningaid edusamme Bahmuti juures ja lõunarindel.

Küsimärgid

Päevapilt: Naadil hullavad putukad, kahjulikud?

Nüüdseks kaks päeva möödas mässu (kui see oli mäss) lõpust aga pole muud kui hunnik küsimärke. Samas annab suht huvitavat infi sündmuste ajajoon:

Reede 11:00 enne lõunat: Prigozhin süüdistab kaitseministrit tema vägede tagalabaaside pommitamises ja lükkab ümber vene poole sõja põhjendused, eelkõige väite Ukraina valmistumisest kallaletungiks ja NATO'sse astumiseks. Tähelepanuväärne, et süüdistab armee juhtkonda mitte kremli bossi.

Reede südaöö: Riigimeedias süüdistatakse Prigozhinit relvastatud mässus ja antakse välja arreteerimisorder. Täiendavad sõjaväeosad saadetakse nii Rostovisse kui Moskvasse.

Laupäev 7:30 hommikul: Wagner võtab üle Rostovi, kaasa arvatud armee peakorteri sisulist vastupanu kohtamata. Rahvas suhtub pooldavalt.

Laupäeva hommikupoolik: Wagneri kolonnid liiguvad Moskva poole, üks Rostovist teine Ukrainast. Vene sõjavägi sooritab mõned õhurünnakud ja kaotab hulga lennuvahendeid, peamiselt koptereid kuid ka ühe lennuki.

Laupäev 10:00 Putka esineb lühikese kõnega lubades kõik seaduserikkujad karmilt vastutusele võtta süüdistades neid riigi reetmises ja venemaale noa selga löömises.

Laupäev ennelõuna: Wagneri kolonn jõuab Moskvast 350 km kaugusele kohtamata sisuliselt muud vastupanu kui mõned maanteetõkked. Kolonn ise on märkimisväärselt väikesearvuline ja nõrk kui võrrelda samal ajal Ukrainas liigutatavate üksustega.

Laupäev 20:30 õhtul: Prigozhin teatab kokkuleppe saavutamisest ja annab oma vägedele käsu tagasi baasidesse suunduda vältimaks verevalamist. (nagu pommitada saanud wagnerlased ja allalastud lennukite piloodid poleks verd valanud).

Laupäev 23:00 hilisõhtu: Prigozhin lahkub Rostovist ja suundub väidetavalt maapakku Valgevenesse. Wagneri üksused hakkavad lahkuma linnast ilmselge rahva poolehoiu saatel.

Väidetav kokkulepe tagab Prigozhinile ja wagnerlastele puutumatuse, seda ei usu muidugi keegi. Kokkuvõttes sai kannatada mõlema mehe prestiizh, kumbki mingeid silmnähtavaid eesmärke ei saavutanud. Nii armee kui wagneri moraal langesid ja vastuolud vaid süvenesid. Kui riigil piisavalt jõudu lõpetatakse Wagneri praegusel kujul eksisteerimine, liiga halb eeskuju.

Nende sündmuste ja muude teadaolevate faktide taustal julgen arvata et:

1. Prigozhinil pidi olema toetajaid Moskvas aga nood lõid otsustaval momendil vedelaks. Nii väikeste jõududega poleks olnud mingit lootust kui armee poleks tuimalt kõrvalt vaadanud.

2. Ehkki Putkat otse ei mainitud kordagi olid Prigozhinil riigijuhi (president, hunta juht, ...) ambitsioonid.

3. FSB ja Armee juhtkond teadsid plaanist (võimatu varjata) aga ei oodanud nii kiiret arengut. Lootsid saada hea põhjenduse wagneri ülevõtmiseks ja ebamugavalt populaarse Prigozhini hävitamiseks.

4. Kumb kumma üle kavaldas pole veel sugugi selge, seni kui mõlemad elus. Kumbki pole mõnda aega avalikkuse ette ilmunud, ainult shoigut on esitletud. 

5. Kannatada sai mõlema peategelase ja armee prestiizh, mis tekitab huvitava võimaluse kellegi kolmanda või "kaitsekomitee" esilekerkimiseks.

6. Mõju Ukraina sõjale seni suht minimaalne. Paleepööre ei muuda midagi, revolutsioon võiks muuta. Laias plaanis hakkab mul süvenema mure Ukraina vasturünnaku edu perspektiivides, peaaegu kuu aega möödas aga rinde liikumine aeglane, alles esimene kaitseliin mõnes kohas läbi murtud.

Täiendus: Ukraina edenes veidi ja võttis ära Rivnopili, Vladi või tema teisikut näidati mingil inseneride messil - kumbki sündmus ei muuda eelnevaid arvamusi.

Liigub ka kõlakas (mida isiklikult ei usu), et Prigozhin sai enda kätte midagi Voronezh-45 tuumarelvade laost (kus peeti ainus arvestatav lahing), mis võiks pakkuda teatavat turvalisust. Samas ei piisa füüsiliselt tuumalõhkepea omamisest, turvaelemente on liiga palju. Räpase pommi jaoks saab vaid kasutada, eriti kui tegu plutooniumiga.

Himmelherrgott

Päevapilt: Paganad jumalakojas pattu tegemas ja kahetsemas

Kogu selle rahvusvahelise segaduse ja pulli peale ei osanud muud ette võtta kui sõitsime Soome sortsi käest aru pärima. Sortsi ei leidnud, lähim analoog oli sealne suht liberaalne jumalakoda. Vanajumal kurivaim ei võtnud jutule, ehkki pakkusime talle ohverduseks maarjamaalt kaasavõetud reispassi. Mis mul ikka üle jäi, jõime sõbralikult koos NATO liitlaste prantslaste märjukese nahka ja põrutasime tagasi seni kui piirid veel lahti olid. Kiirus, mida saaristos üles näitasime, ületas isegi maanteel lubatu pika puuga. Ma parem fotot ei riputa üles, kunagi ei tea kes võib ametivõimudele kituma minna😜 Momendil ärkasin teatava üllatusega mingi rootsikeelse mula peale. Telekast tuleb film või järjekas "Tortgeneralen". Esimese hooga unise peaga arvasin end svenssonite maal olevat😁 Päris vaimukas alguse põhjal otsustades. Head ööd, pean kõvasti vett jooma, et homme viksi ja viisakana esineda ning mitte kirikusse tänast pattu kahetsema minna. Olge teiegi ontlikud!

Kokk kindraliks ja siis presidendiks???

Päevapilt: Jaanilõke ja liha peale keskööd

Tänase päeva põhiteemast, venemaa segadusest, ei saa mööda minna. Nagu paljud poliitikud, julgeoleku ja ajakirjanduse töötajad kurtsid: miks küll venelased ajastavad oma julgeolekukriise meie riigipühade peale kui normaalsed inimesed tahaks puhata ja pidutseda.

Tegelt hakkas juba eile jaanitule ajal tulema signaale, et mingi jama lahti, aga ma lihtsalt ei uskunud kui tuntud naljahambast sõber shaslõkiõgimise kõrvale, momendiks moblat vaadanuna teatas: venemaal on revolutsioon või vähemalt mäss. Mine pekki, joome õlut, sihukese naljaga ei lollita isegi mind. Tüüp üritas viis minti asjatult veenda, lihtsalt keeldusin tema mobla ekraani vaatamast või oma avamast. Enda mobla kukkus sõnumite laekumisest teada andes tavatult tihedalt paugutama. Mis teil kõigil arus, Jaaniõhtu ju!!! Lõpuks vaatasin -  ... maailm on hulluks läinud.

