Tõbine Halloweeni ajal

Paistab, et sain neljapäeval lollusega hakkama kui lapsega peale kooli jooksma läksin. Nimelt arvasin, et oktoobri lõpus pole muud kui lühikesi pükse ja t-särki selga vaja. Õhku sisse ahmides oli tunda, et natuke külmavõitu ja lõpupoole hakkas tibutama kah. Järgmine päev oli veidi imelik tunne aga ei pööranud suuremat tähelepanu. Õhtul läksin trenni, seal ajas imelikult lihtsalt higistama ning õhku ahmima, kurk kah veidi valus.

Alles öösel kiskus jamaks. Kurk valutas ja ajas köhima ei saanudki üle poole tunni korraga magada. Päris vastik oli olla. Hommikul selline tunne nagu keegi oleks kurku liivapaberiga lihvinud. Kui avasin suu kaasale oma kurva seisundi kurtmiseks selgus, et hääl kah läinud. Ainult sosistada sain. Tegin kiirelt meie pere firmakat - kuuma piima meega, mis aitas paugupealt – kurguvalu läks ära ja isegi hääl tuli tagasi, ehkki oluliselt madalama tooniga. Hiljem külas mainiti, et pidavat kole seksikas olema:)

Muidu paranes ka enesetunne kiiresti ja peale voodis vormeli ajasõitude kõrvale kohvi nautimist läksin aitasin laste ettevalmistusi Halloweeni kostüümide juures. Suurem laps tahtis kujutada mingit jaapani multika kangelast ja pisem “Surma” ennast. Ühele oli seega vaja mõõka ja teisele vikatit. Ohutuse mõttes oli põhimaterjaliks puu. Vineerijupp mõõga ja vana hokikepp vikati jaoks. Veidi saagimist, viilimist, hokikteibiga mähkimist ja värvimist ning valmis oligi. Riietuse poole pealt oli emme abil juba asjad joonde aetud.

Plaanis oli sõita tuttavate poole kelle juures rohkem kui viimased 10 aastat seda tähtpäeva tähistatud. Kaalusin kas minna kaasa või mitte aga isu vanade sõpradega üle pika aja lobiseda oli suur. Kraadisin igaks juhuks ja kui temperatuur oli vaid 36.5C oli otsus selge. Palju ei võtnud aega kui selgus minu liigne optimism. Juba autos hakkas kurk kuivama:)

Kokkusaamise puhul ja profülaktika mõttes tegime paar jooki, desinfitseerimise mõttes võtsin dzhinni tavapärase õlle asemel. See küll leevendas sümptomeid aga põhjust loomulikult ei kõrvaldanud. Peale paaritunnist aktiivset vestlust hakkas ka hääl uuesti kaduma ja väsimus tuli peale. Selleks ajaks kui aeg kommijooksule siirduda, oleksin edukalt võinud köhides ja jämeda häälega mörisedes "Surma" paarilisena - seagripi ohvrina uste taga esineda.

Enda ja teiste tervise huvides jäin koos peremehega majavalvuriks. Mina siirdusin nüüd täielikult kuumade alkoholivabade jookide peale ja kaanisin veidi häbenedes ohtralt perenaise eesti päritolu piparmündi teed, mis kohaliku meega magusaks muudetud. Viienda tassi juures kaotasin järje:) Kui lapsed poolteise tunni pärast tagasi saabusid olid nende kaks kotti ääreni täis ja siis läks sortimiseks ning jagamiseks. Õnneks meeldivad neile erinevad maiustused, nii tehti ka aktiivselt vahetuskaupa.

Mainiks ka, et majanduslikus mõttes polnud küll mõistlik samm see kommijooks, sest kostüümide peale kulus kindlasti rohkem raha kui kommid väärt olid. Aga nagu Mastercardi reklaam ütleb: Mõned asjad on hindamatud. Näiteks lapsega koos puutüki saagimine, või värvipihusti kasutamise selgitamine, mille juures lisaks poolest saati hõbedasele aiatoolile (emme pole seda veel näinud) ka meie kiled nüüd tänavavalguse käes pritsmetest sätendavad.

Kodus enne tudile minemist kraadisin ja 39 ligi kiskuv näit polnud just julgustav. Tegin nalja, et lapsed tuleks öösel kontrollima kas ma ikka hingan. Öö möödus siiski veidi kergemalt kui jätta arvestamata, et külmavärinad vaheldusid higistamise hoogudega. Peale hommikust meepiima ja kohvi polnud enam väga viga, lihtsalt kole uimane ja väsinud olemine nagu oleks eelmine päev ränka pidu pannud. Veetsingi enamuse ajast voodis, alles õhtu poole tatsasin nats ringi. Lapsed tegelesid pool päeva saagi ülesorteerimise ja jagamisega.

Temperatuur langes õhtuks 37.2 peale, kurguvalu vähenes oluliselt kuid kergele köhale lisandus nohu. Loodetavasti tuleb rahulikum öö, üldine enesetunne igatahes palju parem kui eile õhtul. Ise ei usu, et tegu oleks seagripiga, sest sellist tüüpi mõnepäevast tõbe kipun pea iga aasta korra läbi põdema.