Nimelt on otsustanud keegi vanatädi, et ropud sõnad ei sobi lugeda. Selle vastu pole mul midagi (mulle ka ei meeldi teatud tasemest alates), aga järgmine osa ajas karvad turri. Nimelt leidis tädi (siinkohal oli mul raske hoiduda mõnest õige ropult mahlasest väljendist) et hea mõte on raamatukogu raamatutest sellised sobimatud kohad kustutada, ja muidugi tunnistas, et on asunud seda ellu viima. Lisaks kutsus veel raamatukogutöötajaid endaga liituma kampaanias “Teeme ära” ehk raamatute täieulatuslikus tsenseerimises. Hiljem küll väitis, et olevat tegu naljaga aga tema enda tunnistust kuuldes julgen kahelda.
Ma leian, et siin on tegu kõige puhtama sõnavabaduse kallale tikkumisega. Asi pole selles, kas ropud sõnad on sobiv lugemisvara või mitte vaid hoopis põhimõttes. Kust võtab see tädi endale õiguse otsustada, mida kellelgi sobib lugeda ja mida mitte.
Kui kõik nii talitaks ja kustutaks maha kohad, mis ei meeldi raamatutes siis ju võiks raamatud kohe tuleriidale saata ja miks mitte ka “ketserlikud” kirjanikud järgi, ajaloos on selliseid pretsedente küllaga. Keskajal kiriku poolt organiseeritud põletamistest kuni Harry Potteri raamatute põletamiseni kaasaja USA's, vahele mahuvad veel Hitleri, Stalini, Mao ja teiste tuntud meeste organiseeritud kampaaniad. Kas armas vanatädi soovib tõesti sellesse seltskonda astuda.
Kui raamat ei meeldi pole mingit kohustust seda lugeda. Mulle ka ei meeldi nii mõnigi raamat, alates kommunistlikust manifestist ja lõpetades piibliga aga seepärast pole kunagi pähe tulnud, et neid peaks tsenseerima hakkama. Lisaks muidugi tekitab selline käitumine harilikult vastupidise efekti, kui midagi hirmsasti maha tehakse siis peab seal miskit huvitavat olema. Olgem ikka tolerantsed, austame ka teiste maitset isegi kui see meie omale ei vasta. Aga samas lubagem ka kriitikat nii enda kui teiste arvamuse kohta.
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!