Otsustasime mitte lasta jaaniõhtut sellisel tühjal asjal nagu venemaa revolutsioon rikkuda, pidutseme edasi, enam uudisi ei vaata. Hommik on õhtust targem kui seni elame, esimeseks tõsisemate probleemide märgiks on moblaside kadumine või Ämari poole lendavad Kinzhallid. Shaslõkk tuli imeline. õlts oli super, seltskond parim. Sõja või mässu asemel meenutasime lapsepõlve aegu ja naljakamaid juhtumisi. Magama keerasime varakult kahe paiku.

Öö möödus sügava ja rahuliku une tähe all, tegin eelmise öö unevõlga tasa. Üheteist ajal ärkasin ema kõne peale: tere hommikust asemel sain teada, et Prigozhin marsib Moskva peale. Eee... just ärkasin, ei tea midagi, las teen kohvi, siis vaatan ja helistan tagasi. Sõber ajas end üles, vaatas ringi, sügas end mõtlikult ja ütles siis: sääsed aga ühtegi kärbest ei ole. Kuulatasin ja vaatasin aknale, kummaline - tõepoolest ei ole, a mis siis. Kärbsed olevat tundlikud kiirgusele ... ja kuula kui vaikne. Tavapärase hommikuse suvilakoperatiivi askeldamishäälte asemel kostis vaid meeleheitlik linnulaul mitmetest kõridest kõikvõimalikel eri nootidel. Vaatasin talle otsa: Et nagu magasime maailmalõpu maha või???

Kohv peale ja mobla lahti. uudised olid väga segased. Midagi ebatavalist toimumas, kuid info väga kaootiline, kohati lihtsalt uskumatu. Rostov ja Voronezh võetud, rahvas tervitab "uusi võime", valitsusväegede kolm kopterit ja lennuk alla võetud - videod, Wagneri kolonnid liiguvad Moskva peale, putka ametilennukid Moskvast lahkunud, üks radarilt kadunud, teine Peterburis, Moskva ümbruses kaevatakse üles maanteid, Prigozhin nõuab läbirääkimisi kindralstaabi ülema ja kaitseministriga, mitu erivägede pataljoni poolt vahetanud, Kadõrov teatanud võimudele truuks jäämisest, ülevenemaaline üleskutse kõigi endiste ja praeguste wagnerlaste relvile tulemiseks, ... jne ... 

Võimatu hinnata ühegi infokillu tõepärasust kuid ilmselgelt vene sõjaväel ja võimudel tõsised probleemid ... kui just Kremli juhtkond seda kõike ise ette ei valmistanud, et rahulolematud poliitikud, ärimehed ja sõjaväelased paljastada ning kinni võtta ja hiljem sõjaseisukord üldmobilisatsiooni eesmärgil välja kuulutada. Eriti ei usu, liiga keeruline ja riskantne, liiga palju võib valesti minna ja kogu asi seab diktaatori halba valgusesse ükskõik kuidas lõpeb. Samas muidugi pole loogikal naaberriigi poliitilise käitumise ennustamisel kohta.

Õhtul tuli uudis Prigozhini tagasitõmbumisest seoses läbi Valgevene batka soovitud kokkuleppe saavutamisega. No ma ei tea, putka kokk ei saa ju nii loll olla, et usuks ühegi kokkuleppe täitmisse seni kui Kremli maniakk tal munepidi peos pole. Valgevenesse maapakku minemine on totraim nali, tuletage ajalugu meelde. Kremli eliit ei jäta kedagi ellu, kes neile avalikult vastu astunud, sellisel juhul on Prigozhinil jäänud elada loetud päevad või isegi tunnid. Ukraina olevat otsustanud kasutada momenti ja läinud laiaulatuslikule vastupealetungile mitmetes suundades korraga. Kogu spektaakel meelitamaks Ukraina sõjaväge lõksu - ei usu, liiga geniaalne ja keeruline. Ega muud üle jää kui peab ootama homseni saamaks aimu mis päriselt toimub ja mis suunas sündmused arenevad. Ega 91 aasta putshi ajal samuti olukord selgunud enne kolmandat päeva.

Muidu käisime ujumas, ja vaatasime kuidas lohelaudurid lainetel kihutasid. Vesi üllatavalt soe, kahekümne kraadi ringi, lained mõnusalt suured. Tagasiteel hulkusime mahajäetud pioneerilaagris, mis oli 90'te keskel ilmselt bordell või inimkaubanduse keskus, kui leitud dokumentide põhjal otsustada. Õhtul vahtisin veel uudiseid, homme paadiretkele kui ilm ja julgeoleku situatsioon võimaldavad.

Eeljaan või järelsünna

Päevapilt: Udu heinamaal nõks enne päikesetõusu

Eile sai malevasõbra juubelit tähistatud. Päris äge üritus oli, mitmeid vanu tuttavaid nägin üle hulga aja. Tähistamine oli kestvuse poolest nagu ennevanasti aga intensiivsuse poolest hulka mõistlikum. Magama läks põhikamp nelja ajal, hommikul küsis vaid üks tüüp peavalurohtu. Ülejäänud rahvas nägi täitsa viisakas välja. Magada ainult ei saanud, sest tõmbasin lollist peast väikese toakese ukse kinni, kolme inimesega koos lämmatas nagu allveelaevas. Lõpuks ei pidanud vastu, kobisin poole seitsme ajal välja ja tukkusin võrkkiiges õues. Peale pikaleveninud hommikusööki esitas kohalik kurg nokaklõbistamisetenduse. Postitan praegu ära, ei riski õhtu peale jätta, eks jaanutule pilte näete järgmises või siis uuendatud ja parandatud versioonis😎

Vihm

Päevapilt: Õunapuuaeg maja taga, taamal männid.

Täna varahommikul saabus meie hoovile selline haruldane loodusnähtus nagu vihm. Momendil taevas ühtlaselt hall, sajab pidevalt ning rahulikult - keera või uuesti magama. Eile suvilas kaalusin kas sõita rattaga koju õhtuse palavusega või oodata hommikuni. Kaheksast lubas vihma, polnud kindel kas saan enne üles, otsustasin õhtuse rattasõidu kasuks. Õieti tegin, sest magasingi sügavalt kümneni. Vihmaga olen ennegi rattaga sõitnud ja ega see tükki küljest võtnuks aga mugav nüüd ka pole ja mul polnud vihmariideid suvilas kaasas.

Samas meenutab tänane vihmane ilm Torontot: +18C kraadiga ikka veel suhteliselt soe. Kui ma ei eksi kipub Eestis temperatuur suvel vihmase ilmaga pigem kümne kraadi ringis olema. Tänane postitus läheb "eetrisse" tavalisest varem, sest õhtupoole sõidan malevakaaslase sünnale, just tuli kinnitav kõne - saan küüti. Üritus kusagil Kesk-Eestis, malevas olin 80'te alguses kaks aastat Kesk-Eesti regioonis.

Jooksmisega on kaks päeva vahele jäänud, enesetunde mõttes pole hullu - rattasõit on kompenseerinud liigutamisevajaduse. Samas selle kuu normi 100km täitmiseni veel 25 minna. Kas ja kuidas peale Jaanipäeva joosta jaksan sõltub rahvuspüaha tähistamise intensiivsusest. Samas viimastel aastatel pole ise tahtmist olnud liialdada ja ka sõbrad ei jaksa enam. Meie vanuses ei pidutse kuueni hommikul, et kaheksa ärgata ja edasi lasta, organism ei peaks sihukesele koormusele vastu. Ime isegi, et need tüübid veel elus, kes ülikooli ajal mitu suve järjest elasid motode järgi: "Vett ei joo ja jala ei käi" ning "Käib töö ja vile käsikäes" kuude kaupa kaineks saamata. Jajah - Noorus on ilus aeg!

Kännuhunnik

Kännuhunnik aias - keeruline ja
potensiaalselt ebastabiilne nagu elu.

Tänane postitus on lühike. Väsind rattasõidust, eile suvilasse, täna tagasi. Uni on suvilas miskipärast jube hea, mida kinnitab ka fakt, et öine pulsisagedus langeb 40'ni. Paar korda üritasin ujumas käia, aga vesi on ikka veel kuradima külm, kannatab ainult korraks sisse kasta. Suvilas põletasin väga ettevaatlikult lõkke sisse, isegi lepametsa all hullult kuiv. Heina rehitsesin kuhjadesse homse saju hirmus. Kõike ei jaksanud, meeletu palavus ja tuulevaikus ajasid metsikult higistama. Nägin tagasiteel blondi pikkade juuste ja imelise figuuriga näkki ... minust tõuksiga ebaratsionaalsel ja ohtlikul kiirusel mööda kihutamas. Seega peaks ka tänane uni hea tulema kui näki peale mõelda😜

Värvidemäng loojangujärgselt

Päevapilt: Lummav värvide mäng

Õhtul tegin esimest korda siin sooja süüa kui seda nii võib nimetada. Praadisin kolm muna vorstitükkide ja juustulõikudega, pärast veel paar kanepileiba pannile. Uskuge või mitte aga imemaitsev tuli. Inimene võib isegi kartulisalatist tüdineda kui seda nädal aega järjest süüa. Pugisin kõhu täis aga ikka kuidagi tühi tunne, mis mõttes puhkuse ajal kümnest lihtsalt magama minna. 

Praemunad vorsti ja juustuga😋

Põrutan suvilasse otsus tuli kiiresti. Paraku olin õhtusöögi ühe õltsiga alla loputanud. Kui ei taha riskida Õhtulehe krimiveerule sattumisega ei maksa rooli istuda. Saiakesed ja jogurtitops rattakotti, uksed lukku ja sadulasse. 23 kilti nõks üle tunni ja kohal olingi. Taevas veel helendas, sõitsin randa.

Õige otsus, vaatepilt loojunud päikesekiirte mängust pilvedel oli võimas. Sain vinge päevapildi! Raske oli valida, mitu super fotot, instagrammi sõber kommenteeris vasakpoolse kohta: nagu tulikuum laava taevas! Päevapildiks valisin ülemise omapärase vasakult paremale värvide vaheldumise tõttu. Pildid originaalid, töötlemata.

Suvilas ootas meeldiv üllatus, mu maja ees tuliuus valge bemari, viienda seeria SUV. Võtmeid ei leidnud pimedas, muidu oleks kohe paar kiiremat ringi teinud. Eks siis hommikul, kui masin just sama müstiliselt lahkunud pole nagu saabus. Momendil istun rõdul, joon kohvi, söön mooniseemnesaiakest ja blogistan. Nautige suve seniks kui on!

Võõrutusnähud

Sipelgas avanevat pojengi mekkimas

Ärkasin pool üksteist magades kogu öö ühte jutti. Vägev, lõpuks siis organism leppinud ajavööndiga. Natuke hilja oli jooksma minna, otsustasin vahele jätta või hiljem õhtul teha ringi. Suur viga - terve päev möödus uimasuse tähe all. Kui ei saa hommikul pingutusega kaasnevat "õnnehormoonide" doosi on terveks päevaks näru ja mõttetu olla. Peaaegu oleksin päevapildistamise unustanud. Homme pean kindlasti hommikul metsa lippama minema. Positiivse külje pealt on jooksmine palju tervislikum ja odavam kui narkotside panemine😛

Hommikusöök venis ja siis otsustasin Tele2 esindusest läbi hüpata, sest salasõnad keeldusid töötamast. Auto saadan ei tahtnud käivituda, napilt läks, pean ikka uue aku ostma. Mustika keskuses on Bauhof ja Tele2 mõlemad. Bauhofis aku soodsalt saadaval, kuid nõks liiga pikk, hea et mõõtsin enne kui ostsin. Tele2 esinduses selgus: salasõnad ei tööta, sest firma on seoses häkkimistega salasõnade kasutamise blokeerinud, veebilehel nad seda infi küll ei jaganud. Sisse saab logida vaid SmartID, ID kaardi või MobiID'ga. Mul netileping pole enda nimel, aga muuta seda saab ainult lepingutegija füüsilise kohaloleku puhul või ametliku volitusega. Kodus proovisin veel paari trikki, lõpuks õnnestus leping siduda enda isikukoodiga. Probleem lahendatud, sest nüüd sain sisse logida enda nime alt mitte enda kontosse ja endale ka igasugu toiminguteks admin õigused anda.

Aku panin madala vooluga laadima, loodetavasti ikka saan homme poodi sõidetud. Tühi aku tekitab lisaks sellise probleemi, et ma ei pruugi autosse sisse saada. Nimelt kumbki võti millegipärast mehhaaniliselt lukku ei keera, ainult nupust funksib. Kui aku tühi siis lukk muidugi lahti ei lähe. Kokkuvõttes googeldasin autoakusid Tallinnas. Firmasid mitmeid aga erinevaid akusid sihuke hulk, et silmi eest kirju. Mingi veebilehe peal panin masina aasta ja mudeli kirja ning sain soovituse sama aku kasutamiseks, mis praegugi peal. Kõikse soodsam K-Rautas kui E-poest osta, paraku jäin nats hiljaks, et samal päeval kätte saada. Klienditeenindusse helistades väideti, et soodushind kehtib tegelt poes ka kui olen kliendiks registreeritud. Tipptunnil ei tahtnud sõita, lükkasin homse peale, aku tahan niikuinii rahulikult kodus vahetada mitte parkimisplatsil.

Uimastav jasmiinihõng maja ees

Köögikraan loksus, pidin kraanikausi alla kappi pugema, et kinnituskruvidele ligi pääseda. Eriti idiootlik disain, kruvid paigutatud nii, et kinnikeeramiseks peaks kapi tagaseina paneeli ära võtma. Vandusin ja üritasin näppudega kruttida, nats paremaks sain aga seejuures kukkus mingi praht silma, silm hakkas kipitama. Loputasin külma vee all, läks paremaks. Lõpuks leidsin haruldase suurusega mutrivõtme #11, millega õnnestus kraan fikseerida. Nälg majas, külmkappi avades miskit eriti isuäratavat ei leidnud. Ah, keda ma petan, suurt midagi ei leidnud. Ratta selga ja poodi. Salati võtsin, aga olen juba tüdinud, tahaks miskit sooja, ostsin lihapalle ja mune. Koju jõudes tekkis soov enne tuppa minekut veits rattaga ringi sõita, 13K ring Harku metsas. Poole üheksa ajal oli üllatavalt palju jooksjaid. Tuppa jõudsin parasjagu Ukraina Stuudio ajaks, mule praadida või lihapalle soojendada ei viitsinud, läksid külmalt peale. Homme saab parem päev olema!

Viie tärni hommikusöök

Päevapilt: Unistuste hommikusöök

Uni suvilas metsa ääres on magus, magan välja oluliselt lühema ajaga kui linnas. Mis tähendas, et kaheksaks oli uni läinud. Paras aeg enne hommikusööki jooksma minna, päike pole veel ilma kuumaks kütnud. Üks pulsikell ei tahtnud kuidagi GPS signaali vastu võtta aga kui olin juba käega löönud süttis roheline tuluke, venelased ei olnudki satelliite maha võtnud, vähemalt Hiima omasid mitte, mul ju Huawei kell. Viis kilti kulges normaalses tempos, kuid liiva peal on väsitavam joosta, ära tõugata ju eriti ei kannata ja mõnes kohas liiv pehme. Tossud maha ning jooksuga vette. Hea et jooksin, ei saanud hoobilt aru kui külm oli. Vette prantsatades lõi hinge kinni nagu oleks saunast jääauku hüpanud. Mõni ime, hiljem merevee temperatuuride kaarti vaadates sain objektiivse kinnituse: kell 9:00 Paldiskis +8.9C, Dirhamis +4.1C. Ujuda ei kannatanud, kümme tõmmet ja püsti. Korraks veel lasin selili, et ikka higi saaks korrakikult maha loputatud ja pea jahedaks. Välja sammudes hakkasid jalad külmast valutama ning jäid kangeks.

Rannaäärsed kibuvitsad täies õies

Paraku nagu alati on külmast veest välja tulles organism nii shokeeritud, et isegi märjalt tuule käes hubaselt soe - kõik on suhteline. Hakkasin tagasi minema aga energia ajas üle, lähen jalutan enne veel Türisalu panga alla. Ega seal miskit ennenägemata põnevat olnud, lihtsalt see rada saanud igasuviseks traditsiooniks. Eriti pikalt ei jalutanud, mõte kuumale kohvile ja saiakestele sundis tagasi pöörduma. Läbi metsa suvila juurde jõudes ehmusin momendiks, oleksin peaaegu suure nastiku peale astunud. Too pani õnneks õigel ajal vehkat roomates oksahunniku alla. Kahju, oleks tahtnud pildistada, et tütart kadedaks teha.

Hommikusööki nautisin täiega. Seni kui kohvimasin vurises neelasin joogijanuks ühe Praha Kuldse. Vähemalt tund istusin rõdul ja nautisin lihtsalt eksisteerimist. Presidendi kohv, mandlimartsipaniga kroissant, sõõrik ja moonirull ... banaan ja mangomaius - viietärnihotelli tasemel hommikusöök, ainus vahe, et ise pidin serveerima. Nii mõnus kui pole kellaajalisi kohustusi, võid linnulaulu kuulates logeleda just nii kaua kui isu on. Isegi sääsed olid jalga lasknud, korraks tuli lausa tukk peale. Lõpuks ajasin end üles, ja veeretasin kännud teise kohta ja püstitasin neist "kunstilise" installatsiooni. Olen üks rahutu hing, ilma tegevuseta ei oska kaua olla. Marjapõõsaste alused rohisin, neid õnneks vaid kuus järgi. Nii kuiv, et kaevus vett ainult veidi põhja peal, peaks juhust kasutama ja kuivaks tõstma ning puhastama.

Linna sõites ostsin Maximast puuvilju vanematele viimiseks: Mango, aprikoose, banaane, õunu ... Mul oli õigus kui arvasin, et mangot polnud nad varem ehtsal kujul söönudki. Koorisin ja lõikasin ise tükkideks, mango on mu lemmik aga äärmiselt tülikas ette valmistada. Jäätise ja kohviga maitses suurepärane. Praegu mõtlen, et kas ainult minul on sihuke ekstreemne toidu nautimise kiiks. Õhtul tassisin naabri ehitusest ülejäänud prusse kuuri, igavesed massiivsed, äkki läheb vaja. Kui ei lähe kuluvad küttepuudena marjaks ära.

Loojang rannal

Päevapilt: mingid karvased taimed loojangu taustal

Selliste ilmadega ei raatsi kuidagi linnas olla, õhtul põrutasin mere äärde suvilasse. Jalutasin randa ja lihtsalt istusin liiva peal vaadates pilvede varju peitvat loojangut.

Ei saa väita, et päev oleks sündmustevaba olnud. Öösel meenus: olin aku laadima jätnud. Juba garaazhi uksel kuulsin sisinat ja tundsin kahtlast lehka, oh sa sarviline kurat. Vana veneaegne laadija uhas ülelaadida, elektrolüüt mulises, aku kuum. Kiirelt ühendasin lahti, näis kas küpsetasin lõplikult tuksi. Miks ma enne juhendit ei uurinud, aga miks peaks, laadijatel ju automaatika ei lase lollusi teha ... jutt moodsatest laadijaist, mitte minuvanusest, millel manuaallüliti valikutega "zarjad" ja "pusk". Laadimisvoolu olin teisest lülitist muidugi liiga tugevaks keeranud - lollpea, iidne laadija ei lülita ise välja, hullemal juhul võib hoopis maja põlema panna.

Et igav ei hakkaks ja naabrid liiga hästi ei magaks tegin auto tagaukse lahti ... kõrvulukustav vargasireen hakkas üürgama. Kurat, kus võtmed on, tormasin hea minuti majas ringi enne kui köögilaualt võtmed leidsin ja signalisatsiooni maha sain. Uni muidugi läinud, surfasin tunnikese netis enne kui klapid peas Kazuo Ishiguro "Klara and the sun" ulmekat kuulates magama jäin.

Hommikul uni jälle vara läinud, valgete öödega raske harjuda. Kuue ajal jooksmas. Peale hommikusööki võtsin ratta välja, lõin kummid täis ja tegin tiiru Nõmme turule. Kalevi poest veidi soodukal komme, mõned marmelaadikad lausa poole hinnaga. Nüüd saab poest tellida kotitäie soovitud kraami ja hiljem sealtsamast üles korjata,

Tagasiteel läksin tee peale jäävast Maximast toidupoolist ostma. "Kogemata" alkoosakonnast läbi jalutades ei suutnud silmi uskuda. Õllepäevade raames mitmed margid poole hinnaga, sealjuures ka kvaliteetkraam. Praha Zlata 99 senti, Saku Hele lausa 80. Rattaga kastitäit ära ei vea, võtsin kaks heledat, rohkem raamikotti kommide ja sõõrikute (10 Nõmme sõõrikubaarist) vahele ei mahtunud.

Kodus proovisin kas masin võtab hääled sisse. Läks vurtsti käima, äkki ei küpsetanudki akut ära. Igatahes sõitsin lähimasse Maximasse ja ostsin Jaaniõlled ära. Eestis millegipärast suure kastiga ei müüda, pidin teenindajat paluma, et tagant tooks kohe mitu. Saku Heledat on vaid lahtiselt või plastkastidega, vahet polnud, haarasin viimased 6 järgijäänud pudelit. Kaasa peale mõeldes ostsin Eestis tehtud Wõlu tikrimaitselise vahuveini ja mõned siidrid, jätsi peale tilgutamiseks pisikese konjaki.

Äraõitsemine

Umbrohi, mille muru seest välja
nokkimisega hullu vaeva nähakse

Suvilas on inimtegevushäältest harjumatult vaikne magada, linnud ainult laulavad kõrvulukustavalt, eriti varahommikul. Peale viit läks uni ära, vaatamata kangelaslikele jõupingutustele ei tulnudki tagasi. Lõpuks lõin käega, ja läksin hoopis järgijäänud osa niitma. Päike oli kuue ajal nii madalal metsa taga, et pea igal pool vari. Esiteks kõikse raskem tiheda heina osa, hommikusest kastest veidi niisket rohtu hulka lihtsam niita.

Vahepeal tuli tera varre küljest, ta viimasel ajal kippunud loksuma, olin eelmine aasta traadiga üritanud parandada. Nüüd võtsin kolm kruvi ja keerasin tera kanna ja varre vahele tihendamiseks. Uskumatult hästi funksis, ülihäiriv loks kadunud kui tina tuhka. Õunapuude, kirsside ja ploomide vahelt oli tänu vohavale naadile küll kergem, kuid hulka aegavõtvam niita. Lisaks veel ploomide ja kirsside võsud, mis siin seal võrseid ajasid. Need naksasin oksalõikuritega pinnasest välja. Vikat ei lõika küllalt madalalt, mõne aastaga kasvavad sihukesest kohast nii jämedad võrsed, et enam ei saa jagu. Kahe poole tunniga niidetud - ise läbihigine. 

Teab keegi, mis selle põõsa nimetus?

Jooksutossud jalga ja sörgiga randa. Liiva mööda on ikka raskem joosta kui korraliku pinnase peal. Vesi oli eriliselt värskendav, loputasin higi ja võimalikud puugid maha. Korraks maha istudes viskasin pilgu netiuudistele. Keegi eestlane oli jooksnud 55-59 aastaste 5K Eesti rekordi. Päris muljetavaldav aeg - nõks alla 17 minuti. Mina jään tegelt vaid 6 minutiga temast maha olles samas järgmises vanusegruppis. Ainult 6 on muidugi iroonia - 5K distantsil on see tegelt hull vahe. Peaks uurima mis on Eesti eri vanusegruppide rekordid. 

Tagasiteel poest läbi, tahtsin paar saiakest kohvi kõrvale. Nüüd võis küll inflatsiooni täheldada, kaks eilset kreemisaia 1.40 Eur. Võttis kaaluma kas poleks mitte õigem sama raha eest kvaliteetõlts külmikust haarata. Paraku vaja rooli istuda, seega tehnilistel põhjustel ei saanud päeva härrasmehelikult alustada. Õhtul olin akut laadinud, kahjuks aku boosterpatareile ei sobinud kaasavõetud toiteblokk, USB ühendus vale. Jäi vaid loota, et saan suvilast minema.

Hommikusöögi vabaõhuveranda 

Rõdul nautisin hommikukohvi saiakestega. Sääsed saabusid hoobilt ja asusid jalg üle põlve mu verd luristama. Ei lasknud end häirida, liiga mõnus olemine. Mitmed lilled jäid silma, tegin pilti - ehk kõlbab mõni päevafotoks. Katkusin ka verandaesise kivitaimla puhtaks, kännuhunnikuga ei viitsinud jamama hakata. Masin läks vaevu käima, poodi ei julgenud sõita, otse koju. Esiteks kruvisin juhtmed klemmide küljest lahti ja puhastasin pinnad. Panin nii autoaku kui ka kaasaskantava akuboosteri laadima, loodetavasti aku ja genekas ikka ok, armatuurlaual igatahes hoiatustuld polnud.

Vanemad tõin pulmaaastapäeva puhul enda poole. enne astusin Selverist läbi ja võtsin saiakesi ning vahukoore-virsiku koogi. Osutus väga maitsvaks, lisaks kroissante ja Prantslaste alkovaba granaatõuna maitseline mullivein. Istusime isa-emaga ümber laua ja lasime head maitsta, desserdiks shampa ja shokolaad, maasikad ainult unustasin külmkappi.

Õhtul lihased vähe valusavõitu, mõni ime kui ainult korra aastas niidad vikatiga ja kohe terve krunt korraga. Putukate poolest tekkis küsimus kas Eestisse kah mustad kärbsed jõudnud. Sajad sääsehammustused ei jätnud jälge aga paar ampsu olid tüüpilised auguga nahas ümbert punased. Muidugi olin ka puugi üles korjanud, sättis alles teine end kubemepiirkonnas sisse, sain küüned taha ja vetsust alla ta tee läks. Profülaktika mõttes loputasin piiritusega, seekord väljastpoolt.

Vikatimees

Täna oli plaanis heinaniitmine suvilas.

Päevapilt esimese vabariigi aegse vikatiga

Hommikul ärkasin õige vara, aga jooksma ei läinud, niitmine annab küll ja veel nii samme kui energiakulu. Hommikusöök telekat ja läpaka ekraani vahtides ning siis kõigi oluliste asjade kokku korjamine ning autosse toppimine. Süütevõtit keerates kostis üks hädine punnitus ja kõik, aku kurat tühi. Pekki küll, laadimise peale kulub oma tund enne kui julgen sõitma hakata. Siis aga meenus, et kunagi aastaid (nii kolm-neli) tagasi tõin kaasa akuboosteri – sihuke akupakk, tavalisest ehk kaks korda paksem. Kunagi pole proovinud ja peale esimest korda pole ka laadinud. Vaatan kas leian üles ehkki suht kindel, et laengut tal vaevalt enam on. Enne otsisin tükk aega seljakotti, mida just nägin, no ja ei leidnudki. Nüüd sattusin esimese katsega akupaki peale. Sisse lülitades näitas ühte pulka kuid nõudis laadimist.

Pulli pärast proovin ikka. Ühendasin akuga ja keerasin süütevõtit, kostis vali piiksumine. Õnneks akupakis oli jõudu, et korra mootorit pöörata ja käima see prahvatas. Akulaadija tõstsin autosse, et suvilas laadima panna. Kavas olnud eelnev poeskäik tuleb vist ära jätta, ei julge poe parklas seisma jätta. Äkki genekas pole piisavalt akut laadinud ja sinna ma jään kuna akupakk jummala tühi. Muidugi saaks käia kerjamas teisi kliente, ehk aitavad oma aku pealt käima, sellega ei tahnud tegeleda. Probleemi lahendasin innovatiivselt. Sõitsin parklasse ja valisin koha, kus poe seinal pistik, milles mingi ventilaator. Viimases hädas tõmban ventika välja ja laadin oma masinat. Kindluse mõttes otsustasin siiski mootori käima jätta kuni kiirelt poodi hüppan. Auto nii vana ja kriibitud, et seda küll keegi võtta ei taha. Paar poetagust parmu vahtis hoone nurga juures. Tekkis mõte palgata nad kange sauruse õlle eest autot valvama aga kui masinast välja astusin olid mõlemad nurga taha kadunud. Riskin niisama.

Poest haarasin leiva, suitsuvorsti, juustu, värske kurgi ja kaks salatit, jagub nii lõuna kui õhtusöögiks, sõidu peale üks Onu Tomi jäätis nagistada. Suvila oli endise koha peal, hein üle põlva nagu tavaliselt Eestisse jõudes. Vikati „seadistus“ ja luisu otsimine võtsid jupike aega. Ilm hakkas kuumaks kiskuma, suure osa niitmisest tegin võimalikult kiiresti, et ei peaks liialt palavust kannatama. Paraku kulus kolm õltsi nagu vesi kerisele. Vee olin muidugi unustanud osta aga õnneks leidsin talve üle elanud Värska pudeli. Korkisin lahti, mulli muidugi polnud, muidu täitsa puhas ja maitses nagu vesi. Kvaliteetne kraam, meil Kanadas tuleb kahe kuuga vetikas ja igasugu klimbid pudelivee sisse nagu omal ajal laboris võisime veenduda. Ei teagi kumb parem, kas vetikaga „naturaalne“ või steriilselt 💀surmpuhas😜 Tarbimiseks ja hiljem kohvi tegemiseks eelistan igatahes steriilset H2O'd ilma bioloogilise lisandväärtuseta.

Pool krunti niidetud otsustasin pausi teha, päike kõrvetas hullult ehkki õhk väga kuum ei olnud. Higi olin valanud mitme mehe eest, kõik õlled filtreerisin läbi naha välja ja jäi puudugi. Riisi-Suitsukana salat läks esimesena loosi, kõrvale leib vorsti juustu ja kurgiga – kõik selle kraami loputas alla viimane Saku Kuld. Veerand tundi tukastust ja randa minek, kurk kuivas hullult. Astusin poest läbi, haarasin mitut sorti jooke ja jogurti hommikusöögiks, jäts teele kaasa. Korra vilksatas mõte kolmepooleeurine sovetskoje shampa õhtuse heinategemise tarvis võtta, kuid külmikut mul pole ja soe shampa vist ei võta kõige paremini janu ära. Talvine siider (õna-kaneeli) poe külmikust läks hästi peale.

Vesi oli kalda lähedal soe, kaugemal päris jahe. Ei hakanud kangelast mängima, loksusin põlvesügavuses vees, polnud ka neiukesi, kelle ees edvistada. Käteräti unustasin maha, viskasin end sooja liiva peale selili, puuront pea alla, kaabu silmadele – lebotasin ja mõnulesin – PUHKUS. Enne tagasiminekut hüppasin veel kord vette loputamaks liiva selja pealt maha. Suvilasse tagasi jõudes tuli pea 6 kilti jalutust täis. Päeva lõpuks oli põhiliselt tänu niitmisele üle 27000 sammu kirjas. Õhtupoolset niitmist võtsin rahulikumalkt, ei tahtnud end higiseks ajada. Õhtusöögi ajaks kaks kolmandikku tehtud, eks hommikul jätkan, kastemärga rasket heina palju lihtsam niita.

Sääski on päris palju see aasta, Eesti sääskede vastu olen aastatega nii immuunseks muutunud, et tühjad enam suuurt ei sega. Suurema portsu lükkan käega maha, üksikuid ei viitsi peksta, tihtipeale ei tunne kah enam. Kell praegu üle kesköö aga väljas ikka valge. Peab magama keerama, et hommikul saaks vaarkult heinaga ühele poole.

Ajavahe

Eelmise päeva pilt - Öine lend

Torontos sain sutsti lennukisse aga isegi seal kontrolliti käsipagasi suurust ja korjati nii mõnelgi ära vaatamata hädaldamisele. Kurat teab miks nad ühtäkki nii karmiks läinud. Lennukis see-eest oli üllatavalt mõnus, pea kohal panipaigas jäi lõdvalt ruumi üle, panin ka oma läpaka sinna. Istekoha olin varakult akna alla broneerinud nagu tavaliselt, meeldib välja vaadata ja saab pead toetada akna vastu. Kuna mul suht raudpõis pole vajadust ka kõrvalistuvaid tüüpe segada vetsus käimise lunimisega vaatamata kahekordsele vedelikutarbimisele. Käin 7 tunnise lennu jooksul korra siis kui nood käivad.

Toronto lennujaamas

Õhku tõusime nõks peale loojangut, ilusa värvilise horisondi sain pildile. Alles Gröönimaa kohal läks valgeks, osalt seetõttu, et olime kõrgel põhjas, osalt seoses vastupäeva lendamisega. Pildistada miskit polnud, ühtlane pilvitus kattis nii merd kui maad. Vaatsin esimese poole Babyloni filmist, päris äge - nagu malevapeod omal ajal. OK ma veits liialdan aga vaesel nõuka ajal pidi alko ja oma fantaasia tagama samasuguse möllu nagu filmis kujutatud orgia. Jazz oli super, pidu vaadates kerkis silmi ette Viiralti "Põrgu". Teine oli mingi ulmekas kus tüüp sattus tagasi dinosauruste aega, paras jura, nüüd saan aru miks ei viitsi enam filme vaadata.

Taani liivarannad

Kopenhaagenisse jõudsime õigel ajal, lennujaam suht väike ja vähe rahvast. Terminali vahetamiseks tuli küll päris pikalt jalutada. EU piiri ületamine käis Eesti passiga suts ja valmis. Tund oli väljalennuni aega, hulkusin veits mööda lennujaama. Kõik oli kuradi kallis aga isu ka ei olnud. Tollivaba veinipudelikese saatel näksisin ühe Kalevi batooni. Tillukesse lennukisse saime kohe sisse aga siis tuli tund rajal oodata kuni meeskonnad maandumisrada kontrollisid ja rämpsust puhastasid. Eesti poole lendasime üle Rootsi saarte ja Hiiumaa, pildi sain Vohilaiust. Tallinnas tollist läbi ja Bolti taksoga koju. Liiklus Järvevanal ikka päris hull, taksojuht sõitis nagu Torontos, julmalt vales reas kuni pigistas viimasel momendil vahele.

Elamise juures polnud vahepeal mingeid märkimisväärseid muudatusi toimunud, naaber oli ainult paar ploomi maha võtnud. Teise naabri koer ei tundnud algul ära, pistis lõugama aga peale nuusutamist jäi rahulikumaks. Toidupoodides ei tundunud hinnad sugugi nii hullud kui võiks massimeedia hädaldamise põhjal otsustada. Super hea Tshehhi õltsi sain 1.4 Euriga, Saku Kuld 1.2 - pole üldse paha. Juust ja suitsuvorst suht sama hinnaga kui eelmine aasta, Presidentti Gold vaalea paahto Rimis 5 Euri on super hea hind. Kõige meeldivamalt üllatas Maxima kust ostsin hulga saiakesi, kassas sain ootamatult 40% soodukat, sest kell oli nõks üle seitsme.

Päevapilt täna

Esimene täispäev kodumaal kulus pisiasjade õiendamisega nii näppude vahelt ära, et ei märganudki. Vähemalt Harku metsas sai jooksmas käidud ja viispool kilti viisaka ajaga läbitud. Rahvast üllatavalt palju, kell oli ka viis juba. Kui tavaliselt hommikul jooksen, suurt teisi entusiaste ei näe. Mõned pildid tegin, kuna veemõõtja kedagi ilmselt ei huvita, pidin valima sireli ja maja ees lebotava kassi vahel. Kaas tundus etem mõte, sirelid peaks suvilas veel ilusamad olema.

Autoga sõites juhtus paar nalja. Mingi moment kuuldus kahtlane susin, keerasin kõrvale parklasse kahtlustades kummi sühjaks minevat. Seisma jäädes aga heli kadus - mootorit peale keerates hakkas uuesti. Kummaline, mis see küll olla võib ... äkki sain aru, raadio kurat, jaamalt maas teine - lihtsalt "maailma alguse" müra edestas. Õhtul poest koju sõites tegin sihukese apsaka, et keerasin vastassuuna vööndisse - miks kurat vastu sõidetakse??? Õnneks suht vähe liiklust selleks ajaks, peale sujuvat U pööret olin jälle korrektses suunas - huvitav mis teised autojuhid arvasid :D

Igatsus

Päevapilt: Kutsikud maiust saamas

Koera kiindumus ja igatsus on ikka täitsa piiritu. Tarisin eile kohvri välja ja kutsad loomulikult märkasid. Koko hakkas pidevalt kannul käima, ei julgenud korrakski silmist lasta. Õhtul ei tahtnud kuidagi magama jääda, muudkui koperdas mööda elamist ringi üks silm minu peal. Kohvrit ja asju nuusutati kümneid kordi üle. Õue üksi ta mind ei lasknud.

Hommikul vara kui ärkas läks hädaldamine lahti, rahunes alles mind nähes. Lasin eluka korraks õue asjale ja pidin suures toas diivanil pikutama kuni kuts uinus, alles siis sain tagasi kaasa kõrvale magamistuppa hiilida. Uuesti ärkasin kuna kole palav oli, Sushi sitikas mulle kaenlasse pugenud.

Kui asjad pakitud läks Koko nagu arust ära, kukkus oma vanadel jalgadel kekslema ja ringi jooksma. Vaene loom ilmselgelt lootis koos väljasõidule minna. Selleks ajaks kui päriselt reisikraami autosse vedasin olid loomad resigneerunult leppinud olukorraga. Andsin kummalegi maiuse lohutuseks enne kui ukse kinni tõmbasin.

Lennujaama sain 10 minutiga, rahvast üllatavalt vähe ka terminalis. Kuna check-in eelmisel õhtul kodus tehtud jalutasin otse agendi juurde kohvrit ära andma. Paari minutiga sujus siingi ehkki 600 grammi ülekaalu. Kõrval peedistati üht India vanahärrat täiega. Tema carry-on kästi raami pigistada. Kõva kohvrike mahtus igatepidi aga ühed rattad jäid poole sendi jagu üle. Külmalt sunniti ekstra maksma. Mu käsipagas seljakotid, mida vajadusel annab nätsutada ja raami pitsitada. Ei pidanud raamiga võimlema, ilmselt tundus et mahuvad.

Tollivabas poes sain sellise üllatuse osaliseks, et isegi mittealkohoolset jooki ei tohtivat lennujaamas juua. Nagu mis mõttes, nii loll ma ka pole, et $10 eest baarist veepudelit osta. Kuradi tegelased, üritavad igast otsast kopikat koorida. Mis see mehel plastikusse näpuga auk teha ja veints hinge alla panne. Koti viskan prügikasti ja asi ants. Kokkuvõttes jääb mulje nagu oleks kliendid tülinaks, keda vaja nöökida, et teinekord enam ei tuleks.

Lõpuks ometi phks

Päevapilt: Katsetus enekakepiga
Pärispildi tegi kaasa statiivilt kogu perest

Täna esimene puhkuse päev. Igavesti mõnus aga samas on viimastel aastatel jäänud puudu see ülim nauding, et võid lõpuks ometi nii pikalt sisse magada kui tahad. Nimelt saan ma iga tööpäev ka sisse magada rääkimata töö juures pikutamisest. Justnagu banaanidega: kui iga päev saad pole pooltki nii maitsvad kui paari aasta tagant näksituna. Iga hea asjaga harjub inimene ära. Küll ikka miljonäridel on kurb ja üksluine elu, kui alati saad kõike mida tahad pole miski enam eriline.

Üheteistkümnenda juuni jooksud

Mul siiski andis puhkusetunne ja hommikune super mõnus ilm: +18C kerge vihmaga (tüüpiline täisrinnal naudingut pakkuv Eesti suveilm) sihukese energialaksu, et jooksin selle aasta viie kildi 22:28 ja keskmise kiiruse 4:26/km rekordi, viies kilt jäi täpselt 4 minutiga napilt rekordile alla. Koju jõudes oli ka tütar end jooksuks valmis sättinud, ja kutsus kaasa. Mis ikka, sörkisin veel viieka otsa. Rahuliku tempoga mõnus issi-tütre kvaliteetaeg - puhume juttu maast ja ilmast. Aktiivsusmonitor arvas peale esimest jooksu, et 22 tundi kulub taastumisele, nalja teete või, neljast minutist aitas küll ja veel. Peale teist jooksuringi kukkus häirekella lööma - 35 tundi vaja puhata😏 Lõuna ajal saabus noorem plika kuna kavas oli traditsiooniline igaaastane perepilt. Sellega on alati palju õiendamist, sest pereliikmetest loomad peavad tingimata pildile saama ja sealjuures fotogeensed olema. Hea, et noorem tütar oma kasse kaasa ei lohistanud, kahe koera ja maoga oli niigi tegemist.

Rabarberikook ja kohv

Päevapilt: Rootsi rabarberikook hommikukohviga

Kaasa valmistas netist leitud Rootsi retsepti järgi imemaitsva rabarberikoogi. Võid, suhkrut ja muna ohtralt - eks ikka ebatervislikud asjad koogi maitsvaks muudavad. Ta tegi koogivalmistamisest video, mida lubas hiljem koos retseptiga avaldada. Kui järjepidevalt jooksmas käia võib endale sellist kaloripommi lubada. Viimane aeg ka, sest mina kui põhiline kookide ja küpsetiste konsumeerija lasen varsti jalga. Üritan ka külmkappi tühjemaks süüa, naised omapäi suurt ei jaksa ja kus see kahju ots kui miskit halvaks läheb. Eile võtsin tööle kaasa kergelt kahtlase hakklihakaste, mis eelnevalt läbis koertepoolse kvaliteedikontrolli. Kulta Katariina eelviimane pakk hakkab otsa saama, vägagi õigeaegselt. Pildil olevat kohvi pole veel jõudnud segada, metspähklikoor kõik alla vajunud.

Eile sattusin huvitava video peale, mis rääkis kohvi röstimisest. Röstimine on üks suur kunst aga jämedalt võttes saab kohvi tumeduse astme järgi nelja põhiomadust mõõta. Esiteks mõrudus - mida tumedam, seda mõrudam. Teiseks happelisus - kasvab röstimise alguses kiiresti, saavutab maksimumi nõks enne heledaimat röstitaset ja hakkab edaspidi kiirelt langema. Kolmandaks originaalne maitse (vahel nimetatakse ka magususeks) - saavutab maksimumi heleda rösti puhul ja hakkab siis ühtlaselt langema. Kohveiini sisaldus langeb nii röstimise aja kui temperatuuriga, heleda röstiga saab kõige tugevama kohveiinilaksu.

Paljud spetsiaalkohvid heledama röstiga, et oleks tunda originaalset maitset. Tumeda röstiga kohvid kipuvad suht sarnase maitsega olema kuna originaalmaitse on välja kõrvetatud. Kokkuvõttes sain hea põhjenduse, miks võimaluse korral alati heledat rösti eelistan. 

Vasturünnak või ikka veel ettevalmistus?

Päevapilt õitsvast kiwist

Pole päris selge kas Ukrainlaste vasturünnak algas juba eelmisel nädalal, sel nädalal või pole ikka veel alanud. Selle sõja üks iseärasusi on suhteliselt väikesearvuliste väekoondiste kasutamine - viimase aasta jooksul on enamasti ühes rünnakus paar-kolm tanki, mõned soomusmasinad ja maksimaalselt sadakond jalaväelast. Erandiks Ukraina rünnak Hersoni ja Harkovi oblasti vabastamisel. Bahmutis surusid venelased pidevalt suht väikeste jõududega korraga.

On mis on, aga nagu ründaja poole puhul oodata, näeme Ukrainlaste esimesi lääne raskerelvastuse kaotusi nii tankide kui soomustransportööride näol. Ukraina pool endiselt hävitab nii moonaladusid kui eriti vene poole süürtükke. Täna olevat rindejoonest 130 km kaugusel paiknenud terve "Dnepri" rinde staap pihta saanud, lisaks võimsad plahvatused Berdjanskis. Mina siiski arvan, et momendil Ukrainlased alles katsetavad, kus vene kaitse järgi võiks anda ja põrutavad siis kiire põhilöögi vastavalt olukorrale üritades võimalikult kiiresti Aasovi mereni jõuda. Ühendusteede läbilõikamiseks pole vaja linnu ära võtta, neist võib lihtsalt mööda minna. Varustuse ja moonanäljas venelased lasevad vabatahtlikult jalga nagu Hersonist. Loodan, et Ukraina peastaabil on mingi üllatus varuks. Hoiame pöidlaid, ootame ja peagi näeme.

Sümbolite kaaperdamisest

Päevapilt: Kaasale kingitud kääbus-sirel õitseb

Igaks juhuks hoiatan õrnahingelisemaid tüüpe: kui poliitiliselt ebakorrekne ja otsekohene tekst pole teie maitsele, soovitan piirduda sireliõite imetlemisega😉

Täiega närvi ajab, et mingid rezhiimid, poliitilised rühmitused, vennaskonnad, kodanike ühendused, ... võtavad kelleltki luba küsimata suvalise sümboli ja seovad selle oma ideoloogiaga. Närvi ajab sellepärast, et muidu igati ägedat ja mitte-eakohast huudit, ei saanud tuntud vähemusgrupiga seotud värvikombinatsiooni pärast osta. Järsku keegi veel mõtleb, et olen toetaja.  Noh just nagu muidu igati kihvtis stiilis kaabu vedeleb mul riiulis, Eestis seda kanda ei taha🙄

Rahvas seob tahes-tahtmata sümbolid ideoloogiaga, mis viimasena seda enda reklaamimiseks kasutas. Vanas Indias, Roomas ja Viikingitel oli haakrist kultuse ja õnnemärgiks. Põhjala müstikast sissevõetud natsionaalsotsid võtsid enda sümboliks, muutes edaspidise kasutamise praktiliselt võimatuks. Viisnurk (täpsemalt küll pentagram) on kasutusel iidsest ajast alustades Babüloonlastega ja lõpetades kommunistidega. Enamasti religioosse tähendusega nii kristlastele kui paganatele. Mulle, nõuka taagaga kodanikule mõjub kui punane rätik härjale, sest seostan vene võimu ja kommunistide, mitte moodsate paganatega, kelle vastu pole miskit.

Nagu ise võite veenduda on hoodiepusa igati sobiv Metsatöllu või Loitsu kontserdile või vabavõitluse matshile või mõne sõjamängu turniirile minemiseks, aga ... Aga musta pusa peal olev leekides ja suitsus pealuu kujutamiseks on väga efektselt kasutatud värvitoonide kombinatsiooni, mille peale taolistel üritustel liikuv seltskond heakskiiduga ei vaata. Toetaks ma toda ideoloogiat, oleks pohh, lihtsalt viisakusest ei kannaks nagu ei läheks reformi üritusele ekre sümboolikaga ja vastupidi.

Hoobilt meenus kui Toronto lennuväljal pagasit oodates minu kohver lindil lähenes ja ees seisev kodanik sõbrale kommenteeris: Bljad, posmatri, kakoito jobannõi piider poletel snami. Teine vastas: Da-da, zdes v kanade takih pizdelnikov mnoga. Lasin kohvri mööda, jalutasin teisele poole konveierit ja korjasin sealt üles. Kohvri kinnitusrihm oli vikerkaarevärviline, lootsin et paistab hästi silma teiste hulgas ... paistis, liigagi hästi🙄 Kes arvab, et argpüks olin ... ei, lihtsalt piinlik, nagu avalikus kohas puuksu lastes. See seltskond võinuks ometi mingi teise selgetähenduslikuma graafikaga sümboli valida😜

Vikerkaare fenomen

Nagu ma ei kanna Che pildi, haakristi või ristilöödud lunastaja kujuga särki, hakkab vastu ka vikerkaarevärvi kombinatsioon. Mitte muidugi värvid ise, mis igati kirevad ja kenad ning loodusteadusliku sisuga, vaid ikka ideoloogia, mis vikerkaare kaaperdas. Meil siin kisub selle koha pealt üldse üle võlli, pole päeva, kus uudistes teemat ei käsitletaks. Avaliku elu tegelased, kaasa arvatud profisportlased, peavad toetama, muidu tehakse massimeedias maatasa. See puudutab igasugu kõikmõeldavaid vähemusi, justkui lasteaed, iga nalja peale võidakse kasvatajale kituma minna.

Kogu see jamps tuletab teravalt meelde nõukaaega kui avalikult ei tohtinud keegi kritiseerida riigikorda, ideoloogiat ja juhte, vastasel korral järgnesid sanktsioonid. Ja nagu tol ajalgi, valdav enamus omavahelistes vestlustes irvitab, kuid jamade vältimiseks hoiab ametlikel esinemistel keele hammaste taga või kiidab silmakirjalikult kaasa. Eelkõige häirib, et ühiskond surub oma vaateid sul jõuga kõrist alla ja kaagutab iga nurga peal antud teemal. Loomulikult tekitab minusugusel autoriteetide eitajal automaatselt vastureaktsiooni. Vabas ühiskonnas ei saa nõuda, et kõigi kodanike kombed ja tõekspidamised peavad meeldima ... või saab teie arust? Oleme kõik sõbralikult oma vaadetega ja ärme sunni teistele omi peale - lets agree to disagree!

... foobiks ei maksa mind nimetada, sest foobia tähendab kartmist. Ei karda ei lillasid, pruune ega punaseid, lihtsalt tüütud on oma pideva kliiniliseks kiskuva tähelepanuvajaduse häirega. Ainult oma naist kardan😉